Rävala 8 hoones on EKA lõputööde näitus „Tase 2025“, mille sulgemise järel hoone lammutatakse. Läksin ka näitust vaatama, kuid ei jõudnud fuajeest kaugemale. Mul hakkas lammutamisele määratud hoonest kahju, nii kahju, et see oli lausa füüsiliselt valus. Olen koolitatud arhitektiks ja harjunud mateeria muutumisega. Nahk peaks ju piisavalt paks olema! Ma ju tean, et elukeskkond on vajaduspõhine ja et linnades toimib taastootmise tsükkel. Linnakeskkond on palimpsest, mis kirjutatakse iga 130 aasta tagant täielikult üle. Suuremates linnades käib see veidi kiiremini kui väiksemates. Ruum peaks aga akumuleerima kvaliteedi: iga põlvkond katsetab ja jätab oma kvaliteedimärgi ruumi. Suurem osa ehitatud keskkonnast vahetub välja seal, kus arendussurve on piisavalt suur ja see on täiesti mõistlik. Kui kaob kvaliteetne ruum, on aga väärtused paigast ja jääb üle nõustuda linnaarhitekti väljaütlemisega, et ühiskond on kasvuraskustes.

Modernistlik arhitektuur on eelmiste põlvede lugu ja selle loo on võtnud meie põlvkond aktiivselt üle kirjutada. Hulk kvaliteetset ruumiloomet on juba kaduma läinud ja pikk rida ootab oma järjekorda. Millise ruumi me järgmisele põlvele üle anname?

Oletame, et ühiskonnas käivitunud dialoogi tulemusel leitakse, et ehitatud keskkond ei kannagi üldse meie väärtusi, et ehitatud ruumis väärtusi ei saa ilmneda. Omanikele antakse täielik vabadus toimetada vajaduspõhiselt, olgu omanik riik, omavalitsus või erasektor, ega argumenteerita enam majandusliku huviga. See on aus mäng: kui nii, siis nii. Igaüks otsustab ise, kas ta jagab selle ühiskonna väärtusruumi – ja piirid on ju lahti. Sellist otsust pole aga ühiskonnas tehtud ja senine arutelu ruumi kvaliteedi üle ei ole olnud piisavalt laiapõhjaline. Ruumiotsused on alati poliitilised ja kvaliteetse ruumi osas näitavad kaardid praegu head pilti. Nii head, et seda pole Eesti vabariigi ajaloos varem olnud. Maa- ja ruumiamet, riigiarhitekt ja Tallinnas taastatud peaarhitekti positsioon – kõlab pärast aastatepikkust ootamist uskumatuna. Hetk on avalikuks aruteluks ja pöördeks kvaliteedi poole küps.

Eesmärgiks tuleks võtta iga ühiskonna otsuse ja otsustusprotsessi kvaliteet. Hääled, kes kutsuvad üles teadmispõhiseks lähenemiseks näiteks linnaplaneerimises, on ka vajalikud. On siiski teada, et tehnokraadid ei ole nii siirad, kui end näitavad. Ja seda on eelmiste põlvede peal just äsja kogetud. Nii tuleks minna sügavamale, asjade olemuse tuumani ja küsimuseni, miks me siin maakeral üldse toimetame ja selliseid asju teeme, nagu teeme.

Arhitektuuri tellimisel on aegade algusest olnud hea tava kasutada võistluse formaati ehk siis kvaliteedipõhist kaalutlusotsust. Palun laiendada see ruumipoliitika otsustusele!

Riigivara arutu müügi asemel tuleks teha arendajatele võistlusi hoonete 90aastase rendilepingu saamiseks. Muuta tuleks hoonete kasutust ja arenduskontseptsiooni, mitte hooneid!

Bürokraatlikuks menetlusprotseduuriks taandunud detailplaneeringute asemel saab teha arhitektuurivõistluse koos rahvakoosolekuga – anda ühiskonnale tagasi tema hääl! Lepime väärtustes kokku.

Avaliku sektori hangetel tuleb üle minna väärtuspõhisele hindamisele ja ideekonkursi formaadile, kus ka kvaliteedil on osakaal, mitte rahulduda hinnapõhise hanke lihtmenetlusega. Ja ruumivaldkonna lähteülesannete väljatöötamisel tuleb tuua sisse ruumikvaliteedi euroopalikud hindamispõhimõtted. Seda mitte bürokraatia suurendamiseks, vaid protsesside kvaliteedipõhisuse tagamiseks.

Rävala 8 projekteerijate maja kaob ajalukku, kuid võlgneme sellele hoonele tema mälestuse hoidmise. Et see väärkohtlemine ei ununeks niipea. Et see häving ei oleks asjatu. Et see poleks lõplik allaandmine.

Ei, ära vagusi hea ööga kohtu,

Vaid põle, raevutse ka lõpu eel,

Märatse, trotsi hämardumisohtu!

Dylan Thomas (tõlkinud Märt Väljataga)