Mitmes Eesti paigas on hing sisse puhutud väärarusaamale, nagu oleksid sealsed elanikud (kohalikud) kaugetest maadest tule ja mõõgaga saabunud koloniaalimperialistide süütud ja õnnetud ohvrid, kuid kelle tegelik staatus on ja peabki olema võrdne põlisrahvaste omaga ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni tähenduses. Tähendab, neile tundub, et nad on kogukonnana elanud mingis piirkonnas ammu enne kui teised, mistõttu neil on ka ainuõigus määrata maakasutuse ja elukorralduse viise sellel alal, tänapäeval siis ühe omavalitsuse territooriumil.

Eesti õigusruumist sellele ambitsioonile katet ei leia. Kui häälekalt ka ei pingutaks mõni endale aastakese eest ääremaa vallas kinnisvara ja registri­aadressi soetanud uusasukas, põliselaniku eriõigusi formaalselt ei teki. Sisuliselt küll, sest mõnelgi pool asuvad omavalitsusjuhid kergemeelselt või konformistlikult „rahva poolele“, mis tähendab automaatselt kaugemalt tulnud ja suurema kaaluga avalikule (riigi) huvile vastandumist.

Kohalikul omavalitsusel Eestis on küll põhiseaduse kaitse ja ulatuslik autonoomia, kuid ta on siiski täiesti teistsuguse alusmõtte ning ülesannetega struktuur kui üks põlisrahva õiguste esindus, nagu selliseid on teada näiteks Soome ja Norra saamide või Kanada põlisrahvaste puhul. Kuid ka nimetatud riikides, kus koheldakse oma põlisrahvaste mikrorühmi tänapäeval maailma mõõtkavas eesrindlikult, ei ole veel kaugel minevikus ajad, kui neid rahvakilde jõuga ümberrahvustati ja -usustati või koguni oma põlismaadelt mujale progressi teerulli eest ära taheti viia.

Hiljutine Põhja-Norra Alta muuseumi külastus tuletas eredalt meelde mu lapsepõlves Soome TVs 1970ndatel püsivalt kajastamist leidnud Alta piirkonna saamide ja nende liitlaskonna heroilise võitluse Alta jõeoru üleujutamise ning traditsioonilisest kalapüügist ja põdrakasvatusest elatuvate jõekalda saamide ümberasustamise vastu. Nood olid jäänud jalgu suurele hüdroenergia arendamise riiklikule plaanile. Küll tehti näljastreike, küll aheldati end kokku suureks inimketiks ehitusmasinate teele ja harukordse juhtumina saavutati lõpuks võit. Kokkulepe valitsusega, et arendusprojekt realiseeritakse väikeses ja ohutus mahus ning lisaks sellele saavad saamid endale poliitilised eriõigused, mida väljendatakse eraldi otsustuskogu, Saami parlamendi kaudu.

Keskkonnateemad on tihtipeale ja igal pool, kus inimestel eluruumiga kitsavõitu, poliitiliselt laetud: mis ühtedele keskkond, see teistele majandus. Mõlema poole seisukohad toetuvad teadusele ja tunduvad usutavad, aga kokku leppida ja otsustada nad ise ei saa. Huvirühmade võitluse tulemust ei määra mitte tingimata keskkonnast või majandusedust, vaid ennekõike häältesaagist huvitatud erakonnad (ja valimisliidud), kes poole valivad ning otsustuskogus huvi esindama asuvad. Kas see kokku mingit üldist hüve toob või mitte, pole tähtis, kuid üldjuhul jäävad „tagaõued“, millesse keegi kunagi puutuda ei tohi, majanduskasvu teenistusse panemata.

Eestis võtab mentaliteet „ainult mitte minu õue peale“ ajuti üsna veidraid vorme ja leiab pilkamistki, kuid mõne väikevalla rahva võitlusel on igal puhul ka oma toetajaskond, sest lihtne on kujutleda nende olukorda enda omaks: mis siis, kui meie õue tahetakse elektrituulik panna? Äkki see ikka mõjuks laste tervisele või tapaks kõik ümbruskonna laululinnud? Õudusjutte tehnoloogilise progressi hukatuslikust mõjust leidub internetis mägede kaupa, aga pahatihti paljastub lähemal vaatlusel, et millegi vajaliku ja üldkasuliku vastu ei olda mitte hirmust, vaid alasti egoistlikel kaalutlustel või siis kätkeb protest endas hoopis varjatud väljapressimist (kindlasti on indu andnud Nursipalu, aga ka kiirraudtee planeerimise näidisjuhtumid).

Klassika on mõistagi võitlus elektri­tuulikutega ja nendega seotud taristuga. Hiljuti andis Häädemeeste valla põlisrahvas teada, et mererannast enam kui 15 kilomeetri kaugusele Liivi lahte ei tohiks tuulikuid mingil juhul püstitada. Seda, et tuulepark tähendab mere muutumist jõleda väljanägemisega tikuvõileivaks, õpetasid hiidlased juba paar aastakümmet tagasi – ning Hiiu madalal ei olegi seniajani tuulikuparki. Häädemeestel aga teatakse, et tuulikud võivad tuule ka „ära süüa“, nii et tuulikute taha randa ei jõua õhuvirvendustki, kuid see on elutähtis iidse lohesurfi harrastuse jätkamiseks. Kavandatav elektriliin läbi metsa viib aga saagi põliste küttide jahipaunast. Näljapäevad tulekul.

Üsna sarnase mütoloogilise mõtteviisi küüsis vaevlevad ka Saarde valla elanikud, kelle nõia-teadmamehe usutava nägemuse järgi olevat piirkonna (tegelikult riigi ehk avalikus omandis) metsadele lähenemas hiidlaine, mille põhjustavad sajandi eest kraavitatud ja kuivendatud soos salatoimingutega looduse tasakaalu rikkumist põhjustavad „võõrad“. See laine uputavat tuhandete hektarite kaupa väärt majandusmetsa, millest pole mõne aasta pärast järel muud kui hunnik mäda. Vähe sellest, et raha jääb saamata, põlisrahvas kaotab kogu identiteedi, sest taas liigmärjaks muutunud soometsas ei saa enam teha kõiki põlisrahva argitoiminguid sünnist surmani, mille tõttu mets senini saardelastest on kubisenud.

Pole isegi tähtis, kas ebapiisavalt informeeritud vallaelanikke ajab ärevile mõni poliitiliste agitaatorite rändtsirkus või teevad seda sündmuspaigal ise genereeritud müüdid. Mis tahes muutuste vastase võitluse ühisjoon on puudulik arusaam omandiõigusest ja mitte ainult, vaid ka kodanike õiguste võrdsusest. Kus on see tabel, mille järgi mingist riigile kuuluvast maatükist viie või kümne kilomeetri kaugusel elaval inimesel on kinnistul toimuva üle suurem otsustusõigus kui teises maakonnas elaval inimesel? Millises seaduses on kirjas, et rannikuvööndis elav inimene on koos maaga omandanud ka „merevaate“ nii kaugele, kui silm ulatub, ning tal on ainuõigus määrata, kas sellesse vaatesse avamerel (isegi territoriaalmere piiri taga) tohib siseneda tuulik, tanker, kalapaat või hüljes. Igaüks neist võib ju mõne maitse järgi silma riivata. Lõpuks, asi ei ole ainult rannarahvas. Kujutlus, et kui idee on õilis, võib selle teostada ka võõral maal ja omanikult küsimata, levib taudina ka Tallinna südalinnas.

Avalik huvi, mis igal üksikjuhul defineeritakse demokraatliku, vähemuse häälega arvestava enamuse tahte järgi, projekteerub ühtlaselt üle kogu riigi territooriumi. See tähendab, et üheski maanurgas ei tasu eales unustada, et Tallinna ja Harjumaa elanikel on kokku kõige rohkem hääli ning nad loovad ka suurima osa väärtusest, millega riiki ülal peetakse. Neil on teistega võrdne õigus kõigis riigielu küsimustes kaasa rääkida, sealhulgas neis, milliseks kujunevad riigi strateegiad ning neile vastavad üld- ja eriplaneeringud ühiskonna heaolueesmärkide saavutamiseks.

Ei kõla just parima plaanina ajada see seni ääremaadel toimuvat heatahtlikult vaadanud ja rahastada aidanud enamus nii vihaseks, et nad hakkavad oma hääletusjõudu senisest tooremalt ja sirgjoonelisemalt kasutama. See võib väljenduda kahel viisil. Esiteks seaduste kaudu, millega määratakse riigimaadel toimuv. Teiseks on riigikogul ainuõigus määrata riigieelarvet tehes solidaarsuspiir, mis fikseerib selle, kui palju on jõukamad kohustatud kehvemini toime tulijaid toetama ja ülal pidama. Keskuse ja perifeeria vastandumine jääb alati püsima, kuid eks nõrgem pool ses suhtes pea arvestama, mis vindi ülekeeramisel juhtuda võib.