Luulekogus „Tsükkel“ on feministlik probleemipüstitus seotud põhjalikult läbi mõeldud poeetilise vormiga. Tulemus on meisterlik.
Eesti seadus ei anna ühelegi kodanikule elukoha järgi eriõigusi ühiste asjade otsustamisel.
Ehk on aeg see kurikuulus misogüünne küsimus tagasi kaaperdada ning teha menstruatsioonist normaalne jututeema mujalgi kui kodus ja naiste tualettruumis?
Luule ei ole mitte ainult ellujäämisstrateegia, vaid ka kohustus: need, kes ei ole kaotanud hinge, peavad kõnelema nende eest ja nimel, kes ise enam ei saa.
Kultuuripsühholoogia hakkab peale kõige kõrgematest psühholoogilistest protsessidest – kunst, religioon, esteetika –, sellest, mis on inimeste elu selle eksistentsiaalses terviklikkuses ülal hoidnud.
Tänapäeva psühholoogiast ei jääks peaaegu midagi järele, kui kõik teoreetiliselt ja metoodiliselt küsitavad tulemused kõrvale heidetaks.
Järjepidevust hoitakse hõimus ja klannis, aga tõeliselt säravad isikud kerkivad esile pigem perekonna kiuste.
Tänavuste Kreegi päevade keskmesse olid seatud helilooja seosed Vormsi saarega, kus anti ka üks seekordsetest kontsertidest.
Helilooja ja pillimängija loominguline koostöö tingis põneva nüüdisaegse kompositsiooni ning Iraani traditsioonilise muusika ja improvisatsiooni segunemise.
Vaimude ja lehmade seos selgub raamatu kahes epigraafis, millega Baricco näitab XIX ja XX sajandi suhtumise erinevust kunstmuusikasse.
XXI sajand peaks kujunema koostöö sajandiks, et viimase sajandiga rikutud (linna)ruum ja maastikud oleksid taas atraktiivsed, meeldivad ja kliimamuutusekindlad.
Tühermaade võlu ja võimaluste üle arutlevad Eesti kunstiakadeemia urbanistid Maroš Krivý, Karina Vabson ja Andra Aaloe.
Modernistlik arhitektuur on eelmiste põlvede lugu ja selle loo on võtnud meie põlvkond aktiivselt üle kirjutada. Milline ruum jääb järgmisele põlvele?
Tõsi ta on, et näitus „Sirel“ pole saanud emotsionaalselt kerge. Inimene ei paista selle valguses kuigi kauni olendina. Ometi ei lahku ma sealt meeleheitega.
Olev Soansi kaartidelt merekoletisi ei leia, aga kompassiroosid ja sinna-tänna poetatud ajaloolised laevad seovad kujutise kartograafia ajalooga.
Subjektiivsuse olulisuse rõhutamine tähendab ühtlasi isikliku vastutuse rõhutamist, seda nii elus kui ka kunstis, ja tundub, et Villem Raamile oli see üks olulisemaid mõõdupuid.
Johannes Lõhmus: „„Valga Hot Shorts’i“ korraldamisel pole esilinastused määravad, kuna häid filme on õnneks palju rohkem kui Oscari lühinimekirja või festivaliauhindadeni jõuab.“
„Lõunamaa kroonikad“ viib vaataja tagasi 1990. aastate algusse, taasiseseisvumisjärgsesse Leetu, mille olud olid äravahetamiseni sarnased kõigis Balti riikides.
Kordustele ja variatsioonidele üles ehitatud meditatiivne lavastus on kui pöörlev ratas, mis aeglustub ja võtab siis jälle tuure üles, kusjuures selles on nii palju erisuguseid emotsioone ja värve.
Soome koreograaf Tero Saarinen: „Kerge on rasketel aegadel kapselduda ja teha ainult oma asja, ent tähtis on mitte üksnes ellu jääda, vaid ka areneda, ja seda saab vaid suhtluses teistsuguste inimestega.“
Ukraina põgenikud Eestis
Kliimamuutuste ebaõigluse tõttu kannavad enim kahju need, kes ise pole kliimamuutusi põhjustanud.
Audaku katseala täitis Kloostrimetsa arboreetumi kõrval introduktsioonikeskusena üsnagi märkimisväärset osa ja on aastakümnetega kujunenud teaduslikust seisukohast väärtuslikuks dendroloogiliseks kollektsiooniks.
Esiküljel luuletaja Johanna Roos. Foto Piia Ruber.