Ameerika maalikunstnik Philip Guston olevat kord viinud Itaalias oma noored kolleegid Piero della Francesca freskosid vaatama. Noored maalikunstnikud, kes olid harjunud uuema kunstiga, ei olnud freskodest kuigivõrd vaimustunud. Näiteks olevat üks kurtnud, et kõikidel tegelastel on nii tuimad ilmed, kuigi ühel freskol torgatakse kellelegi oda kõrri. Selle isiku nägu peaks olema tardunud grimassiks, mitte ennastunustavalt kaugusse vaatav. Gustoni see aga ei heidutanud. Ta juhtis tähelepanu tõsiasjale, et realismi­taotlus tänapäeva mõistes polnud tol ajal oluline. Piero tegelased on sümbolid, abstraktsioonid, nad on inimese kui sellise võrdkujud.¹

See esmapilgul tühine tähelepanek avab ka Gustoni enda loomingut. Guston, kes oli 1950ndatel tuntud abstraktse ekspressionistina, tegi 1960ndate lõpus kannapöörde figuratiivsuse suunas. Ta hakkas maalima asju, mis vedelesid tema ümber. Näiteks kingi, hambapasta­tuube ja muidugimõista raamatuid. Guston oli ühtlasi ka suur lugeja ja raamatuid kuhjas ta enda ümber hulgi. Tema maalitud raamatud on aga ühed veidrad tegelased: ka nende kohta võiks nina krimpsutades öelda, et need pole üldse päris raamatute moodi. Ent nii, nagu ka Piero tegelaste puhul on tegemist sümbolite ja võrdkujudega, pole ka siinsel juhul tegu konkreetsete raamatutega, vaid raamatu ideedega. Kuid erinevalt Pierost pole Gustoni „ideed“ abstraktsioonid, vaid läbi ja lõhki füüsilised objektid. Nad on niivõrd robustselt äärmuslikud, et kaotavad seeläbi igasuguse konkreetsuse ning vaataja ees laiutabki järsku raamat puhta füüsilise objektina. Kõlab nagu vastuolu, aga just selle pärast see nii kütkestav ongi.

Guston on ise tabavalt öelnud, et tema raamatud meenutavad savitahvleid. Need ei ole kunagi äratuntavad selle või tolle raamatuna, vaid meenutavad alati justkui mateeriahunnikut. Selles ettekujutuses on midagi, mis erineb väga tugevasti sellest, kuidas muidu igapäevaselt raamatutega suheldakse, kuidas neid vaadatakse ja käsitletakse. Siinkohal meenub vene formalistide eristus kunstilise ja tavakeele vahel.² Kui tavakeel on selline, millesse inimene suhtub automaatselt, s.t miski, mida kasutatakse kogu aeg, kuid mida ei panda peaaegu kunagi tähele, siis kunstiline keel tekitab alatasa katkestusi. Sellega kokku puutumine murrab inimese lahti tavakeele automatismist ja paneb vaataja kunsti ja maailma värske pilguga nägema.

Raamatud on ühed peamised objektid, mis kannavad seda kunstilist keelt, kuid samal ajal jäävad nad ise enamikul juhtudel inimese pilgu eest varjule. Peaaegu keegi ei loe raamatut ennast, vaid ikka selles peituvaid lugusid.

Leidub ka vastupidise suunaga mõtlemis­viise. Ulises Carrión, Mehhiko kunstnik, disainer ja kirjamees on oma lõbusalt poleemilises manifestis „Uus raamatukunst“ (1972) kirjeldanud kahte tüüpi raamatuid. Esimesi nimetab ta vanadeks või traditsioonilisteks raamatuteks ja torkab nende kohta, et need on justkui kott tähti. Selline raamat on lihtsalt anum, kuhu saab kirjaniku sõnad sisse pista, et need siis lugejani toimetada. Selles vaatenurgas ei olegi oluline, milline see kott on, peaasi, et seal ei oleks põhjas auke, kustkaudu sõnad võiksid välja pudeneda.

Tavalist kirjaniku rolli kirjeldades ütleb Carrión, et ükski kirjanik ei kirjuta raamatuid, vaid hoopis lugusid. Paratamatult jääb õhku rippuma küsimus, kes siis raamatuid kirjutab. Selle tegevuse omistab Carrión uut tüüpi raamatukunstnikele. Kuigi need ei kirjuta tingimata lugusid, jutustavad nad neid sellegi­poolest, ehkki teevad seda raamatu kui tervikuga, mitte ainult sõnadega.

Carrióni manifest on muidugi kirjutatud oma aja seisukohtadelt, seitsmekümnendatel, kontseptuaalse kunsti hiilgeajal. Just kontseptualistid tundsid erilist huvi raamatu kui meediumi vastu, nägid selles midagi antikapitalistlikku ja institutsioonidele vastanduvat. Kontseptualistid ei tahtnud teha töid, mis maksaksid miljoneid ning jääksid nõnda tavainimestele kättesaamatuks. Nad vastandusid otseselt abstraktsetele ekspressionistidele, kelle hulka kuulus ka Philip Guston. Seetõttu hakkasid kontseptualistid eksperimenteerima raamatu formaadiga, sest see oli kättesaadav kõigile. Raamatus nähti potentsiaali kunsti odavamaks ja laiemaks levikuks.

Oluline on aga märkida, et neid kunstnikke ei huvitanud traditsiooniliste kunstikataloogide või albumite formaat. Carrióni parafraseerides võib öelda, et sellised kataloogid oleksid justkui kott pilte. Sellisel juhul ei oleks inimesel kodus ikkagi kunstiteos, vaid selle pelk reproduktsioon. Kontseptualistid tahtsid, et raamat ise olekski kunstiteos, milles ei läheks raamatu, kunstiteose ja kunstiteose tarbija omavahelistes suhetes midagi kaduma.

Kui aga Carrióni „uut“ tüüpi raamatutest lähemalt rääkida, on põnev see, et need laiendavad ka lugemise mõistet. Need raamatud juhivad meie tähelepanu tõigale, et tegelikult ei loe inimene ainult sõnu, vaid ka muid visuaalseid ja materiaalseid vorme – paberi pinda, tühja ruumi, värvi, raamatu formaati, köidet, raamatu jäikust või pehmust jne. Me teeme seda alati, aga kunstnikuraamatutes on need teised „lugemise“ režiimid kõvasti võimendatud. Nende kommunikatiivsus on maksimaalselt ära kasutatud. Inimene ei loe (neid) raamatuid ainult silmadega, vaid sõrmede ja miks mitte ka kõigi teiste meeltega.

Siinkohal võiks poleemiliselt mõelda, kuhu võiks see uut tüüpi raamat edasi areneda. Millist mõju avaldaksid need teised lugemisrežiimid kirja­sõnale ja kirjandusžanrite arengule? Ühe näitena meenub JoAnna Novaki 2023. aastal ilmunud romaan „Contradicting Days: An Artist on the Verge of Motherhood“. Novak maadleb seal raseduse, emaks olemise ja depressiooni teemadega, reflekteerides samas maalikunstnik Agnes Martini elu ja loomingu üle. Martini maalid on tuntud selle poolest, et kujutavad lakoonilisi ruudustikke, mis vaatamata oma lihtsusele mõjuvad kohati lausa metafüüsiliselt. Romaani kirjutama hakates kasutas Novak teksti kirjutamiseks samuti ruudustiku formaati. Ta jagas lehe 6 × 6 tekstikastideks, mis dikteerisid lõikude ja seeläbi mõtte pikkuse. Tegu on formaalse, mitte keelelise piiranguga, mis teeb võimalikuks vanadest kirjutamisharjumustest vabaneda.³

Neid näiteid on kindlasti veel, aga minule pakuvad kõige rohkem huvi luule keelelise vormi ja materiaalse vormi omavaheliste suhete võimalused. Kui traditsiooniliselt peetakse luule vormi all silmas erinevaid riimiskeeme või vabavärssi, siis siinkohal kutsuksin luuletajaid üles proovima mitte ainult keelelisi, vaid ka materiaalseid luule struktureerimise vorme. Näiteks võiks mõelda paberi formaadist, kirjatüübist või miks mitte ka raamatu trükitehnikast kui uuest heksameetrist, mis sarnaselt Novaki meetodiga annab tekstile rütmi ja väljenduslikkuse. Sedasi oleme omamoodi ökonoomsed, sest kasutame ära terve „koti“, mitte ainult sellesse pandud tähed, ning võime näidata lugejale keelt, mis on sama kummaline kui Gustoni savitahvlid.