Kreegi päevade kontsert 8. VI Haapsalu toomkirikus. Margo Kõlar (torupill), Ene Salumäe (orel), Liis Kibuspuu (flöödid, löökpillid, nyckelharpa), Ingrid Hanst (nyckelharpa, löökpillid), Liisi Koikson (hääl), Raun Juurikas (klahvpillid) ning keelpillikvartett M4GNET koosseisus Robert Traksmann (viiul), Katariina Maria Kits-Reimal (viiul), Mart Kuusma (vioola) ja Siluan Hirvoja (tšello). Kavas Margo Kõlari, Pärt Uusbergi, Liisi Koiksoni ja Raun Juurika ning Matis Leima Vormsi rahvapäraste koraalivariantide ja hällilaulude seaded.

Aastast aastasse on juuni alguses peetud Haapsalus Kreegi päevi, sest oli ju suur osa Cyrillus Kreegi elust seotud selle linnaga. Kreegi elu ja looming oli kaua teise meie rahvusliku koorimuusika suurmehe Mart Saare varjus, nüüdseks on ajalugu teinud siiski õiglased korrektuurid ning ka Kreegi looming leidnud tee nii eesti kui ka muu maailma kooride repertuaari. Tema rikkalikust rahvaviiside kogust on aga nii mõnigi helilooja oma teoste jaoks leidnud algmaterjali, parim näide selle kohta on loomulikult Tõnu Kõrvitsa „Kreegi vihik“. Kes soovib Kreegist kõike teada, sellel soovitan lugeda Anu Kõlari 2010. aastal ilmunud uurimust „Cyrillus Kreek ja Eesti muusikaelu“.

Niisiis on ülekohus Kreegi suhtes heastatud, aga vähem räägitakse tema sidemetest rannarootslastega, kellega tal oli väga tihe kontakt. Mõned aastad Vormsil elades omandas Kreek rootsi keele, tema esimene abikaasa oli eesti­rootslane Maria Blees, ta oli ka Haapsalus tegutsenud rootsi eragümnaasiumi muusikaõpetaja ning 1933. aastal samuti Haapsalus peetud rannarootslaste laulupeo üldjuht ja laulude seadja.

Kreek oli esimene professionaalne helilooja, kes kirjutas üles ja fonografeeris eestirootsi laule, millest olulise osa moodustavad Vormsi viisid. Tänavuste Kreegi päevade keskmesse olidki seatud helilooja seosed Vormsi saarega, kus anti ka üks seekordsetest kontsertidest. Kahe maailmasõja vahelisel ajal elasid saarel peamiselt rootslased, kelle muusikaelule oli XIX sajandil vajutanud pitseri äratusliikumine, mille tõttu lauldi peamiselt vaid vaimulikke laule. XX sajandi alguses elavnes aga rannarootslaste rahvuslik liikumine, mis väljendus muu hulgas ka mitmekülgsemas muusikaelus Vormsi saarel. Seal tegutsesid kirikukoor, kes käis kontserte andmas isegi Rootsis, meeskoor ja keelpillikvartett. Vormsi muusikaühingu juurde lõid aga naised oma koori, sealjuures olid nad võimelised end kitarril saatma. Seda tõestab säilinud foto rannarootslaste naiskoorist, kus üheksast liikmest seitsmel on käes kitarr.

Tänavused Kreegi päevade kontserdid Haapsalu toomkirikus ja Vormsi püha Olavi kirikus ei olnud päris tavapärased, sest Kreegi muusika seal ei kõlanudki. Tõnu Kaljuste oli tellinud neljalt heli­loojalt ja loomekoosluselt hoopis Vormsi rahvapäraste koraalivariantide ja hälli­laulude seaded. Nood oli kunagi oma kogumisretkedel üles kirjutanud või teistest kogudest kopeerinud just Kreek, nii et side heliloojaga oli kaudne, kuid eesti muusika sai tänu temale mitme suure­pärase teose võrra rikkamaks.

Minu muljed pärinevad Haapsalu kontserdilt. Esimesena astusid seal üles Liisi Koikson ja Raun Juurikas, kes esitasid 1861. aastal Vormsis sündinud Kristina Massalini lauldud ja tema esituse järgi üles kirjutatud psalme ja hällilaule. Kuue laulu seade häälele ja klahvpillidele oli teinud Raun Juurikas, ideedega oli teda toetanud ka Liisi Koikson. Üks Vormsi vaimuliku viisi seade oli ka puhtinstrumentaalne. Kahe muusiku ühistöös – Juurika sõrmede all sündinud süntesaatori helid ning Koiksoni habras ja nõtke laul – kujunes välja unenäoline kõlamaailm ning paralleele võib tõmmata ambient-muusikaga. Siiski ei uidanud muusika ainult kõrgemates sfäärides, vaid kohati kõlas pill ka maalähedasemalt, imiteerides klaverit või kannelt. Dünaamilisel skaalal jäi esitus peamiselt piano eri astemetele, sekka vaid üksikud jõulisemad puhangud, mis kiiresti vaibusid. Osa muusikast sündis kohapeal improviseerides, näiteks kasutas Koikson luuperit. Kahjuks aga ei kandunud salvestunud hääl oma peaaegu olematu helitugevuse tõttu alati saali, ainult viimaste hällilaulude äiutamistest moodustunud mitmekihiline ja põnev faktuur jõudis ka kuulajateni. See pisiviga ei vähendanud siiski esituse mõjusust ning oli tõeline nauding kuulata imeilusaid rootsi viise hingematvalt kaunis esituses.

Margo Kõlari neljaosalise tsükli „Kolm Mariat, Begritta, Anet ja Lydia. Cyrillus Kreegi kohtumised Vormsil A. D. 1937“ aluseks on kuue Vormsi naise lauldud harduslaulud (Cyrillus Kreek jäädvustas need 1937. aasta suvel). Pillide kooslus nende viiside seadetes on omanäoline, isegi ainukordne: torupill, orel, flööt, nyckelharpa ja löökpillid, mida Haapsalus mängisid Margo Kõlar, Ene Salumäe, Liis Kibuspuu ja Ingrid Hanst. Rääkides A. D. 2025 Margo Kõlarist, ei saa kuidagi mööda tema üsna uuest harrastusest torupillimängust, millega ta tegi algust umbes neli aastat tagasi. Oma sõnul ei ole tal varasemat puhkpillimängu kogemust, mida aga tema praegust torupillimängu taset arvesse võttes ei oskaks kuidagi arvata. Tänavuse laulupeo repertuaarist on minu vaieldamatu lemmik Kõlari „Oh Aadam, sino essitüs“, mis on iseenesest juba üks kena laul, kuid mille teeb täiesti vastupandamatuks sellele lisatud torupillipartii helilooja esituses.

Torupill oli n-ö peaosas ka Haapsalus ettekandele tulnud tsüklis. Koosmõjus teiste pillidega tekkis äärmiselt omapärane kõlamaailm: siin oli midagi väga arhailist, tunda oli lausa keskaja hõngu, mida omakorda rõhutasid esinejate stiliseeritud keskaja rõivad. Kõik kasutatud rahvapärased koraalid kõlasid küll peaaegu muutmata kujul, kuid tänu helilooja fantaasiarikastele seadetele moodustus mitmekülgne ja värvikas tervik. Esimeses osas on Kõlar kokku pannud kaks vaata et kõige olulisemat rannarootslaste koraali: „Den signade dag“ ehk „See õnnistatud päev“ ja „I himmelen“ ehk „Taevas“. Neist esimese seadis Kreek ka ise rootslaste laulupeo jaoks 1933. aastal. Teise osa aluseks on kõigile tuttav „Vak upp, min själ“ ehk „Mu süda, ärka üles“. Selle seade teeb eriliseks loo keskel kõlav oreli soololõik, traditsiooniliselt võimas ja ülev, mis kontserdil äratas ilmselt iga südame. Seevastu kolmandas osas, kus on kasutatud viise „Var hälsad, sköna morgonstund“ ehk „Nüüd paistab meile kauniste“ ja „Nu vill jag bryta upp“ ehk „Oh võtke jumalat“, jäi orel meelde oma täiesti ebatavaliste kõladega: kerge, sillerdav, isegi linnulaulu meenutav, nii et aeg-ajalt haaras lausa kahtlus, kas tõesti on ikka tegemist oreliga. Kaunilt kõlas ka flöödi ja oreli duo, lõpupoole võttis aga võimust trumm, mis küll pidavat olema pärit Aafrikast, kuid sobis hästi tantsuliste rütmide loomiseks ka Vormsi muusika saateks. Tsükli lõpetavad „Min jämmer nu en ände har“ ehk „Oh Jeesus, ülem abimees“ ja „Min dagen flyr, och aldern ögat skymmer“ ehk „Päev lõpeb nüüd, jää armas Jeesus mulle“.

Kvarteti M4GNET esituses kõlas Pärt Uusbergi „Koraalid keelpillikvartetile“. Tegemist on klassikaliselt neljaosalise keelpillikvartetiga, kuid sellega klassikalisus piirdubki. Siin ei ole tavapäraseid osadevahelisi tempokontraste ega virtuoosseid partiisid, vaid märksõnad on „kargus“, „lihtsus“ ja „ilu“. Kvarteti esimene osa põhineb Kõlarigi kasutatud koraaliviisil „Oh Jeesus, ülem abimees“, kus kõlavad täiesti lummavalt väänkasvudena põimuvad viiulite partiid. Sellega on teravas kontrastis teise osa „Nüüd Jumal, mina kiidan“ alguse tume tšellosoolo. Meeleolu küll pehmeneb ülejäänud instrumentide liitumisel, kuid valitsema jääb arhailine kõla, mille loovad oktavi intervallis mängitavad pillipartiid. Kolmanda osa „Tule, Jeesus!“ oluline mänguvõte on pizzicato, viimases osas „Oh Jeesus, sinu valu“ puudub aga eelnevatele osadele omane ere karakteersus ning oma üldistavama olemusega sobibki see hästi kvartetti lõpetama.

Viimasena tuli kontserdil ettekandele Matis Leima „I hoppet“ ehk „Lootuses“ (psalm 487), mille esitamisel ühendasid jõud Liisi Koikson, Raun Juurikas ja M4GNET. Lugu moodustas kontserdi mõistes kui kaare: siin olid ühendatud nii avaloo elektrooniline unenäolisus kui ka hilisem karge kvartetikõla. Kaare­kujundit võis märgata ka teoses, mis algas justkui eimillestki, seejärel kasvas järjest ja taandus siis kuni täieliku hääbu­miseni. Erinevalt kontserdi esimesest teosest, kus Koiksoni esitus oli nagu sordiini all, sai siin kuulda tema laulu ilu ka täiel kõlal.