„Igal inimesel siin planeedil on õigus väärikale elule, aga kliimamuutused piiravad neid põhiõigusi,“ ütles Keenia keskkonnaaktivist, 2019. aastal Aafrika keskkonnainimeseks valitud Elizabeth Wathuti aprillis Tallinnas toimunud rahvusvahelisel keskkonnaõigluse konverentsil.¹ Wathuti kodukohas on kliimamuutused kaasa toonud ekstreemsed ilmastikuolud: pikenenud põuaperioodid, äkkvihmadest tingitud üleujutused ja tugevamad tuuleiilid. Põud ei lase saagil kasvada, vihmavalingud uputavad klassiruumid² ja tormid viivad majadelt katuse. Sellega kaasneb nälg, pooleli jääv haridustee, süvenev vaesus ja katkenud elud. Wathuti seisab selle eest, et tegutsetaks üheskoos ning õiglaselt toetataks neid, kes selliste katsumustega rinda pistavad.

Meie koos teiste globaalse põhja riikidega kanname vastutust, sest kui keskmise keenialase süsinikujalajälg on 0,4 tonni, siis keskmisel eestlasel oli see 2023. aastal lausa 18 korda suurem ehk 7,3 tonni inimese kohta.³ Eestlased tarbivad lausa nii palju ressursse, et sellega oleme koguni Ameerika Ühendriikidest ette jõudnud.⁴ Üleilmselt tarbime nii palju, et oleme ületanud kuus Maa taluvuspiiri üheksast.⁵

Arvandmed illustreerivad ilmekalt sõnumeid, mis jäävad kõlama keskkonnaõigluse teemalistel vestlustel: meie, globaalse põhja riikide arusaam heaolust ja pidevast tarbimise kasvust põhjustab keskkonnamuutusi, mis süvendavad ebavõrdsust ning tekitavad rohkem muresid ja kahju kui stabiilset heaolu.

Kliimamuutused on ebaõiglased

Kui Eestis töötab põllumajandussektoris 2,6% rahvast, siis Keenias 32,3% ja naaberriigis Ugandas üle poole elanikkonnast – 66,3%.⁶ Äkkvihmad, pikenenud põuaperioodid ja muud ekstreemsed ilmastikuolud teevad riigi ja selle elanikkonna haavatavaks, sest pea peale paisatakse kogu elukorraldus. Peale Uganda ja Keenia on veel palju teisi riike, mille süsinikujalajälg on väike, kuid kliimamuutuste tõttu kahjud muudkui suurenevad. Samuti on ka põllumajanduse saagikus enim vähenenud ekvaatorilähedastes piirkondades.⁷ See teeb kliimamuutused ebaõiglaseks: kahju kannavad enim need, kes pole kliimamuutust põhjustanud. Kliimamuutused mõjutavad kogu keskkonda, tuues kaasa liigirikkuse kahanemise, erosiooni tekke, puhta vee kättesaadavuse vähenemise ja palju muid probleeme. Kerkinud on eetiline ja poliitiline küsimus: kes vastutab ja kannab kulud, kui enim kannatavad need, kelle keskkonna jalajälg on kõige väiksem? 

Nõustun, et vastutust kanda ei ole inimlikult kerge. Oleme tõdenud, et kliimamuutuste tagajärjed jäävad meist kaugele. Hollandi teadlane, prof Joyeeta Gupta ütles konverentsil, et kliimamuutuste tõttu kannatab ka meie endi tervis. „Me elame üha ebatervislikumal planeedil, mis mõjutab ka meie tervist,“ sõnas Gupta, kutsudes üles vähendama fossiilkütuste kasutamist ja üle vaatama oma toitumisharjumused, sest märkimisväärne keskkonnamõju on näiteks ka taimse toidu osakaalu suurendamisel ja toiduraiskamise vähendamisel.

Tegutsemist ei saa enam edasi lükata

Ühtset lahendust välja mõelda on muidugi keeruline. Kliimamuutused on nurjatu probleem, see tähendab, et lihtsat lahendust ei ole, probleem on mitmetahuline ja mida kauem jäädakse otsima ideaalset lahendust, seda nurjatumaks probleem kasvab. Küll aga on üldjoontes teada, mida tuleb teha, ja Elizabeth Wathuti tuletas meelde, et paljud meie tegutsemisplaanid on suunatud kuhugi kaugesse tulevikku, aga tegutseda tuleb kohe. Kliimakriisi ohjeldades tabame mitu kärbest ühe hoobiga, kuna nii vähendame ka sotsiaalprobleeme. Nimelt süvendab kliimakriis üleilmset rännet, konflikte, ebavõrdsust. 

Näeme neid muresid ka Eesti Mondo organisatsiooni partnerkogukondades.

Väiksema sissetulekuga põllumajandusest sõltuvates patriarhaalse ühiskonnaga riikides vastutavad naised vee ja toidu hankimise eest. Kui vee kättesaadavus väheneb või mitu hooaega järjest perekond väikselt põllulapilt saagita jääb, siis on naised nende probleemidega vastakuti. Nii näiteks on Mondo toetatud kogukonnas Põhja-Ghanas elav Sombon silmitsi katsumustega, kuna suure kuumuse tõttu ei kasva rohi ja loomadel pole süüa, pideva kuumuse tõttu ei ole võimalik öösiti välja puhata ning suure kuivuse tõttu maad harida.

Sellises olukorras pered on tihti sunnitud rändama tööotsinguil linnadesse, naaberriikidesse või veelgi kaugemale. Kliimamuutuste tõttu lagunevad kogukonnad, kaob traditsiooniline eluviis ning küladest lahkuvad need, kes olusid kõige paremini tunnevad ja hoida oskaksid. Väheneb maapidajate hulk, kes meilegi kohvi, kakaod või muud meelepärast kasvatavad. 

Kohalike ökosüsteemide kaitsjad

Keskkonnaaktivist Elizabeth Wathuti on võtnud oma kutsumuseks tuua globaalse lõuna riikide vaatenurk rahvusvahelisele areenile ja ühtlasi ka ise kohapeal lahendusi otsida. Tema juhtimisel on Keenias istutatud kümneid tuhandeid puid, millest üle poole on viljapuud. Puude istutamine toob kasu nii eraisikutele kui ettevõtetele, suurendades piirkonna veega kindlustatust, vähendades erosiooni ning kasvatatavaid vilju saab müüa või ise toiduks tarvitada. Ärihuve ei saa loodusest lahutada – kui me ennetavalt ei arvesta ressursside piiratusega, annab loodus meile karmilt märku, kui oleme tasakaalu rikkunud. Põliselanikel ja vanemal põlvkonnal on väärt teadmisi, kuidas looduse tasakaalu hoida.

„Iga elanik on oma piirkonna looduse parim kaitsja,“ ütles Wathuti, „kuna tuntakse kohapealseid ökosüsteeme.“ Rohujuuretasand on ülimalt tähtis ja ükski kogukond ei tohi jääda otsustest kõrvale, ainult nii saab keskkonnaõiglus toimida. Eestis lähtume sellest printsiibist ka arengukoostöös: et tegevus oleks jätkusuutlik, kuulame ära kohapealsete partnerite vajadused ja kaasame elanikke lahenduste väljatöötamisse. Kaasata tuleb noori ja abi on tehnoloogilistest lahendustest, mis ei tohi olla liiga keerukad, muidu need ei toimi ega sobitu kohalikku ellu. Seda võtab arvesse Eesti idusektor, kes pidevalt otsib uusi arengusuundi.

Jagatud maailm, jagatud vastutus

Eesti kuulub globaalse põhja, s.t jõukamate, riikide hulka ja on ressursside suure tarbimise tõttu oma heaolu üles ehitanud teiste arvelt. Rikkamad riigid peavad võtma vastutuse ja toetama väiksema sissetulekuga riike keskkonnaalastes probleemides. Arengukoostööl on tähtis osa kogukondade ja rahva toetamisel. Keskkonnaprobleemidega toimetulekuks on palju mõjusaid lahendusi, kuid rahapuuduse tõttu ei saada neid rakendada. On ülimalt tähtis, et Eesti jätkaks arengukoostööd ning vastutaks moraalselt, aidates ja toetades kogukondi, kes ka ise juba lahendusi otsivad ja ellu viivad. Kliimamuutustega toimetulekul on tähtis igaühe panus nii eraisiku, kogukonna, organisatsiooni kui ka riigi tasandil. Me ei tohi end alavääristada, öeldes, et meie panus on tühine. Meie jalajälg on suur ja sama suur peab olema ka vastutus selle eest.

Kohalike toetamine, olgu nõu või jõuga, looduse hoidmisel ja katsumustega toimetulekul on näide, millega kliimakriisile kui nurjatule probleemile vastu seista ning oma kliimamuret leevendada – tuleb hakata tegutsema.

Küsi endalt, mis on see üks asi, mida sina teha saad ning mine ja tee ära, isegi kui sul pole uhket ametinimetust. Tegutsemine annab lootust.

Egle Küngas on Mondo keskkonnaprogrammi juht.