Martin Klöker on saksa kirjandusajaloolane ja germanist, Eesti- ja Liivimaa vanema saksakeelse kirjanduse pikaajaline ja tunnustatud uurija¹, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudi juhtivteadur. 2020. aastal avaldas Klöker arhiiviallikate publikatsioonina veidi üle saja armastuskirja. Need on kirjutanud teineteisele aastatel 1636–1652 literaat ja Eestimaa rüütelkonna sekretär, abielumees Caspar Meyer (u 1605–1654) ning Tallinna vallaline kaupmehetütar Catharina von der Hoyen (snd u 1621), kelle suhe sai linnas teatavaks ja tekitas vastakaid reaktsioone. Nüüd on Klöker koondanud kaante vahele üle kuuesaja lisadokumendi või nende katkeid mitmetest arhiividest vahemikust 1627–1663, kokku üheksasajal leheküljel, ning esitlenud uut kaheköitelist allikapublikatsiooni „Caspar ja Catharina 2“.²

Oled oma Caspari ja Catharina raamatud alapealkirjastanud „Ühe Tallinna armastuse loona“. Kuidas näed sa ise neid kolme teost? Kas on tegu eelkõige teadusliku allikapublikatsiooniga või jutustad selle kaudu siiski üht lugu?

Olen püüdnud need kaks lähenemist ühendada. Uus allikapublikatsioon sündis vajadusest leida Caspari ja Catharina kirjade toimetamiseks ja avaldamiseks taustmaterjali. Enamik kirju ei ole dateeritud, mistõttu oli ebaselge nii nende järjestus kui ka armastusloo areng. Iga kirja puhul tuli välja selgitada kirjutamisaeg, tuginedes mainitud isikutele ja sündmustele. Selleks oli vaja rohkelt taustateadmisi, tunda olulisemaid ja vähem olulisi sündmusi ja seiku, mida Caspar ja Catharina ise kogesid või mis sel ajal linnas aset leidsid. Nii see dokumentide kogumik kujuneski, sisaldades peamiselt toonaste kohtuasjade materjale, kirjavahetust, lepinguid, kviitungeid jpm.

Alguses arvasin, et mõned olulisemad kõrvalallikad võiks avaldada koos kirjadega juba esimeses köites. Kuid materjali kasvades ja uute, kirjades puuduvate oluliste andmete ilmnemisel sai selgeks, et neid tuleb käsitleda eraldi. Oluline oli, et kirjad ei kaotaks oma iseseisvat väärtust armastuskirjavahetusena. Kui esimene osa sai valmis, mõistsin, et muud allikad on armastusloo seisukohalt ehk selle kulu mõistmiseks ning peategelaste hindamiseks sama tähtsad, kui mitte olulisemadki. Mind paelus arhiivimaterjali mitmekesisus. Tahtsin näidata ka seal peegelduvat hämmastavalt rikkalikku kirjakultuuri, sest see on ju teatud mõttes alus, millelt need armastuskirjad on sündinud.

Mind köitis võimalus näidata, kuidas näiteks Caspar kirjutas ühelt poolt armastuskirju koos luuletustega ja teiselt poolt koostas oma ametikohustuste tõttu iga päev väga palju erinevaid kirjalikke dokumente – ta oli tõeline kirjutamisprofessionaal. Sama huvitav oli jälgida Catharina kirjutamisoskuse arengut; mul õnnestus leida ka mõningad tema tekstid, mis seda valgustavad.

Selles mõttes võib antud juhul armastusloo jutustamist ehk nimetada jutustamiseks koos allikatega ja allikatest lähtuvalt. Olen püüdnud lasta allikatel endil kõnelda, lisanud vaid lühikesi sissejuhatusi, üleminekuid ja selgitusi, et paigutada dokumendid nende tähenduse poolest õigesse konteksti, hõlbustamaks mõistmist.

Loodan, et need kaks tasandit toimivad koos: lugeja saab jälgida tõeliselt põneva armastusloo arengut jutustusena, ent kasutada ka publitseeritud kirju ja dokumente kas teiste või täiendavate uurimisküsimuste lahendamiseks, süveneda nende kaudu konteksti põhjalikumalt, kui pelk narratiiv seda võimaldaks.

Teatud mõttes on tegemist armastuslooga kahel tasandil: kirjad olid suuremas osas salajased, nagu ka Caspari ja Catharina suhe – tänapäeval räägiksime nende puhul privaatsfäärist. Dokumendid seevastu näitavad loo avalikku külge, seda, mida nägid ja kogesid ümbritsevad inimesed. Kuid loomulikult on need kaks tasandit tihedalt seotud ja sõltuvad teineteisest, andes vastastikku teavet näiteks juhul, kui dokumente või kirju (enam) ei ole. Selles mõttes on kogu narratiiv mosaiik, mis koosneb lugematutest tükkidest ja mille saab järk-järgult kokku panna. Paljud lüngad on jäänud siiski alles.

Kas tundsid ühtäkki, et sa mitte ainult ei uuri nende lugu, vaid ka kujundad seda? Kas ajaloolasest ei saa mitte loo kaasautor?

Jah, selles mõttes sai minust teataval määral autor, kes teksti korraldab ja kokku paneb, kuid loomulikult on jäänud kronoloogia teksti edasiandmise põhistruktuuriks. See nõuab mõnikord ka ristviiteid varasematele ja hilisematele sündmustele. Teadlik tekstivalik on seega vältimatu.

Muidugi oleksin võinud esitada kõik Caspari ja Catharina enda loodud või neid puudutavad tekstid – see ongi põhimõtteliselt kõige olulisem valikukriteerium. Kuid probleem seisneb nende hulgas. Caspar koostas sekretärina lugematul hulgal dokumente, alates lühematest tekstidest kuni rüütelkonna koosolekute protokollideni. Osa neist on säilinud ärakirjadena, osad vaid tema käsikirjaliste kontseptidena. Kõike avaldada oleks olnud liiga mahukas ettevõtmine, kuigi nii oleks saanud võib-olla olulist teavet näiteks tema liikumiste kohta.

Sellistel juhtudel olen püüdnud pikemad dokumendid vaid ära märkida või publitseerinud neist väljavõtteid, et need kontekstis kaduma ei läheks ja oleksid vajadusel arhiividest leitavad. Ent olen kaasanud mõningaid dokumente, mis ei ole armastajatega otseselt seotud, kuid loovad vajaliku tausta, kirjeldavad aset leidnud sündmusi nende lähiümbruses. Näiteks naabri ja sõbra Marten Hartwigi juhtum: too mitte ainult ei kohelnud oma vana abikaasat halvasti, vaid pettis teda teenijatüdrukuga. Sellised lood ei saanud jätta Casparit mõjutamata.

Tausta lisamine on paratamatult subjektiivne. Valisin lood, mis tundusid piisavalt olulised mõistmaks paremini Caspari ja Catharina lugu.

Kas teise osa koostamine pani su peategelasi teisiti nägema?

Jah, kindlasti. Kuigi tundsin suuremat osa dokumentidest juba kirjade väljaande koostamise ajal, tõi nende täpne transkribeerimine, toimetamine ja kommenteerimine selgemalt esile nende sisemise dünaamika. Kirjade põhjal avaneb pigem õnnetu armastuslugu oma tõusude ja mõõnadega – lugu lootusest ja truudusest, mis ei leia õnnelikku lõppu. Dokumendid lisavad aga hulgaliselt uusi tahke ning näitavad armastajaid nii igapäevastes kui ka erakorralistes olukordades. Nii muutuvad nad palju elavamaks ja mitmetahulisemaks.

Ajalooliste isikute rekonstrueerimine on loomulikult võimalik vaid ligikaudselt. Meil ei õnnestu neid tõeliselt täielikult mõista – seda suudame ju isegi oma kaasaegsete puhul vaid ülimalt harvadel juhtudel. Kuid selle üritamiseks on tarvis ühelt poolt võimalikult palju teavet. Need võivad olla ka „väikesed“ asjad, pelgalt kontekstis esinevad mainimised või tekstist välja loetavad meeleolud. Suureks abiks on ajaloolise konteksti hea tundmine, sest see kaitseb meid mõttetute analoogiate eest tänapäevaga. Tolleaegsete inimeste lähte­olukord oli paljuski hoopis teistsugune, mõelgem kas või ühiskonna seisuslikule korraldusele või kiriku ja usu tähtsusele igapäevaelus. Need põhialused ilmnevad ka kõnealustes raamatutes. Ma usun, et neist on vaadeldava aja kohta väga palju õppida: kuidas inimesed üksteisega suhtlesid, kuidas nad tülitsesid ja leppisid või ka karistada said, kuidas nad oma elu elasid, mis oli neile oluline ja palju muud.

Kuna tegemist ei ole siiski ilukirjandusega, siis räägi palun veidi ka uue raamatu sisust. Kuidas see kulgeb ja kus lõppeb, kes osalevad? Milline on see Tallinn, mis neist dokumentidest vastu vaatab?

Dokumendid algavad 1627. aastaga, mil Catharina isa omandas maja Laial tänaval. See suur vana hoone (nn pika hooviga) oli juba tollal eriline ning on tänapäevalgi tuntud Huecki majana (täna Lai 29). See mängib loos keskset rolli ja kujuneb lõpuks sündmuste sümboolseks teljeks – allakäigu märgiks, mille põhjustas Catharina (ja Caspar). Peaaegu kogu perekond sureb ning maja läheb maanõunik Gustav Adolf Clodti (1621–1681) omandisse – see on loo lõpp.

Aadlikel oli seejuures keelatud omada maja all-linnas, mistõttu raad püüdis teha kõik, et seda takistada, kuid pidi lõpuks alluma Rootsi võimu survele. Mulle oli oluline kaasata ka see „järellugu“, sest see näitab, kui kaugele ulatusid tollal meie mõistes „eraelulise“ armastuse tagajärjed.

Armastusloost kasvab välja ka kriminaallugu: Catharinat süüdistatakse vilja omastamises. See avab sügava vaate tollastesse õiguslikesse ja inimlikesse menetlusviisidesse. Näeme, kuidas temaga ümber käiakse ja kuidas ta ise neis olukordades tegutseb. Ta võetakse vahi alla, kuid põgeneb ja sureb tõenäoliselt peagi Amsterdamis. Tegelikult vallandab kogu sündmuste ahela Caspari ootamatu surm (1654): aastatepikkune lootus abielluda puruneb. Seejärel tuleb kõik päevavalgele ning tagajärjed on laastavad.

Tallinn (toonane Reval) on loos mitmel tasandil kohal. Ühelt poolt konkreetse ruumina: Caspari elukoht, aed või salajane kohtumispaik annavad võimaluse see lugu tänaseni vanalinnas läbi käia. Teiselt poolt on keskmes linn kui suhtevõrgustik: kes oli kellega tuttav, sõber või vaenlane, kuidas lahendati tülid naabrite vahel, milline koht oli inimeste mõttemaailmas kuulujuttudel, kui suurt mõju avaldasid vaimulikud ja linnaraad kommetele ja moraalile või ei avaldanudki jne.

Just see mitmekesisus õigustab dokumentide avaldamist, ärgitades loodetavasti tulevasi uurijaid esitama järgmisi uurimisküsimusi. Materjal on nüüdsest saadaval ja selleks hea lähtekoht.

Sissejuhatuses märgid, et XVII sajandi esimese poole Tallinnaga seotud arhiiviaines on saksakeelses kultuuriruumis ainulaadne. Kolmekümne­aastane sõda (1618–1648) ja Teine maailmasõda laastasid Saksamaa arhiive rängalt, mistõttu tuleb sakslaste ajalugu rekonstrueerida just selle kultuuriruumi äärealadel säilinud materjali põhjal. Kas olukord on tõesti nii tõsine?

Suures plaanis on see kahjuks nii. Kaotused on tohutud, eriti suurtes linnades ja ajaloolistes kultuurikeskustes, mis kannatasid rohkem kui äärealade väiksemad kohad. Säilimine on sageli juhuse küsimus, sõltudes sellest, kas arhiivid said pihta, kas materjal oli evakueeritud ja milline osa sellest alles on. Iga paiga puhul mängib rolli ka selle ajalugu: üksainus linnatulekahju võib hävitada sajandite pärandi. Tallinnas võib meenutada 1684. aasta Toompea põlengut või 1820. aasta Oleviste kiriku tulekahju, mille jäljed on seniajani näha.

Tallinna raearhiivi peetakse siiski üheks rikkalikumaks, eriti Põhja-Saksa­maa ja hansalinnade puhul. Oluline täiendus paikneb ka Tartus: Eestimaa rüütelkonna, kindralkuberneri ja linnusekohtu arhiivid rahvusarhiivis on samuti suurel määral alles. Minu raamatus on näha, kuidas dokumentide kaudu need institutsioonid põimuvad ja kuuluvad linna kui paiga ja kultuurikeskuse juurde. See hõlmab ka suhteid ümbruskonnaga, näiteks Caspari sõite piirivaidluste lahendamiseks või Catharina kavandatud reise maale. Selles mõttes on linn kui keskus selgelt äratuntav.

Mil määral on Caspari ja Catharina suhe Tallinna, mil määral saksa lugu? Kas nende vahel on üldse võimalik selget piiri tõmmata?

Selget piiri saksa ja Tallinna ajaloo vahel on tolle aja puhul raske tõmmata. Tallinnal on oma ajalooline eripära, kuid erinevused Põhja-Saksamaa linnadega olid toona väikesed – just seetõttu oligi sakslastele siiatulek ahvatlev. Rootsi võim toimis Kolmekümneaastase sõja ajal ja järel mitmes Saksamaa piirkonnas omamoodi ühendava tegurina. Sõjaga seotud usukonfliktid ei olnud siiski Eestis samal viisil aktuaalsed; pigem võis Tallinna pidada luterlaste turvaliseks sadamaks. Ja niikaua kui liiguti saksa mõjuga ülemkihis, oli vahe saksa linnadega peaaegu olematu. Caspari ja Catharina armastuslugu oleks võinud kulgeda peaaegu samamoodi ka mõnes Saksa linnas. Catharina perekond oli siin elanud mitu põlve, Caspar pärines Rostockist. Tallinna ja Rostocki vahel oli tihe (suhte)võrgustik: sugulussidemed, õpingud, kaubandussuhted.

Sissejuhatuses räägid ka ajaloo põimumisest. Kui laiaulatuslikuna sa seda mõistad?

Tallinnas oli käsitööliste, tööliste, talupoegade ja teenijate seas palju eestlasi, aga ka lätlasi, soomlasi ja liivlasi. See oli tollal normaalne ja linn toimis erinevatest keeltest hoolimata. Paraku teame nende kokkupuutepunktide ja erineva päritoluga inimeste nii-öelda üleminekuruumi kohta endiselt vähe. Minu raamatus avaneb sellele põgus pilk: asjaolu, et Caspari majapidajanna on pärit Soomest, osutab, et seisus ja ametipositsioon olid sageli olulisemad kui etniline päritolu.

Ajaloo põimumine ei piirdu aga minevikuga, vaid ulatub ka meieni. Need inimesed on meiega seotud, sest nad elasid ja tegutsesid siin ja mõjutasid oma tegudega tänast päeva. Seda näitab ka Laia tänava maja lugu: selle käik oleks olnud hoopis teine, kui Caspar ja Catharina oleksid abiellunud. Ajalugu kui toimunud fakt on meie eksistentsi alus, isegi kui me seda sageli ei teadvusta. Püüdes neid inimesi mõista, õpime midagi ka iseenda kohta – ajaga seotud ja mitmetesse seostesse põimunud inimestena.

Varauusajal ei olnud kiri spontaanne eneseväljendus, vaid õpitud retooriline žanr. See tõstatab küsimuse, kuidas mõjutab see meie arusaama Caspari ja Catharina kirjadest. Kui varauusaegne kirjakultuur oli nii tugevalt vormelite ja retooriliste mudelite kujundatud, kas on üldse võimalik eristada siirust ja kirjanduslikku vormi – või väljendusidki tunded just selle kaudu?

Armastuskirja hoopis teistsugune laad XVII sajandil oli minu puhul nende Tallinna kirjade uurimise ajend. Praeguses uurimisseisus tundub, et tuleb selgelt eristada erinevaid kirjatüüpe. Tõelisteks armastuskirjadeks saab pidada väheseid. See seab küsimärgi alla käsitluse, mis näeb kõiki kirju retoorilistena. Retoorika mõju oli küll tugev ja kujundas kogu kirjutamist, kuid leidus ka muid, nt nn abielukirju ja lühiteateid, mis ei allunud samadele reeglitele.

Caspar ja Catharina kirjutasid viisil, mis oli nende ajale omane. Paraku leidub võrdlusmaterjali vähe, seega pole õigupoolest teada, mis oli tavapärane ja mis erandlik. Nagu öeldud: Caspar oli õpetlane ja vilunud kirjutaja, kellel oli ilmselt peas valmis ka lugematul hulgal väljendeid, mida ta sai vaevata kasutada. Catharina nimetas end suhte alguses selliste kirjade kirjutamises kogenematuks, kuid tal olid Caspari läkitused eeskujuks, millele ta sai toetuda.

Üldiselt ei saa kirju kirjeldada kui formaalselt retoorilisi, vaid pigem on need intiimsed ja privaatsed – ja ei olnud mõeldud avalikkusele. Oluline oli ainult adressaat, mis teeb need tolle aja kirjakultuuri kontekstis pigem erandlikuks. Seetõttu ei järginud need tavapäraseid pöördumis- ja allkirjavorme, sest kirjutajad ei tohtinud olla äratuntavad. Seejuures ei pääsenud autorid oma kirjutamisharjumustest: eriti Caspari puhul on iseloomulikud pikad ja keerukad laused.

Kui siirad need kirjad on, ei ole võimalik kindlalt öelda praegu ega olnud ka toona. Neid tuleb mõista tunnete siira väljendusena, kuid kas kõik vastas tegelikkusele – kas tunded olid ka ehtsad – , jääb lahtiseks. Ka kirjavahetuses seatakse siirus kahtluse alla, näiteks on levinud kuulujutud Caspari võimalike kõrvalsuhete kohta. Vormist olenemata täitsid kirjad oma põhifunktsiooni – emotsioonide vahendamist. Keskne ei olnud retoorikareeglite järgimine, vaid afekti esilekutsumine. Kahtlen, et Caspar kasutas neid võtteid teadlikult, pigem valdas ta neid intuitiivselt.

Kas kirjalikult väljendatud armastus oli pigem keeleline ja sotsiaalne roll, mida tuli osata mängida?

Caspari ja Catharina kirjavahetus osutab pigem vastupidisele. Siin ei kujundata ega võimendata, erinevalt näiteks XVIII sajandist, omaette kirjanduslikku tunde­kultuuri, vaid jääb mulje, et kirjutatakse nii, nagu mõeldakse ja tuntakse. Luulest pärit väljendikillud on ka tänapäeval mõistetavad, ka meie kasutame lauludest pärit fraase, et emotsioone edasi anda, vahel isegi täpsemalt kui oma sõnadega. Caspari ja Catharina armastus ei olnud ühiskondlik roll ega kokkulepe, vaid põhines vastastikusel tõmbel. Etikett ja distants ilmnevad vaid seal, kus need on vajalikud: avalikes kirjades ja luuletustes, kus püütakse jätta muljet, et intiimset suhet ei ole.

Aja jooksul kujuneb kirjavahetuses lähedus ja truudus, mis omandab peaaegu abielulaadsed jooned. Muretsetakse teineteise pärast ja teineteise eest. Kirjalik väljendus ei ole niivõrd rollimäng, vaid armastuse tagajärg ja peegeldus suhtluses. Lisaks tuleb arvestada, et kirjad asendasid sageli otsest vestlust – ja mitte vahemaa, vaid selle tõttu, et nad ei saanud ega tohtinud kohtuda. Ilmselt oleks palju kirjades öeldust kõlanud teistsugustes oludes suuliselt.

Oled aastate jooksul lugenud ja analüüsinud sadu kirju. Kas see on mõjutanud su arusaama armastusest või sellest, kuidas inimesed oma tundeid sõnastavad?

Pikaajaline töö nende kirjadega jätab kahtlemata sügava jälje, eelkõige inimlikul tasandil. Caspar ja Catharina on inimesed, keda olen püüdnud mõista ja kellega olen justkui tuttavaks saanud. Minu isiklikud tunded kõiguvad seejuures sümpaatia ja tõrjumise vahel. Aga tekstidel on oma mõju. Omaaegne keel võib esmapilgul olla võõras ja seda paistab olevat raske mõista, ent see saab ajapikku mõistetavaks, avades uusi – õigupoolest vanu – keelelisi mõõtmeid, mis rikastavad ka tänapäevast mõtlemist. Samal ajal on hämmastav, kui hästi mõistame keelelisest distantsist hoolimata, mida need inimesed on püüdnud väljendada, ja et tunneme neile südamest kaasa.

Olin neid väljaandeid koostades sageli üllatunud, kui lähedal on meile XVII sajandi inimesed, isegi kui maailm oli teistsugune.