Tühermaa on vaheala – koht, kus linn pole nagu linn ja maastik pole nagu maastik. Ühiskonnas käsitletakse tühermaid eelarvamusega, üldjuhul probleemina, kuid kas siinkohal ei ole probleem valesti püstitatud ja tühermaid tuleks hoopiski vaadelda kui lahendusi? Ja lahendust millele? Selle üle me järgnevas vestlusringis EKA urbanistika õppejõududega arutlemegi.

Millest me räägime, kui räägime tühermaadest? Sõnaveeb ütleb, et tühermaa on väheväärtuslik ja kasutamata, tühi lage maa. Ometi toimub tühermaadel nii mõndagi, see on väärtuslik puhkeala ja linnalooduse oaas. Kuidas tühermaad mõista, kuidas seda vaadelda?

Karina Vabson: Tühermaal on tõesti mitu tähendust. Mina uurin paiku, mida ümberkaudsed ise nimetavad tühermaaks. Enamjaolt olen vaadelnud Lasnamäe tühermaid ja need on sellised postsovetlikud lõpetamata, pooleli jäänud paigad. Nende aladega oli omal ajal palju plaane, kuid siis kukkus Nõukogude Liit kokku ja nii jäid Lasnamäe rohelised alad seisma kuni tühermaastusid. Maa kuulub küll omavalitsusele, kuid ka kohalikku võimu pole nende saatus eriti huvitanud. Nii need seal seisavad ja on eikellegimaa, kus pole selliseid reegleid nagu mujal linnas, keegi ei kureeri ega kontrolli seda keskkonda.

Maroš Krivý: Tühermaa on mitmekihiline nähtus, mis võib tähendada eri asju, kuid ma tahaksin välja tuua kaks mõtet.

Ajalooliselt on tühermaa tähistanud teatud tüüpi maaomandit. Teisalt on sellel imaginaarne tähendus. Kuid alustame esimesest tähendusest. XVIII sajandi Inglismaal tähistas tühermaa maad, mida kõik võisid kasutada. Olid külad, mida ümbritsesid põllud, kus töötasid talupojad. Nende põldude taga asusid metsad, niidud ja sood, kuhu kõik võisid minna, et korjata marju, kütteks turvast jne.

Selleks ajaks, kui tekkis soov neid maid kellegi omandisse anda ja võtta, oli neile antud omajagu esteetilist ja moraalset tähendust. Eriti negatiivset, mis aitas kaasa maade erakätesse andmisele. Nii juhtub see ka praegu. Eeldatakse, et kõigil maadel on omanik, omanikuta maa on ülejääk, tühermaa. Need maad, mida kasutatakse kehtivatest normidest teistmoodi, on samuti tühermaa, sest nende täit potentsiaali pole rakendatud. Sellega õigustatakse kõikvõimalikke samme ja ettevõtmisi, et maast välja pigistada maksimum.

Mõtteviisi võtab hästi kokku valgustusajastu filosoof John Locke, kes ehitas kogu oma käsitluse üles eraomandile. Ta õigustab eraomandit, kui leiab, et ühine maaomand on midagi, mis vajab paremaks tegemist. Ta vihjab ka maale Ameerikas kui tühisele ja raisatatud ressursile, mis õigustab eurooplaste invasiooni, sest sel viisil antakse kasutuseta maale eesmärk.

Andra Aaloe: Tühermaa on meie põlvkonnale, kelle lapsepõlv jääb Nõukogude Liidu lõpu järgsesse aega, olnud osa keskkonnast: me kõik kasvasime üles omamoodi tühermaal, kuna kogu maa oli täis selliseid vahepealse olekuga paiku, mis olid vana funktsiooni kaotanud. Seepärast on mul seoses tühermaaga romantilisi mälestusi, see oli minu mängumaa. Uue paradigma järgi muutus see vahepealne olek peagi raiskuläinuks: maa, mis ei olnud täis ehitatud või valmis, oli uues süsteemis pelgalt ootel, et võimalus täide viidaks. Aastakümnetega oleme olnud tunnistajaks sellele, kuidas seda nn potentsiaali realiseeritakse, neid alad n-ö tehakse korda, antakse neile tähendus, et lõpuks elada „korralikus“, läänelikus linnas.

Mina olen uurinud tühermaid veidi teisest vaatepunktist kui Karina, kes uurib linna omandis olevaid veel täis ehitamata paiku. Ma olen huviga jälginud 1990. ja 2000. aastatel erastatud või ostetud eraomandis alade arengut. Näiteks Paljassaare. Sealse maaga on omajagu spekuleeritud. Keegi on näinud mereäärsel paigal väärtust, on selle investeeringuks ära ostnud ning jäänud ootama arendamiseks soodsamaid aegu.

Hoolimata sellest, et poolsaare keskkond paistab vaba, metsik, taltsutamatu, on Paljassaare justkui pidevas ootamise seisundis: see on täidetud tuluootusega, praegu veel nn õigustatud ootustega, kui kasutada kinnisvaraomaniku kõnepruuki.

Niisiis on tühermaad minule romantilise lapsepõlvemaa kõrval spekulatsioonide tallermaa, mis on justkui mitme oleku vahel ja vabad, kuid tegelikult on väga kindlate plaanidega fikseeritud.

Vabson: Tühermaa on kultuurinähtus. Andrei Tarkovski on püünele toonud tühermaa esteetika, postapokalüptilise maastiku.

Urbanistikas on käibel koha mõiste, mis tähendab, et mingile paigale on antud tähendus, see on hoolega läbi mõeldud ning kavandatud-kujundatud. Ka sotsiaalses ja vaimses mõttes. Tühermaad on käsitletud kui mittekohtasid, kuid mulle on ka tühermaa koht selle kõige ehtsamas mõttes.

Kui tühermaad lähemalt vaadata, seal jalutada, siis selgub kiiresti, et see pole sugugi tühi ja seal on väga palju kasutajaid, palju tegevust. Enamasti on see kõik rohujuure tasandil tekkinud.

Krivý: Rohujuure tasand on väga tabav väljend, mis pärineb küll ökoloogiast, kuid tähistab informaalseid sotsiaalseid liikumisi. Tühermaa tähistab üldjuhul midagi negatiivset, kuid ma näen, et sellele on hakatud andma ka positiivseid tähendusi. Eriti näiteks ökoloogias, kus tühermaas nähakse elurikkuse oaasi, sest linnaloodus on seal saanud aastaid ja aastakümneid segamatult areneda. Tühermaad pakuvad võimalust kasutada väliruumi teistmoodi ja vabamalt kui ruumi, mis on disainitud avalikuks ruumiks.

Ometi ei tohiks tühermaid uurida ka ainult ühest vaatenurgast, näiteks ökoloogilisest, sest sellisel juhul jäävad sotsiaal-majanduslikud aspektid tähelepanuta ning jutt maa raiskamisest ning väärtuse realiseerimisest ei kao siis kuhugi.

On ka näiteid, kus tühermaad püütakse matkida, eriti ökoloogilisest vaatepunktist, näiteks tõstetud raudteerööbastele rajatud kuulus New Yorgi lineaarpark High Lane, kuid tegelikult tähendab see olemasoleva maastiku ja olukorra kadumist ning ökoloogilise simulaakrumiga asendamist.

Vabson: Tühermaal saavad kokku eri taustaga inimesed. Eks muidugi toimub ka palju seadusliku ja ebaseadusliku piiri­pealset. Seda seetõttu, et tühermaadel puudub kontroll, see on avastamise ja mugavustsoonist väljumise võimalus. See on koht, kus teismelised proovivad kergeid narkootikume, tarbivad alkoholi jne. Kus mujal nad seda teha saaks? Kindlasti ei lähe nad seda tegema Kadri­oru parki. Ma ei taha anda hinnanguid, mis on halb ja mis hea, kuid tühermaal on alati õhus teatud annus ohtu. Paljud tulevad aga lihtsalt otsima kontakti kureerimata ja korda seadmata linnaloodusega, sest neil pole suvekodu või maakohta, kus seda teha.

Ma olen kohanud inimesi, kes käivad kodulähedasel tühermaal iga päev jalutamas, lilli korjamas, pilte tegemas, linde vaatamas, perega grillimas. Neil on sealse loodusega tekkinud isiklik suhe. Paljudele on see teraapia ning võimalus loodust tundma õppida.

Kuna tühermaal puudub kontroll ja reeglid, siis on sellest saanud vabaduse sünonüüm, igaüks peab siin enese leidma ja endas selgusele jõudma, mida talle ümbritsevas ruumis teha meeldib. Tuleb on välja tuua, et tühermaa on töölisklassi paik ja seetõttu omakorda stigmatiseeritud ning negatiivse kuvandiga. Tunda on suhtumist, et nüüd peab tulema keskklass, selle korda ja ilusaks tegema.

Aaloe: Mina elan kesklinnas, kus enam ei ole tühermaid ja seepärast on just näiteks Lasnamäe paekaldad hea paik jalutuskäikudeks, kuna seal on endiselt alles vabadust ja kontrollivaba keskkonda. Ka Paljassaare on üks selline koht, kus olen oma koertega juba üle kümne aasta jalutamas käinud, mistõttu olen ka kogenud sealseid muutusi – ka seda, kuidas on poolsaare kasutajaskond muutunud. Kui ma seal käima hakkasin, märkasin jälgi kriminaalsete sugemetega tegevusest, kuid praeguseks on suur osa poolsaarest kutsuv eri taustaga linlastele. See on olnud just ülalt alla initsiatiiv: linnavalitsus on Paljassaare hoiualale rajanud laudteed, olemas on parklad, rand on korda tehtud. Kõik need viimase kümnendi väikesed ettevõtmised räägivad korrast ning sellest, et keegi hoiab alal silma peal ja see on meelitanud Paljassaarde palju teistsugust kontingenti, kui seal algselt oli. Käiakse jooksmas, koeri jalutamas, ujumas, perega väljasõidul jne. Paljassaare on muutumas, võib-olla isegi gentrifitseerumas, kuid ometi on seal endiselt – kuni arendajate unistuste realiseerumiseni? – mingil määral säilinud vabadus ja tegevusruum, kuna sealne elanik- ja kasutajaskond on veel väga mitmekesine.

Kuidas suhtutakse tühermaadesse linnaplaneerimises? 14 aastaga on Tallinna linnapildist väga palju tühermaid kadunud. Ülemiste tühermaal on T1 ja peagi ka Rail Balticu terminal. Veerenni on rajatud uus elamurajoon. Filtri tee ääres võeti maha juba korralikult suureks kasvanud metsatukk ning asendati suure ehituspoega. Selge see, et linna tuleb tihendada. Aga kuidas teha seda nii, et tühermaa väärtused – rohelus, eri taustaga inimeste kokku toomine, vabadusetunne, kontakt loodusega jne – alles jääks? Mida saavad spetsialistid ette võtta?

Krivý: Tondiraba looduspark, mis on rajatud tühermaale, on hea näide, kuidas väärtustada olemas olevat, lisada sellele uusi nüüdisaegseid kihte, tuua kokku palju inimesi. Berliini Südgelände park on sellise kujundussuuna esimesi pääsukesi, loodud endise kauba­jaama alale.

Teisalt tuleb ikkagi puudutada ka esteetika küsimust. Näiteks uus Veerenni park. Selle rajamisel on kasutatud tühermaa esteetikat, kuid tegelikult on see park jõukatele, kes saavad endale uuselamurajoonis korteri ostmist lubada. Siin põrkuvad kaks maailma: uued luksuskorterid ja endise tehase varemed. Kõik kokku on võluv, aga mind häirib varemete estetiseerimine rikka keskklassi meeleheaks.

Vabson: Üks minu kolleeg elab uue Veerenni pargi lähedal ning ta on oma lapsega seal mängimas käinud. Aga nüüd on sinna ilmunud sildid, mis keelavad teistes majades elavatel lastel mänguväljakule tulla. Ma ei tea, kas see on seaduslik, aga igal juhul on antud mõista, et sa pole teretulnud. Eriti kurvaks ja inetuks teeb asjaolu, et suurem osa neist, kes parki kasutab, on seal piirkonnas elanud palju kauem kui uuselamurajooni elanikud.

Aga tulles tagasi küsimuse juurde, mida linnaplaneerija tühermaade väärtustamiseks teha saaks … Planeeritakse ikkagi seda, mida tellitakse. Linnaplaneerijad saavad vananenud lähteülesanded kahtluse alla seada ja tõsta teadlikkust.

Erakapitali käes on praegu väga palju mõjuvõimu. Lihtsal inimesel pole võimalik samaga vastata. Tühermaa ääres elavad inimesed võivad küll koguda allkirju, kuid see on ka suuresti kõik. Arendajad küll korraldavad kaasamisüritusi, töötubasid, osaluskohvikuid jms, kuid tihtipeale on see lihtsalt turundus.

Aaloe: Toon ühe näite, kuidas suhtumine tühermaasse on muutunud. Paljassaare lääneosa on ühe jõukama ja mõjuvõimsa ettevõtja omandis. Viisteist aastat tagasi kavandati sinna Natura linnuhoiuala kõrvale Ecobay-nimelist arendust: kodusid 50 000 elanikule, poode, äripindu jms. Mõned aastad tagasi selgus, et seda arendust siiski ilmselt ei tule, sest linn soovib sinna Põhja-Tallinna üldplaneeringu järgi laiendada linnukaitseala. Mõnikümmend aastat tagasi oli see ala tõesti tühermaa, lausa jäätmemaa, kus vaevu rohelust, ent selle ooteajaga on floora ja fauna paiga üle võtnud. Muutunud on ka arusaam sellest, mis on väärtuslik: elitaarse mereäärse arenduse kõrval nähakse väärtusena ka looduslikku mitmekesisust, linnaloodust jne. Lisaks vaadatakse üha enam ka tühermaad, kus on kogetavad inimtegevuse jäljed, väärtuslikuna just sellisena. Nõnda on tühermaa esteetika levik, selle estetiseerimine siiski mõjunud positiivselt. Tühermaast kui potentsiaali realiseerimist ootavast alast on saanud omaette kategooria ning nn tühermaapimedus asendub vaikselt ehk objektiivsema vaatega selle mitmetahulistele väärtustele. See juhtum annab lootust, et mõtteviis hakkab muutuma.

Klassikalised tühermaad on kadumas. Seda on Tallinnas hästi näha. Kas mõni tühermaa tuleks võtta kaitse alla?

Vabson: Minu huvi tühermaade vastu on pigem sotsiaalne, lähtun inimestest, nende vajadustest ja ruumi kasutamisest, kuid olen pigem seda meelt, et mõni tühermaa võiks alles jääda. Sellise maastiku kaitse alla võtmine on väga vastuoksuslik tegevus. Kui tühermaa kujundatakse looduspargiks, kogub see populaarsust, seal peavad kehtima reeglid ja nii kaotab tühermaa oma väärtused, sest selles hakatakse nägema kapitali. Mõni tühermaa võiks lihtsalt alles jääda neile, kes on harjunud seal käima, kellele tühermaa on tähenduslik paik. See annab linnale juurde ruumirikkust.

Krivý: See on hea mõte: säilitada tühermaa maastikutüüp, kuid millegi kaitse alla võtmine tähendab ka loodushoiu ja looduskaitse peale mõtlemist. Keegi ilmselt ei vaidle vastu, et loodus vajab teatud juhtudel rangeid kaitsereegleid, kuid looduskaitset on tihti kasutatud ka ettekäändena, et põlisrahvad oma kodust välja ajada. Ka tühermaade kaitsmisel tuleb silmas pidada, et ei juhtuks sama: et need, kes tühermaad omaks peavad, sellest ilma ei jääks.

Aaloe: Tühermaagi muutub. Esiteks muutub selle kultuuriline tähendus ja väärtustamine ajas, teiseks muutub ka tühermaa ise. Kas maa, mis on eelmisest inimeste antud funktsioonist olnud kakskümmend või viiskümmend aastat suuremas mahus muutmata, on veel tühermaa? Ehk on see siis juba mets, alvar või rannaniit, nn korrektne, tõeline loodus? Pigem peaks ehk kaitsma eri liikide võimalust mingil maalapil omasoodu toimetada ka linnakeskkonnas, ehk siis loobuda mõtlemismallist, et produktiivne ja positiivne maa on vaid selline, millel on selge ja ühene funktsioon, mis on n-ö lõpetatud.