Jaan Valsiner, Teejuht kultuuri­psühholoogiasse. Inglise keelest tõlkinud Triin Kallas ja Tanel Mällo. TLÜ Kirjastus, 2021, 333 lk.

Jaan Valsiner on vahest enim publitseerinud eesti teadlane, kelle roll psühho­loogiateadusele uue elu andmisel, Tartu semiootikakoolkonna ideede laia maailma viimisel ja üldiselt kogu akadeemilise monstrummasina kiuste uudsete ideedega väljatulemisel on olnud asendamatu. Tema kultuuriline haare on lai ja suhestumine eri distsipliinidega tänuväärne. Nagu ütleb tõlke­teose kaanetutvustus: „Ta on toonud psühholoogiateadusesse põhjaliku teoreetilise uuenduse, lõimides seda semiootika, antropoloogia- ja ajaloo­uuringutega.“ Lisaks kõigele on Valsiner maailma esimese kultuuripsühholoogia uurimiskeskuse juht Taanis Aalborgi ülikoolis.

Valsinerist ei ole meie meedias palju kirjutatud ja põgus teadusajakirjadesse süüvimine näitab, et ka seal on nii mõnigi tema mõjujõuline raamat jäänud tõsisema tagasisideta. Siinkohal võib igaüks spekuleerida, miks. Aga suuna annab kätte Valsiner ise, öeldes, et tema kohta võib kasutada sõnapaari „konstruktiivne arrogantsus“: „Otsida pidevalt midagi uut ja mitte vastu võtta lihtsat seletust. Mis tähendab seda, et seletus muutub sageli keerukaks.“¹ Pidev otsimine sageli hirmutab institutsioone, lihtsam on sellega põgusalt tegeleda. Aga mööda vaadata Valsinerist ei saa, selleks on ta liiga suur.

Ja eks Valsineri eesmärgid ongi hirmutavad, lausa julmalt lammutavad. Nagu nad koos Aare Toomelaga ühe artiklikogumiku eessõnas märgivad: „Kõik siinsed kaastööd kokku annavad võimsa ülevaate sellest, mida on psühholoogias vaja teha. Isegi kui sõnum võib tunduda negatiivne – tänapäeva psühholoogiast ei jääks peaaegu midagi järele, kui kõik teoreetiliselt ja metoodiliselt küsitavad tulemused kõrvale heita – on see tegelikult positiivne teeviit uuesti-alustamiseks. [—] Leiame toeka vundamendi, millele toetuda, et juhtida psühholoogia praegusest seisundist tagasi produktiivseks teoreetiliseks teaduseks.”²

Või on siis hoopis teaduses levinud spetsialiseerumismoodide raames ehmatavad. Nõnda ütleb ta teose „Üldine inimpsühholoogia“ alguses: „See raamat on mõeldud selleks, et taastada üldpsühholoogia keskse teemana psühholoogias kui inimteaduses. Alates 1930. aastatest on see kaotanud oma keskse rolli. [—] On aeg naasta psühholoogia üldise teoretiseerimise juurde.³

Tavalugejat võivad Valsineri lugedes pelutada rohked skeemid ja keerukad arutelud, mida sõnad „kultuur“ ja „psühholoogia“ populaarteaduses enesega kaasas ei kanna.

Kultuuripsühholoogia

„Teejuht kultuuripsühholoogiasse“ ilmus originaalis 2014. aastal ning on siiani üks kultuuripsühholoogia alustekste. Raamat algab samuti tõdemusega, et „[p]sühholoogia kui teadus vajab ümberkalibreerimist“ (lk 21).⁴ Valsiner väidab, et psühholoogia „ei ole suutnud haarata unikaalse inimkogemuse subjektiivsust“ (lk 20). Siin tulebki appi eri distsipliine ühendav kultuuripsühholoogia, mis suhtub inimkogemusse tõsiselt, aga võtab võrdväärsena ka „lugusid väljamõeldud isikutest ilukirjanduses, filmides või erinevates rituaalsetes kontekstides“ (lk 27). Kultuuripsühholoogia roll eeldab niisiis inimtegevuse subjektiivsust: „Nad elavad oma semio­sfääride sees nagu kõik bioloogilised organismid, kes püsivad elus tänu oma vastassuhetele biosfääriga. Selle raamatu [—] ülesandeks on kaardistada, kuidas toimub niisuguste inimeste ja ühiskondade konstrueerimine läbi tähenduse“ (lk 41).

Nõnda siis pannakse paika teetähised, millest olulisim on inimese tegude tähenduslikkus ja see, et kultuur on piir inimeste ja maailmade vahel – see, mille kaudu inimesed tegutsevad. Kultuur on protsess. Valsiner ütleb, et tema „semiootilise kultuuripsühholoogia dünaamilise ja tulevikule suunatud fookuse puhul on eesmärgiks jõuda üldise seletuseni sellest, kuidas inimene konstrueerib tähendusrikast suhet maailmaga, mis on praktikas alati kontekstuaalne“ (lk 134). Nõnda siis on ääretult määrav keskkond ja aeg, kus inimesed tegutsevad: „[I]nimesed loovad konteksti­siseseid märke, mille funktsioon on reorganiseerida inimese suhteid sellesama kontekstiga, mille toel need märgid esile kerkivad“ (lk 229).

Valisineri teos on loendamatul hulgal täis eripalgelisi näiteid kõikjalt, mis tervikuna teevad teosest nauditava lugemise. Nõnda toob ta näite, kuidas võib ideoloogiliselt ära kasutada lagunemist – 1930. aasta saksa natsirežiimi püüdeid kujundada linnu keskaegsemaks eesmärgiga luua kunstlik ühendus mineviku ja tuleviku vahel. Või siis näitab ta, kuidas semiootilise konstrueerimise tulemusena võivad muidu hirmutavad surnukehad omandada pühaduselt erakordselt väärtusliku tähenduse. Ta toob näiteid sellest, kuidas inimene on leiutanud kehade ehtsuse vähendamiseks kultuuritavad, nt juuksurite tegevus. Veidi hiljem süveneb ta juuste temaatikasse põhjalikumalt tõdedes, et „[r]ohke antropoloogiline tõendusmaterjal räägib karvade nähtavuse reeglitest üle kogu maailma“ (lk 252). Ja sealsamas on illustratsiooniks XIX sajandi prantsuse kunstniku Eva Gonzalèse maal „Sõlm“, kus figureerib volüümikas sõlmes pats.

Teadus kui kunst

Valsineri üks omapära ongi sage kunstiteoste näidetena kasutamine. Siinkohal võiks tuua kõrvale Aaro Toomela oma massiivse kolmeosalise teosega „Lapse ja inimkonna tee kirjeldusest kunstini“, mida kohalik kultuuri- ja teadusmaailm vist jääbki seedima, eriti kui Toomela tõdeb, et „[k]una kõik siin raamatus esitatud ja põhjendatud põhimõttelised ideed on vastuolus tänapäeva põhivoolu – ja seekord ka mittepõhivoolu – psühho­loogia arusaamadega, siis võivad asjad olla lootusetult sassi läinud.“ Igatahes defineerib ta seal kunsti nõnda: „Me jõudsime oma arusaamale, mis on kunst: eriline katartiline üldise idee emotsionaalne kogemine ehk siis lühidalt kunsti­elamus.“⁵ Ka Valisner lähtub arusaamast, et kunstiteostel ja kunstielamusel on kultuuripsühholoogia uurimisel võrdväärne roll. Valsiner on justkui XIX sajandi lõpu viimane mohikaanlane, kes võitleb kusagil piiri peal. Kui XIX sajandil oli elementaarne, et teadlane võis oma töödes tsiteerida Goethet või Dantet ja poeetiline väärtus oli osa teadusest, siis nüüd „on meist [—] saanud pisikesed haldajad millelegi, mida me hoiame „teadusena“ luku taga, laskmata tunnetel sellesse tungida. Ometi teeme seda kirega. Teadus on kirglik ettevõtmine.“⁶ Valsineri tähtis tees on see, et psühholoogiline andmestiku fiktsioonina võtmine ei tähenda, et see oleks vale; kirjandusloolaste ja semiootikute arusaamu on lihtne edasi kanda psühholoogiateadusele. Kultuur on universaalne.

Siinse arutelu võiks aga lõpetada Aaro Toomela sõnadega Valsinerile mõeldud pühendusteoses: „Lõpuks on tema teooriad psüühikast silmapaistvad ka oma sisult: ta ühendab terviklikuks vaateks ühelt poolt kõrgetasemelise üldistuse ja teiselt poolt inimese elu ja psüühika üksikdetailid. Psüühika on individuaalne nähtus, teaduse eesmärk on aga üldistamine. Seega saab psühho­loogial olla mõte vaid siis, kui need kaks aspekti on teooriates ühendatud. Just selliseid teoorialoome poole peaks psühho­loogia püüdlema – kuid seda on tänapäeval harva. [—] Seega on mõjuv põhjus järeldada, et Jaani teadustee on palju paremini põhjendatud kui paljude teiste oma. Sellel teel on ta loonud teooriaid. Ja mitte ükski neist ei tundu olevat „valmis“. See on ootuspärane, sest kõige olulisemad teooriad ükskõik millises teaduses on just need, mis muutuvad peaaegu lõputuks uute küsimuste allikaks.“⁷

„Teejuht kultuuripsühholoogiasse“ on unikaalne teos, mis tõenäoliselt mõjutab pikkamisi meie kivistunud arusaamu sellest, mis on kultuur ja mis on psühholoogia: „Inimlik draama saab alguse lihtsatest põhiasjadest, mis muutuvad väga keeruliseks meie sotsiaalsetes maailmades täis droone, drooge, diktaatoreid ja demokraatiaid“ (lk 20). Sarnaselt lähiajal ilmunud sotsiaalpsühholoogide (Moscovici, Haidt) või miks mitte ka XX sajandi alguse mõtlejate (nt Šestov) teostega toob Valsiner esile inimtegude tähenduslikkuse ja unikaalsuse, näitab seda, et meie siseelu on oluline. (Siinsel juhul on huvitav, et tema side psühhoanalüütilise koolkonnaga näib olevat üksnes põgus.) Valsiner haarab kultuuri tervikuna ja toob elavaid näiteid, mis jäävad pikaks ajaks mõtetesse tiirlema. Ja ühtlasi teeb ta seda kohalikku teadusilma suureks kirjutades.⁸