Aprillis käis rühm Eesti teatriuurijate ja -kriitikute ühenduse liikmeid õppereisil Helsingis, kus kohatud tantsu- ja teatritegijatest, nähtud lavastustest ja kultuurikeskustest räägivad ühenduse liikmed Riina Oruaas, Madli Pesti, Enn Siimer ja Heili Einasto.

Õppereisi avaettevõtmisena osaleti Kaablitehases (Kaapelitehdas) asuvas teatrimuuseumis korraldatud Soome teatriuurijate ühenduse kevadseminaril „Külalislahkus ja vaenulikkus“ („Hospitality/Hostility“), kus Eesti esindajatena tegid ettekande Anneli Saro ja Hedi-Liis Toome Tallinna Vene teatrist ning Johanna Rannik „Libahundist“. Õppereisil kohtuti Helsingi Tantsumaja kunstilise juhi Mikael Aaltoneni, Tero Saarinen Company tegevjuhi Iiris Autio, koreograaf Tero Saarineni, näitekirjaniku ja lavastaja Juha Jokela, tõlkija Varja Arola, Soome Rahvusballeti kunstilise juhi Javier Torres Lópeze ning kunstniku, lavastaja ja näitekirjaniku Teemu Mäkiga. Samuti vaadati Hollandi Tantsuteatri, Poola Nowy Teatr & Campo ning Soome Rahvusballeti lavastust.

Tantsumaja Kaablitehases. Esimene kohtumine Kaablitehases tegutsevas Helsingi Tantsumajas (Tanssin talo) oli eesti teatriuurijatel ja -kriitikutel sealse kunstilise juhi Mikael Aaltoneniga. Kaablitehas asub Ruoholahti linna­osas ja oli 1954. aastal, kui see valmis, Soome suurim ehitis (62 000 m²), seal tehti merekaableid. Hiljem paiknes seal Soome esimene superarvuti. Kui 1980. aastate lõpul tootmine lõpetati, hakkasid mahajäetud hoonetes tegutsema kunstnikud. 1990. aastal asutati Pro Kaapeli ühing, et kaitsta tehases sündivaid kultuuritegemisi, mis hõlmasid visuaalkunstnike, fotograafide, muusikute ettevõtmisi, puidutöökoda jm. 1991. aastal võttis Helsingi linnavõim tehase oma haldusse. Kaablitehases on praegu üle 300 rentniku: seal tegutsevad Tantsumaja, kolm muuseumi, 15 tsirkuse-, tantsu- ja etenduskunstikooslust, sh Tero Saarinen Company, tantsuteater Hurjaruuth ja uue tantsu keskus Zodiac, kuus kunstigaleriid, hulk kunsti-, tantsu-, tsirkuse- ja etenduskunstistuudioid, viis spordiklubi jpm.

Tantsumaja sai nurgakivi 2020. aastal ja avati 2. veebruaril 2022. „Õnn, et me ei avanud maja keset pandeemiat, sest Soome teatrid said siis kõvasti räsida,“ nentis Aaltonen. Tantsumaja rahastuse alus tuli filantroop Jane Erkkolt, sellele andsid lisa Helsingi linn ja Soome riik. Tantsumajas on kaks kõrge laega saali (20 m) ja üks proovisaal, ent puudub laoruum.

Kuigi Tantsumaja pole päris produktsioonikeskus (nagu meil Sõltumatu Tantsu Lava või Kanuti gildi saal), ei ole ta ka repertuaariteater. Kõigepealt teenindatakse Zodiaki ja Tero Saarinen Companyt, kelle saalisoove arvestatakse esimeses järjekorras (esimene annab hooaja jooksul väikeses saalis 8–10, teine suures saalis 5-6 etendust), siis tulevad plaanitud külalised ning alles seejärel avatakse taotlusvoor teistele tegijatele. Tehakse koostööd Espoo teatriga, kord aastas on drag-festival, ka muud festivalid – eesmärk on tuua sellesse majja võimalikult erisugust publikut. Viimast on tantsu kohta tublisti, umbes 80 000 külastust aastas.

Ent Soome tantsumaastik on muutumas: rohkem on produktsioonimaju, sõltumatud ja isikunimelised trupid on kadumas, noorem põlvkond töötab teisiti kui keskealine.

Tero Saarinen Company. Teiseks vestluskaaslaseks tuli Tero Saarinen Company tegevjuht Iiris Autio. Tero Saarinen Company kolis Kaablitehasesse pandeemia ajal, enne seda oldi Aleksandri teatris, ning uued ruumid sobivad hästi. Umbes aasta on olnud trupis 17 täiskohaga töötajat, enne tegutseti projekti­trupina. Autio väljendas muret nüüdistantsu käekäigu pärast, sest sellele ja uuele tsirkusele on riigi toetus väga väike. „Soome rahvus on konstrueeritud eelkõige arhitektuuri ja muusika kaudu. Soomes on palju tantsukoole ja -stuudioid, ent need pole seotud kõrgkoolidega, sest viimased eelistavad arendada kontseptuaalset tantsu,“ nentis ta. Kogu Euroopa nüüdistants on kontseptualismi teel, kuid suuri saale see täis ei too. „Kui nüüdistants liigub ainult väikestel lavadel, kahaneb ka tantsu tähtsus ühiskonnas.“

Selleks et pakkuda koreograafidele katsetamisvõimalusi, annab Saarineni trupp stuudio kasutada teistele tegijatele kas tasuta või kui ollakse ise tuuritamas, siis sama rendisumma eest, mida ise maksavad.

Tero Saarinen Company aastaeelarve on 1,8 miljonit eurot, millest kolmandiku annab riik, osa linnavõim ja 100 000 kuni 200 000 eurot tuleb erasponsoritelt. Mängukavas püsimise aeg varieerub: mõne lavastusega on antud üle 100 etenduse, peamiselt esinetakse siis Helsingis, Tamperes ja Turus, mõnikord ka Oulus, kuid väga suur osa, mõnikord kuni 70% etendustest antakse siiski välismaal.

Tero Saarinen on Eesti publikule varasemast tuttav: aastaid tagasi näidati Kanuti gildi saalis tema enda esituses soololavastust „Jaht“ („Hunt“) Igor Stravinski „Kevadpühitsuse“ muusikale ning 2022. aastal Viimsi Artiumi avafestivalil sama lavastust koos Johanna Nuutineni lavastusega „HZ“.

Eesti teatriuurijate ja -kriitikutega kohtuma tulnud Tero Saarinen rääkis trupi ajaloost. Küsimusele, mis teda inspireerib, vastas Saarinen, et enamasti muusika, aga ta käib ka kujutava kunsti näitustel ning saab innustust sellest, kuidas inimesed on suutnud sõnadeta eri moel väljendada olulist. Samuti inspireerivad teda kirjanikud ja nende raamatud. Ent kõige rohkem ergutab teda siiski sõnadevaheline ja -väline väljendusviis, kehalisus ja kehaliste sõnumite edastamine.

Nagu Iiris Autiogi, väljendas Tero Saarinen muret tantsu tuleviku pärast, eriti seoses kärbetega kultuuris, ja seda kogu Euroopas. Nüüd, kui trupil on vabalt kasutada väga head ruumid, püütakse neid mitut viisi avada: kutsutakse noori tantsijaid ja koreograafe loomingulistele katsetustele, antakse huvilistele avatud tunde, lubatakse trupi treeningtundidesse tulla ka trupivälistel tantsijatel. See hoiab meeled avatud, võimaldab kohtuda uute inimestega. „Kerge on rasketel aegadel kapselduda ja teha ainult oma asja, ent tähtis on mitte üksnes ellu jääda, vaid ka areneda, ja seda saab vaid suhtluses teistsuguste inimestega,“ nentis Saarinen. Tal on ka hea kontakt Soome Rahvusballetiga (aastaid oli ta seal tantsija), kus ta õpetab oma treeningsüsteemi.

Riina Oruaas: Kohtumine Iiris Autio ja Tero Saarineniga pakkus elamuse: köitsid nende meenutused, kuidas nad hakkasid 1990. aastatel tantsukompaniid nullist üles ehitama, kuidas neil ei olnud alguses mitte midagi ja kõik tuli ise leiutada, leida raha. Kuna tahtmist oli, siis on neil õnnestunud tõusta Soome rahvusvaheliselt üheks tuntumaks tantsukompaniiks.

Heili Einasto: Meie tantsuteater Fine 5 alustas enam-vähem samal ajal, on samamoodi end nullist üles töötanud ja pühendunud liikumismõtlemise arendamisele, sarnane on ka koostöö noorte tantsukunstnikega ja avatud tunnid huvilistele, kuid erinevad materiaalsed võimalused. Koostööpartnerid ja tantsu­välja võimalused on tugevasti mõjutanud seda, kuhu keegi välja on jõudnud.

Poliitiline tantsuteater Hollandist. Õppereisi avapäeva lõpetas Helsingi Tantsumajas Hollandi Tantsuteatri (Nederlands Dans Theater, NDT) antud etendus „Väljasuremisele määratud“ („Figures in Extinction“), mis koosnes kolmest koreograaf Crystal Pite’i ja lavastaja Simon McBurney koostöölavastusest: „Nimekiri“ („List“), „Aga siis jõuad inimeseni“ („But then you come to the humans“) ja „Reekviem“ („Requiem“).

Enn Siimer: Nii Taanis kui ka Rootsis on mitmeid paiku, kus vana tehas on kujundatud ümber kultuurikeskuseks. Selliste kohtade väärtus on tohutu suured ruumid, mis annavad seal tegutsevatele teatritele avarad võimalused. Vahva oleks kutsuda see Hollandi teater Eestisse võõrusetendustele, aga paraku pole meil selleks piisavalt suurt saali. Rääkimata sellest, et Eestis ei saa kokku piisavalt publikut ja seega ka raha, et maksta kinni niisuguse tantsuteatri külaskäik.

Madli Pesti: Helsingi Tantsumajas on 700 inimesele mõeldud saal, kus on korralik tõus ja seeläbi oivaline nähtavus ning kõrgel tehnilisel tasemel lava. See lavastus kuulub meil väga harva nähtava poliitilise tantsuteatri valda, mille üheks tuntumaks esindajaks on olnud Briti trupp DV8. Briti kuulsa lavastaja McBurney ja Kanada koreograafi Pite’i lavastuse teemaks on liikide väljasuremine ja Maa käekäik. Teema puudutas oma aktuaalsusega. Harva nähtava professionaalsusega põimiti kõrgel tehnilisel tasemel tants ja sõna. Sõna domineeris ehk mõnes stseenis liialt, kuid elamuslik oli erisuguste teatrikunstiliste vahendite põimimine terviklikeks kujunditeks: liikumise ja sõnaga liitusid muusika, valgus, visuaal.

Siimer: Mina ei ütleks sellise tantsuteatri kohta, et see on poliitiline. Tõsi, seal käsitletakse ühiskonna murekohti, kuid mina asetan selle lavastuse puhul esikohale koreograafia ja tehnilise meisterlikkuse, see haaras mind täielikult. Ma ei ütleks, et teksti oli liiga palju, pigem parasjagu, ja see oli hästi komponeeritud. Ja muidugi köitis tehniline meisterlikkus, liikumise sünkroonsus.

Oruaas: Tehniliselt kõrgel tasemel ja kontseptuaalne lavastus, tantsijate sünkroonsust jälgisin suure tähelepanuga. Nii suures mahus teksti mõjus aga pigem üleseletamisena, tekst oli kommertskultuuri ja mõtlemise lihtsustamise kriitikaks. Intensiivne koreograafia ja tihe, vahepeal neuroteaduslik tekst andsid koostoimes kognitiivselt raske ülesande üheaegselt vaadata ja kuulata ehk tekst kippus tantsu tähendust lämmatama. Oleksin tahtnud lasta tantsul endal kõneleda.

Einasto: Mulle jättis kolmest lavastusest sügavaima mulje „Nimekiri“: väga poeetiline oma tantsukeelelt ning ka kliima soojenemise eitaja sõnaline monoloog kõlas selles kontekstis täiesti kohasena. See oli kolmest kõige kompaktsem lavastus ja võlus väljasurevate loomaliikide kujutamisega neile midagi ainuomast esile tuues, ilma lihtsakoelise jäljenduseta. Tantsijad olid hea kehakooliga, kuid see on elementaarne professionaalsus, ilma milleta kunsti ei tee.

Teatrid on läinud ettevaatlikuks. Kohtuti soome näitekirjaniku, lavastaja ja stsenaristi Juha Jokelaga, kelle „Fundamentalist“ esietendus 2021. aastal Von Krahli teatris, ning tõlkija Varja Arolaga, kes on tõlkinud eesti näitekirjandust soome keelde ning tõlgib praegu „Mefistot“, millega Eesti Draamateater sõidab Soome külalisetendustele.

Jokela rääkis oma teest teatrini ja teatris, näidendite sünniloost ja lavastustest. Küsimusele, mille poolest Eesti ja Soome erinevad, vastas ta, et Soomes ollakse valmis hoopis vähem katsetama, teatrites minnakse rohkem kindla peale välja. Kuna „Fundamentalisti“ on lavastatud mitmel pool maailmas, tõi Jokela välja, et rõhuasetused on igal pool erisugused, kuid talle meeldis, et Von Krahli teatris tuli esile üldine fundamentalistlike uskumuste teema, mis ei piirdu ainult religiooniga, vaid on laiem usk millessegi, mida faktid ei väära.

Arola vastas küsimusele eestlaste ja soomlaste erinevuse kohta (teatri kontekstis), et soomlastele on väga tähtsad reeglid, nad kaalutlevad rohkem, eestlased teevad rohkem nalja tõsiste teemade üle, on hakkajamad. Tõlkimise teeb raskeks kontekst. Arola tõi välja ka tõiga, et pandeemia mõjutas Soomes teatrit just majanduslikult ning see on teinud teatrid väga ettevaatlikuks – tuntakse rohkem muret publikule meeldimise pärast.

Juttu tuli ka Soome teatriharidusest, milles Jokela hinnangul on viimasel paarikümnel aastal toimunud suur nihe: varem kippus õpetus olema väga autoritaarne, institutsiooni juhi keskne, aga nüüd on asjad muutunud: suhted on vähem hierarhilised ja pigem toetatakse üksteist.

Poola postdramaatiline dokumentaalteater. Poola Nowy Teatr & Campo mängisid Espoo teatris oma lavastust „Ta oli kellegi sõber“ („She was a friend of someone else“), mis põhjustas eesti õppereisijate seas kõige rohkem poleemikat. Postdramaatilise dokumentaalteatri võtmes tehtud lavastuse teema on abordiõiguse kaotamine Poolas ja selle mõju naistele.

Siimer: Olen väga kriitiline: ma ei näinud seal midagi, mida nimetatakse teatriks. Läksin seda lavastust vaatama suurte ootustega: 1970. aastatel olin armunud poola teatrisse, mulle oli see kõigi sotsialismimaade teatrite seas tõeline briljant, väga uuenduslik, ja nüüd ootasin väga, et tuleks midagi niisugust, mis rikastab minu ettekujutust poola teatrist. Kahjuks nii ei läinud. Mõistsin küll kontseptsiooni ja nägin, et teemakäsitlus on aktuaalne, aga kahjuks mitte rohkem.

Oruaas: Olin suurema osa etendusest väga kaasas. Tõesti, abordiõigus on väga tähtis teema, ja mitte ainult Poolas. Praegu on lõppemas internetikampaania, mille käigus kogutakse Euroopa Parlamendile hääli, et üle Euroopa oleksid tagatud võrdsed abordiõigused. Turvaline ja kättesaadav abort on naiste tervise olulisemaid küsimusi, Poola aga on üks karmima reeglistikuga riike. Etendusel loodud põhikujund naisest teki- või padjahunnikus maas tõi välja naise traumaseisundi, milles naine on täiesti tuim. Mulle oli väga huvitav lavastuse see osa, kus räägiti naiste protestist, kui aborti teinud naised tulid oma nägudega ajakirja kaanel välja. Siiski umbes poole etenduse peal jäi lavastus vormiliselt ühekülgseks. Vaatamata olulisele teemale ja dokumentaalsusele ei andnud lavastus kunstiliste kujunditena materjali päris edasi.

Pesti: Jah, see on postdramaatiline dokumentaalteater olulisel teemal. Mängiti seisundite ja kujunditega, mitte ei seatud eesmärgiks luua sidusat narratiivi. Vestlustest kolleegidega jäi kõlama saalis igavuse tundmine. Mõtlesin sellele, et meil on hästi tugev vaatemängu­ihalus, aga Gosia Wdowiku lavastuses mängiti teadlikult sellele vastu. Olen nõus, et välisvaatajale saanuks rohkem konteksti avada, aga kokkuvõttes leian, et kas meil on õigus tunda igavust olukorras, kus osa lavalolijaist on reaalses ohus sellepärast, mida nad teevad. Lavastuses näidati inimesi, kes võidakse Poola seaduste kohaselt vangi panna. Mulle oli uus info, et süüdistuse ja karistuse võib saada ka oma sõbra aitamise eest: kui suunad oma sõbranna aborti tegema või abistad vastava infoga.

Einasto: Nõustun Enn Siimeriga: ma ei lähe teatrisse infot saama. Võin sellest kõigest lugeda, see võtab vähem aega, annab põhjalikuma ülevaate ja võimalik, et elan ka rohkem kaasa, kui see tund aega teatris munemist. Küsimus pole selles, et ma tahan vaatemängu selle sõna otseses mõttes, aga ma tulen teatrisse, et saada kogemus, mida ma muude kanalite kaudu ei saa. Sama olen sageli tundnud Eesti nüüdistantsu­lavastuste puhul: kui tegijad ei suuda luua oma sõnumit teatri- või tantsuvahenditega, siis tuleks võib-olla valida mõni teine meedium.

Soome Rahvusballett viis transsi. Kohtuti Soome Rahvusballeti juhi Javier Torres Lópezega ning vaadati uut kolmeosalist balletilavastust „T(r)anssi“.

Oruaas: Pärast kohtumist trupi kunstilise juhiga ootasin etenduselt palju. Esimene kolmeosalisest õhtust oli Philip Glassi muusikale loodud „Väljalogimine“ („Signing Off“), koreograaf-lavastajad ja kujundajad Sol Léon ja Paul Lightfoot. Väga puhas, hästi tehtud. Teine oli 1997. aastal tantsivat William Forsythe’i näitav film „Soolo“ („Solo“), millele järgnes tema loodud „Playlist (Track 1, 2)“, meestantsijate oskustele keskendatud lühiteos. Ja lõpuks Sharon Eyali naistantsijatele loodud „Pool elu“ („Half Life“), mis on nauditav, intensiivne ja rütmivariatsioonidele üles ehitatud lavalugu. Tõesti vaatemänguline, aga minu arvates ka feministlik. Arvestades, kui konventsionaalne organisatsioon on rahvusooper, mille publik kipub olema vanemaealine ega tule võib-olla esimese hooga sellist lavastust vaatama, on kava osavalt kokku pandud.

Pesti: Sharon Eyali lavastus seostus mul kohe Soome teatriuurijate seminari vaenulikkuse ja külalislahkuse teemaga. Selles käsitletakse indiviidi ja kogukonna suhteid. See on Eyalile omaselt minimalistlik ja viib transsi.

Siimer: Mulle jättis tugevaima mulje balletiõhtu esimene osa, kuna mulle oli Glassi muusika avastuslik – see lummas ja kangastus ka seos Arvo Pärdiga, koreograafiline lahendus oli samuti võimas. Aastaid tagasi tehtud videofilmis ma elava etendusega võrreldes päris uudset ei näinud ega saanud aru, miks seda nii pikalt näidati. Kolmas osa oli koreograafiliselt mõjus ja muljetavaldav, aga pisut pikk ja liiga tugeva heliga.

Einasto: Minimalistliku muusika ja koreograafiaga ongi see lugu, et kas lähed kaasa ja tõesti satud transilaadsesse seisundisse, või kui ei lähe, siis kipub jääma igavaks. Mina ei läinud nii kaasa ja koreograafia ei olnud ka midagi rabavalt uut, aga „Väljalogimine“ meeldis oma dramaatilise algega ja „Playlist’i“ meeste tants lihtsalt seetõttu, et mulle meeldib vaadata, kui mehed hästi tantsivad.

Oruaas: Forsythe’i video, kus nägi ühte tantsijat oma vahetus olekus ümbritsevaga suhestumas ja samas keha liikumise pingutust, mõjus tohutult intiimselt. Meestrupi osa oli aga erisuguse muusika ja liikumiskeelte sümbioos. Nagu ülekanne ühest keelest teise ja kehalt kehale. Etendus oli hästi sportlik ja seejuures balletilik koos klubimuusikale omase jõulise liikumisega.

Pesti: Tasub tõesti mainida, et pidu algas enne etendust, kestis vaheajal koos balletitantsijate performance’itega ning jätkus pärast etendust, kui DJ mängis pooleteise tunni jooksul intensiivset reivimuusikat – me tõesti nägime tantsimas inimesi vanuses 15–85 eluaastat. See oli tore kogemus. „T(r)anssi“ oli elamuslik vaatemänguline õhtu ja tekitas reisiseltskonnas vist kõige suurema poolehoiu, sest oli taas näide tantsu­lavastusest, mida oma kodus ei näe. Rahvusballeti juhist oli tõesti originaalne panna kokku esmapilgul kokkusobimatud ballett ja klubimuusika.

On vaja uut publikut, aga ei tohi kaotada ka vana. „T(r)anssi“ etenduse eel korraldatud kohtumisel andis Soome Rahvusballeti kunstiline juht Javier Torres López ülevaate Soome balletiharidusest, mis on ülesehituselt Eesti omaga sarnane selles mõttes, et õpe toimub põhikooli vanuses üldhariduskoolis ning pärast kutsekeskharidussüsteemis. López oli süsteemi ja Soome lõpetajate tantsutehnilise taseme suhtes kriitiline ning mainis, et igal juhul peab Soome Rahvusballett vastu võtma kolm lõpetajat, samuti peab riikliku poliitika kohaselt olema balletitrupi koosseisus teatud protsent soome tantsijaid.

López rääkis ka Soome Rahvusooperi uuest strateegiast, mille kallal oli juhtkond töötanud kaks aastat. Eesmärk on, et maja ei ole „steriilne kirik, vaid koht, kuhu inimesed saavad tulla ja kunsti nautida,“ rõhutas ta. On vaja uut publikut, aga ei tohi kaotada ka vana. López mainis, et kuigi „T(r)anssi“ on pigem kutse uuele publikule, siis on ta uhke, et esietenduse publik, kellest suur osa on abonemendiga 65–80aastased inimesed, täitis saali ka seekord ning vaheajal lahkus vaid mõni üksik. Veelgi enam, paljud neist jäid reivile tantsima. Eesti teatriuurijatele oli ootamatu, et etendusõhtu lõpus tuli López lavale ja palus publikul levitada sõnumit ja kutsuda oma sõpru-tuttavaid teatrisse, kui etendus neile meeldis. „See, mida te siin näete, on maailma tipptase,“ sõnas ta, „ja tahaks, et sellest saaks osa võimalikult palju inimesi.“

Siimer: Oli veidi kummastav, kui kunstiline juht ütleb laval, et näete, meie ballett on kõrgel tasemel, aga me ei suuda seda müüa – palun teavitage oma sõpru, et tegemist on toreda lavastusega.

Oruaas: Kusjuures külastatavus ei ole seal meie mõistes üldsegi kehv.

Siimer: Aga teise teemasse. Kui vaatasin seda etendust, tuli mulle meelde Tero Saarineniga peetud jutuajamine. Võimalik, et eksin, aga mulle tundus, et see kolmeosaline lavastus sai sündida ainult seetõttu, et Soomes tundub olevat balleti ja nüüdistantsu vahel sümbioos. Ma ei ole kuulnud, et Eestis oleks eriti kontakte uue tantsuteatri tegijate ja konventsionaalse balletikooli vahel. Läbipõimunumat suhtlust on Soomes võib-olla rohkem.

Einasto: 1990. aastatel Mai Murdmaa väga soosis nüüdistantsu, Estonia laval oli mitu eksperimentaalset tantsuõhtut, aga hilisemad Eesti Rahvusballeti juhid on tahtnud olla väga balletikesksed, kuigi Renate Keerd ju lavastas 2021. aastal seal „Haneema“. Ka Vanemuine, eriti 2000. aastatel, on olnud vägagi nüüdistantsumeelne. Iseküsimus, kui süsteemne see on ning milline on tantsijate füüsiline koolitus ja vaimne valmisolek selliseks repertuaariks.

Oruaas: Meie ja Soome balletiteatrites paistab olevat palju sarnast. Nõudmised on järjest kasvanud ja kohalikku päritolu tantsijad ei suuda enam neid kriteeriume täita, seetõttu on ka trupid rahvusvahelise koosseisuga.

Siimer: Huvitav, et Soomes on ikkagi mingi ettekirjutus, kui mitu protsenti riigi rahastust saavas Soome Rahvusballetis peab olema kohaliku taustaga tantsijaid, Eestis see nii aga pole. Meie balletiteatrid peaksid kuidagi soosima ja hoidma rahvuslikku koosseisu. See ei tohiks muidugi sündida teiste eemaletõukamise hinnaga.

Rahastamisega seotud ühiskondlik dissonants. Õppereisi lõpetuseks kohtuti Tantsumajas kunstniku, lavastaja ja näitekirjaniku Teemu Mäkiga, kelle lavastatud „Harmoonia“ esietendus 2008. aastal Von Krahli teatris ning kelle lavastuse „Muutujad“ tõid Vaba Lava produtsendikoolituse noored 2017. aastal Tampere teatrifestivalilt Vabale Lavale ja ERMi.

Pesti: Teemu Mäki rääkis teemadel, mis on Eestis samuti aktuaalsed. Ta kõneles kunsti ja kultuuri rahastamisest. Loome­inimeste arv on loomingulistes liitudes viimase 20 aastaga kahekordistunud ja see tähendab, et neid, kes arvestavad loomeliidu toetusega, on palju rohkem. Seejuures on riigis kärpeaeg. Selline olukord tekitab ühiskondliku dissonantsi.

Oruaas: Tema kapitalismi ja keskkonna ekspluateerimise kriitika oli intrigeeriv.

Pesti: Mäki tutvustas uut loovuurimuslikku projekti, mis käsitleb keskkonna hävitamist sõdades – kaasatud on sellesse nii teadlasi kui ka kunstnikke.

Siimer: Mulle oli ääretult sümpaatne, kui ta täiesti kompleksivabalt ütles, et on marksist. On tervendav vaadata nii piirangutest vaba loojat.

Oruaas: Läänemaailmas on palju tavalisem tunnistada end marksistiks, sest seal puudub Nõukogude marksismi taak, ka akadeemiliselt on see aktsepteeritud ja süsteemselt arendatud vaade.

* Vihje Raadio Maria laulule „Helsingi on täna haige“.