Aastaid pole koolitatud maastikuarhitekte piisavalt ja hoonekesksuse tõttu ruumiloomes on olnud maastikuarhitektuuri valdkond pikka aega marginaliseeritud. Nii ongi väliruum, eriti arhitektuurivõistlustega loodav, jäänud suures osas arhitektide pärusmaaks. Võistluste tulemustes lokkab aga loominguline konservatiivsus ning puudub värske maastikuarhitektuurimõte.

Jõhvi keskväljaku hiljutise arhitektuurivõistlusega lõppes Eesti ruumiloomes oluline peatükk, sest tegu oli kümme aastat väldanud programmi „EV 100. Hea avalik ruum“ ja selle jätkuprogrammiga, mille raames on parandatud avaliku ruumi kvaliteeti rohkem kui 30 paigas. See on tunnustusväärne saavutus, mis, vaatamata tehtud tööde kõikuvale tasemele, tähendas kindlasti paljudes kohtades linnaruumi kvaliteedis arenguhüpet. Vähem oluliseks ei saa pidada ka tõuget, mille sellised ettevõtmised on andnud valdkonnale. Seetõttu on saadud vastata ühiskonna kasvavatele ootustele väliruumi kvaliteedi osas, aga nüüd osatakse seda ka üha valjema häälega nõuda.

Viimaste (maastiku)arhitektuurivõistluste tulemustes on aga paraku hakanud silma muster, mis tõstatab väliruumiloome hetkeseisu ning arengu küsimuse. „EV 100“ programmi puhul tuleb täpsustada, et tõuge end loominguliselt teostada antigi peamiselt siiski arhitektidele ja arhitektuuribüroodele. Kui süüvida arvudesse, jääb põgusal ülevaatamisel silma, et rohkem kui 30 võidutöös on maastikuarhitekti töö autorina mainitud kõigest neljal korral ning valdavalt jäävad maastikuarhitektide osalusega võitnud tööd kümne aasta tagusesse aega. Muidugi on ka teist tüüpi võistlusi ning maastikuarhitektid pole väliruumi projekteerimise ja mõtestamise areenilt kadunud. Pärast seda, kui nii tehnikaülikoolis kui ka kunstiakadeemias maastikuarhitektuuri õpetamine eraldi õppeainena lõpetati (vastavalt 2018. ja 2013. aastal), võib siiski olukorra võtta kokku kolleeg Remi Kübara sõnadega „Maastikuarhitekte lihtsalt ei jätku kõikjale“. Olgu tegu žüriides ja võistlustel osalemisega või muidu iga arutelulaua ääres ning ehitusplatsil valdkonna eest seismisega.

Valdkond on sellele vaatamata edasi rühkinud ning maastikuarhitektuuri tippbüroodes kinnitatakse, et olukord on vaikselt paremaks läinud: tellija, olgu selleks arendaja, omavalitsus või aiaomanik, taipab üha enam maastiku­arhitektuuri väärtust. Nenditakse siiski, et paranemine on kätte tulnud vaevaliselt ning võrdsest positsioonist ehitusplatsil, planeerimislaua taga, tasu suuruse osas või žüriisse kutsutavate spetsialistide nimekirjas rääkida ei saa. Kindlasti ei aita kaasa ka arhitektide monopoolne seisund väliruumiloomes, kusjuures halvimal juhul on tunda üleolekut maastikuarhitektide suhtes, kelles nähakse sageli üksnes haljastusmaterjali valijat projekti lõppfaasis. Oleks siis sellisel nartsissistlikul kalduvusel alust: üldiselt kimbutab Eestis loodavat väliruumi ebaoriginaalne konservatiivsus (üksikute eranditega) ja hullemal juhul jääb mõni linnaruumi elementaarne osis üldse ära, nagu tundub olevat juhtunud „EV 100“ Rakvere Pika tänava projekti haljastusega.

Seesugust seisu taastoodab süsteem: võistluste žüriis on ka väliruumi puhul maastikuarhitektid alaesindatud ning võistlusülesanded on tugevalt arhitektuuri ja sellekohaste kriteeriumide poole kaldu. Jõhvi keskväljaku hinnatud töödes ei üllatanud mind niivõrd vist isegi auhinnatud tööde konservatiivsus ning maastikuarhitektuuri ebaoriginaalsus (maastikuarhitekte võidutööde tegijate hulgas jälle näha pole), vaid asjaolu, et ei žürii ega korraldajad näinud protokollis toodud kommentaaride põhjal mitte mingit väärtust linna keskel asuvas suures pargis, mis moodustab võistlusalast ligi poole. Huvitavatest ideedest tänavahaljastuses samuti rääkida ei saa – žürii näis hindavat väikevormide arhitektuuri. See kergitab küsimuse, kas loomeliidud ei peaks hakkama mingeidki objektiivseid kriteeriume juhistena žüriiliikmetele kaasa andma – nt Euroopa Uue Bauhausi või Davosi kriteeriumid –, et žüriis ei saaks määravaks hääle valjus või arhitektide ja kõikuva tasemega ruumipädevusega kohalike omavalitsuste esindajate üleesindatus.

Loodus ja ehitatud keskkond kui a ja o

Praegu maailma tippude hulka kuuluva Taani maastikuarhitektuuristuudio SLA asutaja Stig Larsson on öelnud tabavalt: „Ehitatud ja kasvatatud keskkond on komplementaarsed, kuna need sõltuvad üksteisest, ja on ühtlasi võrreldamatud. Ainult ehitatud keskkond on poolik arhitektuur, sama kehtib ka kasvatatud keskkonna kohta.“

XXI sajandil saab kliima muutumise ning elurikkuse kaoga seonduvate väljakutsete tõttu maastikuarhitektuuri osakaal ruumiloomes vaid kasvada ning paljude riikide valgustatumas ühiskonnas on juba omaks võetamas arusaama, millest legendaarne Šoti maastikuarhitekt Ian McHarg rääkis juba 1960. aastatel, et ruumiloome ja arendus peab olema maastikukeskne. Arhitekt ja urbanisti haridusega Hattie Hartman kirjutas 2018. aastal: „Kasvamas on arusaamine, et maastik peaks määrama hoonete paiknemise ja mitte vastupidi.“ Läks ainult 70 aastat, et hakkaks kohale jõudma McHargi keskne tees, mille kohaselt tuleb ruumiloomes lähtuda looduse piirangutest, võimalustest ja väärtustest ning mitte vägivaldselt peale suruda mingit kunstlikku ja küündimatut ruumirežiimi, mis lõpuks tähendab ühiskonnale palju suuremat kulu ja riski.

Eestis ollakse sellest arusaamisest veel päris kaugel. Võtkem kas või suhtumine linnaloodusesse, rohevõrgustikesse ja haljastustavadesse ning proportsiooni, kui palju panustatakse hoonete ehitamisse ja ümbruskonna kujundamisse. Olukord on iseäranis vastuoluline, kuna keskmist hoonet kasutab palju vähem inimesi, kui ümbritsevat ruumi. Selles osas tõstis ootused kõrgele värskelt riigiarhitekti ametisse asunud Tõnis Arjus, kes on juba maininud maastikuarhitektide pädevuse olulisust kliimamuutusekindla elukeskkonna rajamisel.

Ometi tõstatavad ruumiametite koosseisud küsimuse, kas kõik on ikka samal lainel. Riik sai riigiarhitekti ning Tallinn peaarhitekti, kuid samal ajal kaotas pealinn suurema tseremooniata ära maastikuarhitekti positsiooni – kaks sammu edasi, üks tagasi. See näibki parimatel päevadel Eestis ruumiarengu tippkiirus olevat. Jätkuvalt on paljudes linnades eesotsas Tallinnaga näha, et aastaid on linnaruumis vähendatud haljastust rohkem, kui seda on lisatud. Näiteks Tallinna kesk- ja vanalinna fotodelt näeb, et pealinn oli 1990. aastatel rohelisem, ning seda kinnitab paraku ka linnavalitsuse informatsioon. Isegi Euroopa rohelise pealinna aastal raiuti linnas rohkem puid, kui istutati, nagu võttis selle aasta (aga vist ka üldse oma linnas käidud teekonna) kurvalt kokku Tallinna eelmine (ja viimane) linna maastikuarhitekt Kristiina Kupper.

Veelgi akuutsemalt ilmestab kultuuritaseme erinevust kahe haigla­projekti võrdlus. Haiglate arhitektuuris on arenenud riikides teadupärast oluline osa maastikuarhitektuuril või aiakujundusel, selle motiivi võib leida juba raviasutustes viibinud van Goghi maalidelt. Iga end tõsiselt võtva haigla juurde kuulub XXI sajandil kõrge kvaliteediga raviaed või lausa mitu. Korduvalt on teaduslike uuringutega tõestatud, et aed soodustab inimeste paranemist, pakub psühholoogilist kosutust ja võimaluse kiiremalt taastuda ka personalile. Nii kaetakse aedade rajamise kulu küllaltki kiiresti voodikohtade kiirema vabanemise tõttu.

Tallinna haiglast saab linna megalomaanilise visiooni täitumise korral Eesti ajaloos kalleim hoone. Selle juurde kuulub samuti maastikuala, mis on Eestis valitseva mentaliteedi kohaselt ümbritsetud mitmest küljest (sic!) autoteega ning avatud pangapealsetele tuultele. Jääb taas mulje, et maastikuarhitekti (ega ka XXI sajandi vaimus mõtlevat arhitekti) projekti ühessegi faasi vist kaasatud pole. Võrdluseks: Stig Larssoni SLA on koostöös Henning Larseni arhitektidega teinud Kopenhaageni Herlevi haigla, kus hoone liigendati nii, et tekiks mitmed kaitstud taastumisaiad, on veel ka jalutuskäikudeks üks suurem maastikuala, mis on autoteede kuulde- ja nägemisulatusest väljas.

Originaalse maastiku­arhitektuuri välistavad võistlused

Eelneva valguses on sümptomaatiline hiljutine Ukraina aia maastikuarhitektuurivõistlus. Viie võidutöö autori hulgas ei jäänud taas silma ühtegi maastikuarhitekti ega aktuaalseid või huvitavaid maastikuarhitektuuri ideid, veel kurvem, ka mitte Ukraina ajaloo ja kultuuriga mingil huvitaval moel haakumist. Võidutöö idee taastada kunagise Õuna tänava puruks pommitatud hoonete kontuurid (isegi siis, kui see ümbritseva linnaruumiga väga sobituda ei taha) aia struktuuriga tõstatab küsimuse, kui mitu korda sedasama arhitektuuristampi veel saab näha (hiljuti pühendati terve Narva keskväljaku võistlus sellele), enne kui seda kulunud klišeeks hakatakse pidama. Selle artikli kontekstis on märgiline, et linna ühe vähese maastikuarhitektuurivõistluse võidab idee, millega saab ka pargis arhitektuur peateemaks.

Kummastav on tendents, et isegi pargi puhul ei pea võistlustingimuste kokkupanija ega žürii haljastusega (mis peaks olema kontseptuaalne osa võistlusülesande lahendamisel) tegelemist oluliseks. Sama hästi võiks arhitektuurivõistlusel öelda, et hoone fassaad või katus ei puutu asjasse ja lahendus hangitakse projekteerimise lõppfaasis. Haljastus on pargi, aga ka tänava ja (ideaalis) ka keskväljakute elementaarne osa ning kontseptsiooni loominguline komponent. Väliruum ja arhitektuur saavad kõrgel tasemel sündida vaid siis, kui neid on koos mõtestatud selleks vajalike teadmistega. Seda tuleks ka võistluses nii käsitleda (ja lahendada): milline on haljastustüpoloogia, millised puuliigid ja mis põhjusel, milline on nende lehe ja võra pindala indeks, millal avanevad lehed ja mis nurga all on puud istmete suhtes, milliseid kooslusi disainitakse, milline on nende lugu kultuuriloos jne.

Maastikuarhitektidel on aeg end selle teema valdajatena kehtestada ning ehk oleks selle teema varasem aktualiseerimine aidanud ka mitmeid seniseid avaliku ruumi nn kivikõrbetest fiaskosid vältida. Ärevaks teeb ka uudis, et Tallinn hakkab peatänava projekti ellu viima kümne aasta taguse projekti järgi. Projekti videotes ja diagrammidel demonstreeritud Viru väljak tundub kõiki neidsamu vigu kordavat: agorafoobiline, tuultele avatud ja masendavalt tühi kiviplats. Sealt on puudu põhikomponent, mis teeb avaliku ruumi meeldivaks ja mida ka igas avaliku tagasiside küsitluses häälekalt esmajärjekorras nõutakse: piisav ja mitmekesine haljastus.

Haljastus on muidugi vaid üks maastikuarhitektide kompetents ning oskus teistmoodi maa ja mateeriaga suhestuda. Hiljutine EKA avatud loengute seeria oli tänuväärselt pühendatud maastikuarhitektuurile ning Varssavi ülestõusu pargi projekti, Euroopa viimaste aastate üht säravaimat maastikuarhitektuuriteost, esitlenud autorite loengu järel olin sunnitud tõdema, et Eestis ükski võistluse žürii tõenäoliselt sellist tööd võitjaks ei oskaks hääletada. See oleks tõenäoliselt nende hinnangul kas liiga kallis või jääks keskmisele Eesti žüriile lihtsalt loominguliselt käsitamatuks.

Maastikuarhitektuuri ja roheplaneeringu võistlus kui žanr on viimasel ajal üldse küllaltki haruldane nähtus. Tahaks loota, et nende mitmekesisus ja arvukus kasvab, olgu selleks rohe-sinivõrgustike visioonid, sademeveelahendused või mitmekesisemate parkide ja rohealade lahendused, mis juba näiteks pealinnas oleks hädasti vajalik, kui mõelda bastionivööndi elavdamise peale. Iseenesest mõista peaksid nende loomises keskset rolli mängima ka maastikuarhitektid ning võistlustööde tingimustes tuleks see veenvalt sätestada. Kuuldavasti jäi Ukraina aia võistlustöö tingimustes maastikuarhitektide kaasamise kohustus ära ühe sõna tõttu: teksti läks „ja“ asemel sisse „või“. Võib vaid fantaseerida, millised oleksid tulemused olnud selle vea ärajäämise korral.

Koostöö kui õnnestumise eeldus

Siin-seal on kuulda olnud, et XXI sajand peaks kujunema maastikuarhitektide omaks, et viimase sajandiga rikutud (linna)ruum ja maastikud oleksid taas atraktiivsed, meeldivad ja kliimamuutusekindlad. Mõnes riigis on ka maastikuarhitektide palk juba arhitektide omast mööda rühkinud ning maastikuarhitektide visioon saanud määravaks uute arenduste ja linnaosade rajamisel – Eestis tundub see paiguti sama utoopiline, kui Tallinnas mõte jala­käimiseks sobivast tihedast ja meeldivast linna(ruumi)st.

Selle artikli on ajendanud pigem küsimus, kas ei peaks XXI sajand hoopis tähistama kvalitatiivset hüpet koostöös, et väliruumiloome võiks liikuda geeniuste ja valdkondliku nartsissismi maastikelt ühisosa suunas. Ökoloogias on plahvatuslikult kasvanud arusaam, kui suurt rolli mängib koostöö looduses, olgu see inimkeha oma sadade tuhandete kunagi iseseisvalt eksisteerinud organismidega või laiem kooslus, näiteks mükoriisa kureeritav metsakooslus. Inimkultuur ja iseäranis ruumiloome ei ole selles mõttes erand: hea, jätkusuutlik ruum sünnib (maastiku)arhitektide, urbanistide, inseneride, ökoloogide, kunstnike, arendajate ja kodanike koostöös ning igasugune domineerimine viib vaesustumise ja elurikkuse kaoni.

Olen nii mõneltki arhitektilt kuulnud, et rahuldavat maastikuarhitektist sparringupartnerit ruumiloomisel on olnud keeruline leida. Seda kinnitab ka OSKA ehituse valdkonna uuring, mille kohaselt on ühiskonnas maastikuarhitektidest puudus ning probleeme on järelkasvuga. Selles valguses on kummastav, et 2018. aastal jõudis sarnane aruanne tõdemuseni, et Eestis on aastas vaja juurde ühte maastikuarhitekti. See dokument oli rektor Jaak Aaviksoole vajalik õigustamaks selle eriala sulgemist tehnikaülikoolis. Varasemalt lõpetati kraadiõpe ka EKAs ning praeguseni saab maastikuarhitektuuri nii bakalaureuse- kui ka magistritasemel õppida vaid maaülikoolis. Niivõrd mitmepalgelise eriala kohta on seda ilmselgelt vähe ning hea meel on tõdeda, et hiljuti sai EKA haridus- ja teadusministeeriumilt loa magistriõppe taastamiseks 2026. aastal. EKA teeb tihedalt koostööd maaülikooliga, et konkurentsi asemel üksteist täiendada. Ehk lootust on!