Ajal, mil autokraatide võimule vastu astumine on järjest päevakajalisem ja praegune peauudis Viktor Orbáni valimiskaotus Ungaris, langeb Tarik Salehi film „Vabariigi kotkad“ viljakale pinnasele. Egiptuses võetakse propagandafilmi tuntud näitleja George Fahmy (Fares Fares) kehastama sealset diktaatorit Abdel Fattah el-Sisit ja sellega kaasnevad valikud seavad Fahmy järjest keerulisemasse olukorda. Film on ühtaegu traagiline ja koomiline ning on käsitletav Egiptuse ja Rootsi päritolu lavastaja Tarik Salehi nn Kairo triloogia kolmanda filmina pärast kaht populaarset trillerit „Niiluse Hiltoni juhtum“ ja „Kairo vandenõu“.¹

Vestlesime Tarik Salehiga Cannes’is, kus „Vabariigi kotkad“ esilinastus põhiprogrammis.

Kas te asusitegi alguses kohe tegutsema plaaniga teha Egiptuse teemal triloogia?

Tegelikult mul pole suuremat mängu- või karjääriplaani. Aga alates „Niiluse Hiltoni juhtumist“ võtsin omaks uue filmitegemise viisi: läheneda igale filmile mõttega, et see jääb mu viimaseks. Tegutsen nüüd nii, et ei mõtle kaugemale ette sellest filmist, mis mul parasjagu käsil on. Põhjuseks on see, et ma ei taha end tagasi hoida, vaid soovin kõik välja panna. Sest on niivõrd palju viise ja võimalusi, kuidas kompromissile minna ja kinnitada iseendale, et „küllap järgmine kord“. Aga mingit järgmist korda ei tule. Eriti filmide puhul, kuna neid on keeruline teha ja neisse tuleb nii palju panna.

Mul jäi aga Egiptuse-teemaliste filmide puhul pärast alati kripeldama, et mul on veel midagi öelda. Kairo triloogia filmide keskne teema on see, kuidas koht alistab mehe. Kairo pole ka lihtsalt mingi koht, vaid minu universumi kese. Esiteks on see üks maailma suuremaid linnu. Päeval on Kairo rahvaarv 24 miljonit, öösel aga 18. Nii et kuus miljonit liigub iga päev linna ja tagasi. Kairos on linnaosa nimega Shubra, mille rahvaarv on suurem kui kogu Rootsis kokku. Nii et see pole mingi suvaline nurgatagune, vaid meile teada olevalt ka üks maailma vanemaid linnu, millel on nii Aafrika kui Lähis-Ida vaatekohast väga oluline roll. Kui sa elad mõnes Süüria, Liibanoni või Maroko kolkakülas, aga tahad staariks saada, siis tuleb minna Kairosse ja seal läbi lüüa. Aga sa ei löö läbi, linn murrab su maha. Sõna Kairo [ar al-Qāhirah – T. P.] tähendab vallutajat, õigemini vallutajannat, kuna see on naissoost sõna. Nii et Kairosse mineja alistatakse ja seda teab igaüks, kes on ise järele proovinud. Võtame võrdluseks need põhjamaad, kust mina ja ka teie pärit olete, linnad nagu Kopenhaagen või Stockholm. Nendes linnades ollakse alati mures, kas nad teistele meeldivad. „Käisid Kopenhaagenis, kas sulle ikka meeldis?“ – Kopenhaagen tahab endast mõelda kui „peaaegu-Pariisist“, Stockholm on veelgi suuremas ängistuses. Kairol on sellest täiesti ükskõik, mis temast arvatakse. Käisid – tore on. „Mul oli kõht lahti ja mulle müüdi võltsitud papüürust!“ Tore on. Keegi ei pannud isegi tähele, et sa seal käisid. See pole oluline.

Selline on Kairo triloogia filmide mõttelaad. Ja iga loo keskmes on üks mees, kes püüab seista sirge seljaga, aga keda painutatakse seni, kuni ta murdub. See ühendab neid kolme filmi.

Miks te andsite režissöörile filmis enda nime?

Hm, hea küsimus. Kirjutamisprotsessi varases staadiumis on stsenaariumis tegelaskujud inimesed, keda ma tean. Nii et režissöör põhineb ühel Egiptuse režissööril ning näitleja tegelikul näitlejal, ka olukorrad on tõelised. Ühel hetkel soovisin end sellest tegelikkuse seosest vabastada, aga kuna olin stsenaariumis olnud režissööri vastu nii õel, siis oli aus talle oma nimi anda. Arvasin, et olen olnud tema vastu veidi ebaõiglane, sest ta on sundkorras sellesse kohutavasse olukorda pandud ja pean meie suhte tegema isiklikuks, aga tegelikult on „Vabariigi kotkastes“ hoopis dr Mansour see tegelane, kellega ma samastun. Kindlasti.

Miks?

Sest tema on tegelik režissöör. Ja platsil on ta ka ainus täiskasvanu. Seda ongi filmi lavastamiseks tarvis – tuleb olla täiskasvanu. Esimesel korral, kui sellest aru sain, tundsin end kohutavalt. Muidu suhtusin ehk nii: tore, teen sõpradega filmi, „pärast lähme kuskile välja ka“. Unusta ära. Tuleb olla täiskasvanu – see, kes ütleb, et nüüd tuleb iga hinna eest edasi minna. Kui keegi nutma hakkab, peab aru saama, kas inimene saab jätkata või tuleb ta välja vahetada. Tuleb olla selline inimene.

Ainus, kes kõige eest vastutab.

Lõpuks on režissöör see, kes on filmiga üksi. Eriti siis, kui midagi halvasti läheb. Teate ju küll: edul on palju isasid, aga läbikukkumine on orb. Minu meetodid pole küll samad kui dr Mansouril, aga püüan hoida temasarnast tööeetikat.

Olukord pole võrdne, sest riiklik järelevalvaja dr Mansour teab, et on puutumatu, aga režissöör Tarik lihtsalt peab käsku täitma.

Minu meelest on dr Mansour millegi suurema teenistuses ja on ka ainus tegelaskuju, kes räägib tõtt. Tema sõnastab olulised tõeterad ning on ka see, kes George’ile tõtt näkku ütleb: „Me teame, et sa vihkad meid.“ Selles tõe­otsingus on tema tugevus. Minu meelest saab dr Mansour aru, et riik vajab stabiilsust. See on väga noir: Egiptus asub karmis piirkonnas. On üks naaber, kes teostab genotsiidi ja etnilist puhastust. Ja teisel pool on … Sudaan! Oi, nemad teevad ju sedasama! Liibüa on justkui igasuguste kurjategijate ja terrorirühmituste turvapaik. Ja siis Saudi Araabia: nende kohta võib ka väita, et neil on palju motiive ning nii palju raha, et nad ei tea, mida sellega peale hakata. Ja seal keskel siis Egiptus: mitmepalgeline maa, üks maailma esimesi tsivilisatsioone. Selle riigi juhtimine on tohutu vastutus ja ma ei kadesta kedagi, kes seda tegema peab.

Kuigi arvatakse, et ma olen poliitiline filmitegija, kellel on kindlad seisukohad, siis tegelikult … Ma ei ole küll nõus, kuidas el-Sisi kohtleb oma poliitilisi vastaseid, aga on ka seda, milles ma temaga nõustun. Näiteks arvan, et tal on hästi õnnestunud koptide vähemuse kaitsmine. Eks tal tuli kand maha panna ja öelda, et see siin on Egiptus ja meie oleme egiptlased. See pole siin mingi kalifaat, võite oma unistusega tagumikku pühkida. Kui te egiptlasi taga kiusate, siis olete vaenlased. Pole mingit kohtuistungit, te lihtsalt kaote keset ööd. Muidugi ma ei nõustu selle meetodiga, aga on väga suur privileeg asuda Rootsis ja rääkida, et vaadake parem meie juhte. Aga tegelikult: isegi kogu rikkuse ja külluse juures suudetakse kõik laiali pillutada. Hullumeelne.

Aga ärgem rääkigem poliitikast! (Naer.) Isik nagu dr Mansour on presidendi vari, kes on ilmselt töötanud iga presidendi alluvuses ja teda ei vahetata kunagi välja. Ilmselt oli ta ametis ka president Mursi ajal.² Ta on nagu presidendikoja esindaja.

Filmis kõlab George’i suust huvitav mõte, et ta ei näe vastuolu kunstnikuks ja patrioodiks olemise vahel.

Pean loomulikult ka iseendaga neil teemadel dialooge. Minu meelest ei saa patrioot olla midagi muud kui idioot. On vastuolus patrioodiks ja intelligentseks inimeseks olemise vahel. Patrioodilt tahaksin küsida: mida sa siis õieti usud? See on lihtsalt juhus, et sünnitakse mingil maal. Mille üle sa siis tegelikult uhke oled? Mida oled teinud ja saavutanud? Ole pigem uhke selle üle, mida sa teed, mitte selle üle, kuhu sa sündima sattusid. Pean seda täiesti idiootlikuks.

Kunstnikuks olemine on aga minu arvates patrioodiks olemisega täielikus vastuolus. Kunstnik on väga üksildane. Tuleb rääkida tõtt ka siis, kui sind naeruvääristatakse. Oma publikuga tuleb olla aus. Mured algavad kohe, kui hakatakse kalkuleerima, ihalema suuremat vaatajaskonda või Cannes’i auhinda. Mõtlema, et kui kasutan filmis kummalisemat muusikat, kas see läheb siis žüriile paremini peale. Igasuguseid mõtteid võib pähe tulla. Minult on mõned režissöörid-kolleegid küsima tulnud, kuidas filmiga Cannes’i võistlusprogrammi pääseda. Nagu oleks mingi retsept. Ma vastan lihtsalt, et ma tõesti ei tea, kuidas. Tean vaid seda, et tuleb püüda oma kunstnikunägemuse terviklikkus säilitada nii palju kui võimalik. See on väga keeruline. Kõige raskem on inimestega, keda sa armastad ja kes nõu annavad. Eriti perekonnaga. Viimane kaitseliin on seal. Mu abikaasa küsib: „Kas sellel filmil ei võiks ehk õnnelik lõpp olla?“ Mis ma siis vastan? Või mu lapsed: üheksa-aastane tütar küsib, kas ma ei võiks lastefilmi teha, sest ta ei tohi praegu vanusepiirangu tõttu mu filme veel vaadata.

Kuidas suhtuvad teineteisesse „Vabariigi kotkad“ ja „Rahva tahe“ – film ja film filmis? Näiteks lugesin, et mõne egiptlase arvates ei ole tegelaste aktsent filmis õige?

See on väga naljakas, sest peale peaosalist kehastava Fares Farese on kõik teised näitlejad egiptlased. Mõned naised mitte, aga nad ka ei mängi filmis egiptlasi. Mind on alati saatnud sellesarnased süüdistused, aga niisugune on ilmselt egiptlaste viis oma mõtted kõrvale juhtida tegelikust olukorrast, et nad ise sellist filmi Egiptuses teha ei saa. Absurd. Dr Mansouri osatäitja Amr Waked on üks Egiptuse tuntumaid näitlejaid, nii et vaidlen vastu: loomulikult nad teavad, et mängivad egiptlased, kes räägivad Egiptuse araabia keelt. Üks asi on aga see, et Egiptuses ei ole kunagi olnud filmirevolutsiooni, realismilainet. Näiteks Egiptuse filmides ka ei ropendata. Kasutatakse vaid lubatud vandesõnu, aga filmis ei räägita kunagi nii nagu päriselus. Valitseb kõrgstiili lähedane kõnepruuk. Minu filmides räägitakse nii, nagu päriselt räägitakse, aga juba sellest on osal raske üle saada. Mul pole mõtteski siin kritiseerida, omal moel on see põhjendatud. Aga seetõttu mõjuvad film ise ja film filmis erinevalt, plahvatusliku kontrastiga.

Egiptuses võtab sõjavägi endale 30% rahvuslikust kogutoodangust. Armeed juhitakse erafirmast ingliskeelse nimetusega United ja rahval on võimalik osta selle firma aktsiaid. United tegeleb põllumajanduse, jalatsi- ja masinatootmisega ja millega iganes veel. Nad on täielikult üle võtnud ka filmi- ja teletööstuse, see juhtus alles viis-kuus aastat tagasi ja käis väga kiiresti. See suurfirma on esindatud ka näiteks Cannes’i filmiturul, kus püütakse end reklaamida. Audiovisuaalse poolega tegeleb firma nimega Synergy. Väga militaarne nimi ja ka nende allfirmade juhid on kindralid. Üks nende esimesi suuri tooteid oli telesari pealkirjaga „Valik“³, mis on nüüd jõudnud neljanda hooajani ja räägib el-Sisi tõusmisest võimule. Sarjas mängib el-Sisit üks Egiptuse populaarsemaid näitlejaid Yasser Galal – väga pikk ja nägus mees, kellel on palju juukseid peas.

Kui ma seda sarja nägin, pidasin seda täiesti absurdseks. See räägib lugu el-Sisi ja eelmise presidendi Mursi suhte kaudu. Mursi oli väga pikk, el-Sisi aga 1,66 meetrit, ja juba see on koomiline. Ütlesin näitleja Fares Faresele: mõtle, kui me elaksime Egiptuses ja oleksime sunnitud seda sarja tegema?

Nii et algne idee tuli absurdist, aga kirjutama hakates ei teadnud ma üldse, kuhu välja jõuan: hästi … hästi … oh, kurat! See küll praegu hästi ei lähe! Ja kui ma tegin filmi filmis – see ajabki egiptlased nii vihaseks –, siis otsustasin kõike näidata nii, nagu see oli. Tegelikult oli ju tegemist planeeritud riigipöördega. See info on nüüd välja lekkinud. Vandenõulased kohtusid mereväelaste klubis, nagu ka filmis. Olen seal klubis ise käinud, sest paljud mu pereliikmed teenivad armees. Sel ammusel ajal, kui ma veel tohtisin Egiptuses käia, ma isegi veetsin ühe öö seal.

Egiptuses ei tohi seda kõvasti öelda, aga seal nad istusid ja kavandasid Mursi võimult kukutamist. Raha said nad Araabia Ühendemiraatidelt. Riigipööre õnnestus ja filmi lõpus on stseen ametisse vannutamisest. Tegelikust ameti­vande andmisest ringleb ka ülesvõte, mida Egiptuses näidata ei tohi, muidu arreteeritaks kohe. Seal videos on näha, kuidas el-Sisi annab ametivande Mursile, kes kohe pärast seda vahistatakse ja ta sureb vanglas südamerabandusse. Tean, et film filmis mõjub veidi puisena, kuid kinnitan, et tegelikkus on hullem.

Filmis käsitletakse väga rangelt moraalireegleid ja tsensuuriameti naistöötajad räägivad, et suudlust ei tohi kujutada. Kuidas on siis võimalik, et näiteks Kairo filmifestivalil näeme kohalikku koorekihti kuuluvaid naisterahvaid vägagi paljastavas riietuses?

Seda kirjeldan ma ka „Vabariigi kotkastes“. Eliit elab eraklubides ja festivalidel liikudes elu, mis on täiesti keelatud 95 miljoni tavakodaniku jaoks.

Aga nende käitumine on ju avalikult näha?

Tegelikult ei ole, sest kui Egiptuse televisiooni vaadata, siis filmis huuled kokku ei puutu. Filmiplakatid õrritavad võimaliku alastusega filmis ning meenuvad vanad ajad, kui mehed läksid kinno, et näha jalga või mõne muu kehaosa kiiret välgatust. Kultuuriliselt on seda vastuolu võib-olla raske mõista. Muidugi tehakse kõike: on salasuhted, on homoseksuaalsust ja muud, aga seda ei tohi avalikkuse ette tuua.

Ja nüüd, kui mängu on tulnud ühismeedia, kõigutab see kogu süsteemi alustalasid. Muidugi esitatakse institutsioonidele väljakutse ja igale ühiskonna reaktsioonile on ka vastureaktsioon. Igaüks, kes tunneb Egiptuse ajalugu, teab ka seda, et Hosni Mubaraki abikaasa Suzanne Mubarak oli ja on kristlane. Blondide juustega kõrgelt haritud naine. Nii et naised hakkasid protestiks tema vastu kandma loori, sest see oli ainus viis Suzanne’ile öelda, et temaga ei olda nõus. Öelda seda ei tohi, aga füüsiliselt näidata on võimalik.

Siis tuli Mursi, kelle naine kandis loori ja selle peale paljud lõpetasid loori kandmise.

Nüüd ollakse tagasi klassikalise Egiptuse mudeli juures: presidendiks on kindral, kes on abielus oma nõoga, kes kannab loori, aga moodsamat varianti. Nii et nüüd valitseb selline keskklassi kesktee. Eks see ole Egiptuses samamoodi nagu teistes riikides. Me arvame, et oleme vabad, käitume iseseisvalt ja võime teha, mida tahame. Aga võtame näiteks Rootsi: Rootsi on praegu kuritegevuse statistika poolest Euroopas esirinnas. Tapmised ja jõuguvägivald on kontrolli alt täiesti väljas. Peaminister tapeti keset tänavat ja mõrvarit ei leitudki kunagi [Olof Palme, 1986. aastal – T. P.]. Kui aga rootsi filme vaadata, siis Rootsi politsei on täiesti suurepärane. Hämmastav! Me isegi ekspordime seda: Wallander, Beck … Uskumatud tüübid, nad lahendavad iga kuriteo. Rootslasena võin teile kinnitada, et meie politsei ongi täiesti kasutu. Katastroof. Poliitiliselt ei tohi seda keegi välja öelda. Kinnitatakse, et politsei annab oma parima. Kas tõesti? Nad ei pinguta piisavalt. Kui ma oleksin nii halb nagu Rootsi politsei, siis ma ei oleks Cannes’is võistlemas. Ma teeksin pornokaid.

Aga te ikkagi ise ei pea oma Kairo triloogiat poliitiliseks?

Ei, pigem film noir. Kui, siis poliitiline triller. Mulle meeldib see žanr, sest seal käsitletakse enamasti võimudünaamikat. Ja muuseas, on hämmastav, et Taani lõi el-Sisi Elevandiordu rüütliks.⁴ Prantsusmaa andis talle Auleegioni suurristi, kõik jagavad talle medaleid. Uskumatu, kuidas Euroopa tema taldu lakub. Mida nad vastu tahavad? – see on minu küsimus. Mul on oma arvamus. Nad tahavad, et lõppeks migratsioon.

Millest tuli otsus panna el-Sisi filmi oma nimega?

Mul polnud valikut. See oli tema valik. Põhjus on selles, et kui me näiteks teeksime sellesarnast filmi Rootsis, siis võiksime presidendi ka välja mõelda, sest ehk tuleb mõni teine, näiteks kas või naine. Kahjuks Egiptuses on president jääv ega kao kuskile. Oleks absurdne panna filmi keegi teine. Kui ma mõtleksin filmi välja Egiptuse presidendi, siis ütleksid kõik, et see on el-Sisi. El-Sisi on nagu Putin või Xi Jinping. Loomulikult toimuvad aeg-ajalt ka valimised, mille ta võidab 95,5% toetusega. Ma ei tea Egiptuses kedagi, kes hääletaks, aga see on juba teine lugu.

Talle „Vabariigi kotkad“ vist ei meeldiks …

Arvan, et salajas talle see isegi meeldiks, sest ta teab, et on lühike ja kiilas. Ta pole nagu Donald Trump, kes ise arvab, et näeb hea välja. Ma ei usu seda. Ta on oma välimuse suhtes üsna realistlik.