Viimastel aastatel on Tallinna Ülikooli Kirjastuselt ilmunud rida kultuuri­psühholoogia valdkonda kuuluvaid töid Aalborgi ülikooli kultuuripsühholoogia professori Jaan Valsineri* sulest: 2017. aastal „Between Self and Societies: Creating Psychology In a New Key“ ehk „Ise ja ühiskonna vahel. Luues uutmoodi psühholoogiateadust“, 2021. aastal ka Eestis väga populaarseks saanud „Teejuht kultuuripsühholoogiasse“ (algupärand 2014. a inglise keeles) ja aastal 2024 koos TLÜ kultuuri­ajaloo professori Marek Tammega toimetatud ingliskeelne kogumik „Break­throughs in Cultural Psychology“ ehk „Läbi­murded kultuuripsühholoogias“. Viimane kätkeb üle maailma kultuuri­psühholoogiasse enim panustanud uurijate teaduslike murrangumomentide käsitlusi ühtaegu kultuuripsühholoogia kui teaduse arengu seisukohalt ning samal ajal reflekteerides uurija enese rolli ja positsiooni üle. Siinkohal arutlevad kultuuri ja psüühika vahekorra teemadel Jaan Valsiner ja Marek Tamm.

Mis inspireeris koostama kogumikku „Läbimurded kultuuripsühholoogias“ ja milliseid eesmärke sellega taotlesite?

Jaan Valsiner: See oli minu algatus, mille Tallinna ülikooli kirjastus ja Marek olid suure hea meelega valmis ellu viima. Selles ülikoolis on viimase paari aastakümne jooksul välja kujunenud rahvusvaheliselt tunnustatud rühm teadlasi, kes kultuuripsühholoogia üldise nime all on teinud väga palju. Näiteks on Aaro Toomela maailmas ainulaadne spetsialist, kes on ühendanud neuropsühholoogia ja kultuuri­psühholoogia, ning samuti teinud palju teaduse epistemoloogia alal. Kristiina Uriko on rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud oma uurimistöödega prenataalse ja perinataalse tervise ja selle kultuurilise tingituse alal. Tema koostöö nii Euroopas kui ka Brasiilias on andnud väga häid tulemusi. Katrin Kullasepp on pühendanud end identiteedi kultuurilise organiseerituse teemadele ning on uue originaalse uuringumeetodi (Double Direction Topic Completion) autor. Tema meetod on järjest laiemalt üle maailma kasutusel. Seetõttu oleks täiesti loomulik, et Tallinna ülikoolis tekib kultuuri­psühholoogia kompetentsikeskus, mis peaks tulevikus ühendama semiootika, psühholoogia ja kultuuriajaloo uurimissuunad Eestis. See kõik saab olla muidugi ehitatud kahe Eesti suurteadlase, Juri Lotmani ja Peeter Tulviste töödele. Mul on väga hea meel, kui sellise uue arenguga jäädvustataks Peeter Tulviste intellektuaalne pärand Eesti kultuuri- ja ühiskonnateaduste tuleviku kujundamisel.

Marek Tamm: Kogumiku idee sündis Jaanil koroonapandeemia ajal ning lisaks võimalusele koos ühe kogumiku kallal töötada köitis mind selle juures seegi, et tegemist oli nii sisult kui ka vormilt uudse algatusega. Nimelt on kogumiku lähtepunktiks see, et tuntud kultuuripsühholoogid üle ilma pidid ise analüüsima, kuidas nad on jõudnud ühe või teise murrangulise avastuse või ideeni oma teadustöös. Nii et raamat koosneb omalaadsetest intellektuaalsetest autobiograafiatest või autoetnograafiatest, mida teadlased ei kirjuta üldiselt kuigi sageli. Lisaks tundus mulle oluline kogumiku keskne märksõna „läbimurre“ („breakthrough“), raamat andis võimaluse veidi põhjalikumalt mõelda ja arutleda selle mõiste tähendusvälja üle teaduses. Kogumiku eesmärgina võibki välja tuua soovi tuua teadustöös selgemini esile esimese isiku perspektiiv, teadlase mina, ja rakendada kultuuripsühholoogia printsiipe omaenda teadustöö analüüsimiseks.

Mis on kultuuripsühholoogia ja milleks? Mis on kultuuripsühholoogia ülesanne (ühiskonnas)? Millistest vajadustest lähtuvalt on see välja kasvanud?

Valsiner: Mille poolest erineb kultuuripsühholoogia traditsioonilisest psühholoogiast? Ta hakkab peale kõige kõrgematest psühholoogilistest protsessidest – kunst, religioon, esteetika –, kõigest sellest, mis ajaloos on inimeste elu selle eksistentsiaalses terviklikkuses ülal hoidnud. Tavaline psühholoogia pühendub psüühika madalama taseme nähtustele, nagu taju, tähelepanu, mõtlemine jne. Ta ei jõua kõrgemate protsesside uurimiseni.

Kunst, religioon, esteetika – mis mõttes on üldse tegu just nimelt psühholoogiliste protsessidega? Psühholoogiline komponent tundub meile intuitiivselt ehk iseenesestmõistetavanagi, aga minu arvates peetakse neid „kultuuriks“ ega osata nende nähtuste (kultuuri)psühholoogilisust sageli ära tunda. Mis on „kõrgemad“ ja „madalamad“ psühholoogilised protsessid?

Valsiner: Inimpsüühika on hierar­hiline – on kõrgemad (tahtmine, uskumine, mõtlemine) ja madalamad (tähelepanu, taju) protsessid. Kultuuripsühholoogia tegeleb nende kõrgemate funktsioonide organiseerimisvormidega, mis on (semiootika seisukohalt) märgilise iseloomuga.

Tamm: Kultuuripsühholoogia teeb huvitavaks see, et ta seob tervikuks inimese psüühika ja seda ümbritseva keskkonna. Kui tavaliselt otsitakse vastuseid kas ühest või teisest (inimese seest või väljast), siis kultuuripsühholoogia näitab, et need kaks on lahutamatult seotud. Kultuuripsühholoogia eesmärgina määratlengi ma soovi selgitada, kuidas muutub inimese psüühika kokkupuutes kultuurikeskkonnaga. See haakub otseselt kultuuriajaloo huvidega, sest siingi on üheks põhiküsimuseks mõtlemise muutumine ajaloos, see, kuidas eri aegadel ja eri kultuurides inimesed hindavad, mõistavad ja käsitavad asju erinevalt. Just sel sajandil on kultuuriajaloos hoogsalt arenenud sellised valdkonnad nagu emotsioonide, tunnete või tajude ajalugu, sisuliselt on tegemist kultuuripsühholoogia ja kultuuriajaloo ühendsuundadega.

Kultuuriteooria üks peamisi ülesandeid on pakkuda kultuurile läbi tunnetatud enesemõistmist. Miks on kultuuri uurivatel teadustel oluline mõista inimese psüühikat?

Valsiner: Sest inimese psüühika on alus kogu kultuuri loomisele. Kultuur tekib, kui on tekkimas märgid, mis tähistavad midagi muud ning loovad vahemaa lihtsate vajadustega. Me võime ju süüa ka lihtsalt peost suhu (ja nii ka sageli teeme), kuid parem on süüa kahvli või lusikaga. Kui aga oleme eriti kultuurilembesed (või kultuurinarrid?) lubame endal süüa vaid hõbedast kahvli või lusikaga.

Tamm: Kultuuripsühholoogia vaatest ei olegi kultuur muud kui inim­psüühikas semiootiliselt vahendatud keskkond, kultuur ei ole midagi sellist, mis on ette antud, vaid seda me loome ise, kui muudame oma mõtlemises midagi ümbritsevast tähenduslikuks. Või teisiti öeldes, kultuur sünnib psüühikas toimuva tähendusloome käigus. Seega on inimese psüühika mõistmine igasuguse kultuuri mõistmise üks peamisi eeldusi.

Kultuuri mõistet kiputakse tavakasutuses tihti tõrjuma inimestest „välja“ – ühiskonda või keskkonda. Samal ajal käsitletakse psüühikat (inimvaimu, psüühet) sageli inimese sisemise nähtusena, mis peab välise survega toime tulema, sellele vastama. Kultuur inimeste vahel ja inimeste „sees“. Nii paistab kultuur olevat psühholoogiline nähtus, ent oleme ühtlasi sisemiselt kultuurilised. Miks on psühholoogiale tarvis kultuuri mõistet?

Valsiner: Jah, nii ta on. Kultuur on meie kõigi sees – kui märgiline eneseorganiseeritus – ning samuti meie ümber, kus oleme loonud oma inimliku kodu suure Looduse sees. Me oleme psühholoogiliselt kultuurilised, kuna mõtleme loodusest millegi enama kui lihtsa elukeskkonnana. Loodus on ilus, teda tuleb kaitsta ja hoida puhtana. Need on kõik kõrgema taseme tähendusloome protsessid, mis looduse kohta käivad

Tamm: Kultuur on selles mõttes inimese ja keskkonna vahel, täpsemalt sünnibki nende interaktsioonis. Seega pole õige küsida, kas ta on „sees“ või „väljas“. Nagu eespool ütlesin, siis kultuuri­psühholoogia üks tugevusi seisnebki selles, et see hõlmab kultuuri korraga nii seesmise kui ka välise nähtusena.

Kas on seega üldse mõtet otsida kultuuri ja psüühika vahelisi piire?

Valsiner: Kultuur – kui semiootiline regulaator juhib psüühikat – just nimelt selle kõrgemal tasemel. Vahet tuleb teha, sest need on üldise süsteemi „oleme inimesed“ osad.

Kultuuripsühholoogiat ja teisi kultuuri uurivaid teadusi, humanitaarteadusi ühendab huvi tähenduslike nähtuste vastu. Nii kultuur tervikuna kui ka meie ise oleme ühtaegu tähenduslikud ja tähenduse loojad. Semiootikal, tähendusloomet uurival teadusel, on kultuuripsühholoogias kujunenud eriti just Jaani tööde seisukohalt päris eripärane roll. Kuidas iseloomustate semiootika rolli kultuuripsühholoogias?

Valsiner: Jah, olen tõesti süüdlane siin: viimase nelja aastakümne jooksul olen pidevalt arendanud psühholoogiat ja semiootikat seostavat teoreetilist süsteemi. Põhiideed on tegelikult lihtsad, suuresti paralleelsed sellega, kuidas tänapäeva geneetikas – just epigeneetikas – mõtestatakse oma uurimisobjekte. Geenid reguleerivad proteiine ja ka iseendid: avatud süsteem, mis on samaaegselt konservatiivne ja avatud uudsusele. Samuti on ka minu kultuuripsühholoogia käsituses: loome märke, erinevates modaalsustes, märgid reguleerivad nii meie käitumist kui ka meie mõtlemist sellest (mida ma teen, mida ma veel tahaksin teha, mis on õiglane, mis on ilus jne). Ning meie loodud märgid reguleerivad teisi märke. Oleme stabiilselt avatud uudsusele (seetõttu ebastabiilsed!) ning ebastabiilsetena püüame uudsust kärpida.

Tamm: Õigupoolest tõi semiootilise vaatenurga mängu juba tänapäevase kultuuripsühholoogia üks rajajaid Lev Võgotski (1896–1934), kui ta rõhutas, et inimpsüühika on keelemärgiliselt vahendatud, või täpsemalt, inimest iseloomustabki psüühiliselt võime kõneliselt mõelda. Jaani lähenemine on seda ideed siiski oluliselt avardanud, tuues sisse märgilise vahendatuse eri modaalsused.

Kultuuripsühholoogiat iseloomustab sageli psüühiliste nähtuste käsitlemine ajaloolistena, kultuurikeskkonnas kujunevatena. Kultuuri­keskkonna ja individuaalse psüühika vahekord on ühtaegu toetav ja pingestatud. Kuidas teie arvates kultuuripsühholoogia ja kultuuriajalugu teineteist täiendavad ning milliseid uusi perspektiive selline sidumine võiks pakkuda?

Valsiner: Siin on just see koht, kus Peeter Tulviste pärand on teadusele ülimalt oluline. Meil Eesti tingimustes on suurepärane potentsiaal seostuda kultuuriajalooga. Mujal maailmas on see raske.

Tamm: Tulviste avaldas pea nelikümmend aastat tagasi raamatu „Mõtlemise muutumisest ajaloos“, mis oli mulle koolipõlves väga oluline lugemine. Nii et olen Jaaniga nõus, et Tulviste pärand on tema 80. sünniaastapäeval jätkuvalt ajakohane. Kuid jõudsin juba mainida, et oluline osa tänapäeva kultuuriajaloost on tihedalt läbi põimunud kultuuri­psühholoogiaga, isegi kui alati ei olda sellest teadlikud (ja see kehtib ka teistpidi). Kultuuriajalugu hõlmab tähendusloome protsesse ja nende muutumist ajas. Kuna tähendusloome on põhiolemuselt psüühiline nähtus, siis on selge, et kultuuriajaloo üks ülesanne ongi kaardistada kultuurikeskkonna ja inimpsüühika teisenevaid vahekordi, seda ennekõike kollektiivsel tasandil. Uuemal ajal on kirjutatud kultuuriajalugu paljude põnevate vaatenurkade alt, näiteks värvide tajumisest ja väärtustamisest, nutmisest ja naermisest, hirmust ja rõõmust, unenägudest ja füüsilistest naudingutest, lõhnadest ja helidest. Need kõik on kultuuriajaloo ja kultuuripsühholoogia viljaka sidumise näited.

Üks, mis võib kultuuripsühholoogiat ja kultuuriajalugu siduda, on nähtuste käsitlemine arengulisena: nähtusi ei võeta „valmis“ olevatena, vaid parasjagu kujuneva või moodustuvana. Kas selline rõhuasetus arengule (ja protsessile) iseenesest võib anda kultuurinähtustele uue või vähemalt teise perspektiivi? Miks on arengulisust märgata oluline nii inimeses kui ka kultuuris?

Valsiner: Sest meie ise areneme ja meie kultuur areneb pidevalt, on alati arenenud. Just sellepärast on arenguline vaade psüühikale see, mida vaja. Psühholoogia on olnud tavapäraselt väga staatiline, alates 1990. aastatest on püütud sellest üle saada. Aga väga vähese eduga. Kultuuripsühholoogia koostöös semiootikaga on üks lahendus. Aga muidugi on ka semiootika sees olemas staatilised vaatekohad. Arengulise orientatsiooniga süntees, mida kultuuri­psühholoogias praegu taotletakse, on seetõttu tulevikku suunatud uus teadus.

Tamm: Küsimus sellest, kuidas kultuur (või mõtlemine) muutub või kuidas sünnib kultuuris midagi uut, on tõepoolest väga oluline ja keeruline küsimus, millele on häid vastuseid väga vähe. Nii kultuuripsühholoogia kui ka kultuuriajalugu on minu teada ühed vähesed valdkonnad, kus selle küsimusega teadlikult tegeletakse.

Paljud tunnetavad parasjagu maailmas toimuvat murrangulisena. Mida selline „murrangulisus“ tähendab psühholoogia ja ajaloo piirialalt vaadates? Mida tähendab „läbimurre“?

Tamm: Läbimurre viitab sellele, kui miski „uus“ saavutab ülekaalu „vana“ suhtes, kui kultuuris toimub tähenduslikuna tajutud „plahvatus“, nagu Juri Lotman seda nimetas. Sel hetkel avanevad tulevikuks uued arengusuunad ja minevik ilmneb teistsuguses valguses. Kahjuks ei pööra tänapäeva humanitaar- ja sotsiaalteadused murrangute mõtestamisele väga palju teoreetilist tähelepanu, kuigi muutuste ja määramatusega kultuuris paremini toimetulek eeldab kultuuri ennustamatute mehhanismide ja kultuuri realiseerimata potentsiaalsuste paremat mõistmist.

Kas „uute“ asjade sündimine meis ja kultuuris toimub sarnaste põhi­mõtete järgi?

Valsiner: Jah. Kultuuripsühholoogia on universaalne teadus.

Mis mõttes „universaalne teadus“?

Valsiner: Teadus, mille põhimõtted esindavad kogu maailma kultuurilisi iseärasusi.

Tamm: Kultuuripsühholoogia lähtub minu arusaamises samast põhimõttest, millest Lotmani kultuurisemiootika, nimelt kultuurinähtuste isomorfismist – üksiku ja terviku sisulisest seotusest. See, mis kehtib indiviidi tasandil, kehtib niisamuti kultuuri kui terviku tasandil. Meenutame, kuidas Lotman lõpetas oma „Vestlused vene kultuurist“: „Ajalugu, nii nagu see peegeldub ühes inimeses, tema elus, argipäevas, žestis, on isomorfne inimkonna ajalooga. Nad peegeldavad teineteist ja tulevad ilmsiks teineteise kaudu.“

Ühiskonna laetus ja pingestatus, mis on viimasel kümnendil ilmselt süvenenud, tingib sageli meis valitsevaid sisemisi pingeid. Kas ühiskonna kogemusi, vastasseise ja muid pingeid, traumasid tuleks vaadelda psühholoogiliste nähtustena või tuleks ühiskondlikke ja psüühilisi nähtusi selles mõttes siiski lahus hoida?

Valsiner: Kui teaduslikult uurida, peab eristama ja nende seoseid vaatama.

Tamm: Nagu eespool öeldud, siis oluline on nimelt uurida väliskeskkonna ja inimpsüühika vahekordi interaktiivsena; mõistagi on vaja neid esialgu kontseptuaalselt eristada, ent analüüsida saab neid üksnes vastastiktoimes.

Kultuuripsühholoogia on aidanud märgata ja mõista inimese psüühilise maailma sisemist (ja välist) mitme­kesisust, heterogeensust, ka ajalist ebaühtlust ja aegade paljusust. Milles see seisneb, kuidas seda iseloomustada? Kas siingi võime leida analooge ajaloolise aja kogemusega?

Tamm: Aja tajumine ja väärtustamine on kindlasti üks uurimissuund, kus kultuuripsühholoogial ja kultuuriajalool on teineteisele palju pakkuda. Mõlemad jagavad üha enam arusaamist aegade paljususest, sellest, et lineaarne ja ühtne aeg on suuresti XIX sajandil loodud illusioon, katse n-ö sünkroniseerida kogu seda ajalist mitmekesisust, mis elu iseloomustab. Mitmikajalisuse uurimine ja mõtestamine on minu vaates üks olulisemaid ja pakilisemaid uurimisülesandeid, ainuüksi see­pärast, et paremini mõista tänapäeva ühiskonna pingeid, mis minu hinnangul taanduvad sageli ajakonfliktideks – võistlevateks mineviku-, oleviku- ja tuleviku­käsituseks.

­

* Jaan Valsineri (snd 1951) on Sirbis tema õige kirju akadeemilise käekäigu teemadel Tallinna Pedagoogilises Instituudis, Tartu Ülikoolis, Põhja-Carolina Ülikoolis Chapel Hillis, Clarki Ülikoolis Massachusettsis ja nüüd Taanis Aalborgi Ülikoolis usutlenud Margus Maidla (2018).

Margus Maidla, Jaan Valsiner, Konstruktiivne arrogant. – Sirp 8. VI 2018.