Olev Soansi sajandale sünniaastapäevale pühendatud näitustele kokku koondatud kultuuriloolisi kaarte silmitsedes satub vaataja vastamisi minevikuga. Kui Juhan Liiv nägi eile Eestimaad, siis olid tema read õige kriitilised ja ega palju teistmoodi olnud lugu, kui selle luuletuse võttis Nõukogude aja lõpus üles ja arendas edasi vokaal-instrumentaal­ansambel Ruja. Olev Soansi vaade Eestile ja selle minevikule on teisest puust, reipa laulurea „Kas tunned maad“ vaimus. Kiht kihi haaval kujutab Soans ikka üht ja sedasama maalappi koos selle tähenduslike, kaugemast või lähemast ajast pärit paikadega, inimeste, asjade ja hoonetega, samuti loomade, lindude, kalade ja puudega.

Soansi raamatuaastaks 1975 valminud „Eesti kultuurilooline kaart“ sai järgneval kahel aastakümnel lisa ja paisus ainuliseks Eesti kultuurilooliseks atlaseks, rahvusatlaseks enne rahvus­atlast.* Kord on Soansi raamid suuremad, näiteks siis, kui „Eesti purjesõidu ajaloo“ tarvis on hõlmatud kogu Läänemeri või „Läänemere-soome ugrilaste“ kaardil pool Lätit, Soome ja Karjala, kord jälle kitsamad, kui on vaja kujutada Keila Tarbi­jate Kooperatiivi ajalugu. Karto­graafilise külje eest hoolitses nendel lehtedel Olev Soansi vend Endel, sügavtrüki tõmmised tegi käsitsi Voldemar Kann. Sisu koostamisse oli kaasatud kümneid eksperte, kunstiteadlastest (Villem Raam, Juhan Maiste jt) bioloogideni (Mati Kaal, Tiit Randla jt). Eraldi huvitava grupi konsultantide seas moodustavad merendusajalooga tegelejad (Ants Pärna, Armas Luige, Bruno Pao, Uno Laur, Heino Kuivjõgi). Informatsiooni hulk kaartidel sai tohutu, nii et detaile võib tundideks avastama jäädagi. Soansi kaartide seeria kujunes lõpuks nii pikaks, et see ei mahu ära ühele näitusepinnale ning on jaotatud nelja Järvamaa mäluasutuse vahel.

Millisesse pilditraditsiooni Soansi kaardid kuuluvad? Kunstnik ise on eeskujuna esile tõstnud krahv Ludwig August von Mellini Liivimaa atlast XVIII sajandi lõpust ja XIX algusest. Graafilises teostuses ja pildikeeles on tõe­poolest palju äratuntavat: nii rannajoone kujutamise stiil kui ka see, kuidas Mellin on kasutanud kartuššides linna­vaateid, pitserijäljendeid ja muud ajaloolist visuaaliat. Samuti on ühisjooni Soansi tööde ja barokk-kartograafia vahel. Kuid nn suured XVII sajandi hollandlased ja Mellin olid siiski eelkõige kartograafid, kellele oli primaarne kujutise geomeetriline ja topograafiline adekvaatsus. Mellini kaartidel on etnograafilis-ajalooline informatsioon küll olemas, kuid ilmselgelt teisejärguline. Soansi kaartide pildirohkus kuulub tegelikult XVII sajandist veel varasemasse traditsiooni. Võib-olla on talle kõige lähedasem Olaus Magnuse „Carta Marina“ (1539), mis oli mõeldud Põhjala kultuuri ja olustiku tutvustamiseks Vahemere maades ning kus kohtab põhjapõtru, suusatajaid ja kummalise väljanägemisega kalu. Rohkesti kasutasid pilte ka keskaegsed kartograafid, kelle jaoks kaart oli nii ruumi kui aja kokkuvõte, algusega Eedeni aias ja lõpuga viimsel kohtu­päeval. Pilte lisati kaartidele keskajal nii oluliste valitsejate esiletõstmiseks, rännu­meeste imelugude illustreerimiseks kui ka puhtalt augutäiteks, hirmust tühjuse ees. Soansi kaartidelt merekoletisi ei leia, aga kompassiroosid ja sinna-tänna poetatud ajaloolised laevad seovad kujutise kartograafia ajalooga.

Soansi kaardid mitte ainult ei tsiteeri kartograafia ajalugu, vaid on vahepealsetel aastakümnetel ka ise saanud ajalooks. Vaadates näiteks Soansi sõjaajaloo kaarti XIII sajandist 1944. aastani, ei leia sellelt (täiesti arusaadavatel põhjustel) Vabadussõja mälestussambaid, samas on kaardil ära toodud arvukas kiht Teise maailmasõja monumente, mis on omakorda nüüdseks suures osas kadunud. Tartu ülikooli 350. aastapäevaks 1982. aastal valminud teadlaste puule ei saanud Nõukogude režiimi tingimustes panna ei Johan Kõppu, Edgar Kanti ega Jüri Uluotsa, teoloogia teaduskonda tuli kujutada kuivanud oksana. Infovalikus kajastuvad niisiis omaaegne tsensuur ja kõikvõimalikud etteantused. Nende kiuste on aga Soansi kaartides tuntav mingi kummaline trots, soov siinset kultuuri ajalooga põhistada, seda hoida ja kasvatada. Ajastul, kus ilmusid raamatud pealkirjaga „Eesti NSV kalad“, oli kaardi nimetamine Eesti kaardiks kah juba omaette vaikse vastupanu akt. Okupatsioonivõimu sümboolika on Soansi kaartidel konteksti tajumise korral lihtsalt garneering.

Meenutada tasub ka kartograafia positsiooni Nõukogude ajal. Tegu oli suures osas täiesti salastatud valdkonnaga. Iseäranis keelatud oli rannajoone, üleüldse piiritsooni täpne kujutamine. Isegi linnaplaanid vastasid olukorrale maastikul ainult väga tinglikult. Hõlma alt oli võimalik toona osta fotokoopiaid sõjaeelsetest maanteeatlastest, mis olid vahepealsetest teeõgvendustest hoolimata ikkagi Nõukogude-aegsetest selgelt paremad. Nõukogude kultuuris valitsenud kaardinälg aitas Soansi kaartide omaaegsele menule kindlasti omalt poolt kaasa. Soansi esimene kultuuri­looline kaart aastast 1975 keelatigi ära selle liigse täpsuse pärast ja kunstnikul tuli teha uus, vähem täpne variant.

Kvaliteetse graafika eelis teiste kunsti­liikide seas on, et tiražeerimine teeb selle kättesaadavaks paljudele. Soansi kaart oli käepärane juubelikink ja heakodanlikus majapidamises muidu sobiv sisustuselement. Temaatilistele kaartidele tekkis tellimus, mille täitmine võttis Soansi jaoks eraldi tööstusharu mõõtmed – Soansi kaardist sai iseseisev kultuurinähtus.

Milline võiks Soansi kaartide funktsioon ja tähendus olla tänapäeval? Juubelinäituse korraldajad Maive ja Jüri Rute jõudsid Soansi kaartideni, kui neil tekkis Brüsselis elades vajadus portatiivse isamaa järele. Juba kaasaegsed panid tähele Soansi kaardiloomingus väljenduvat kodumaa-armastust. Selle hoidmine ja kasvatamine ei ole oma aktuaalsust minetanud.

* Eesti rahvusatlas. Koost Taavi Pae. Tartu Ülikool, Regio, 2019.