Inimene pole vorst ega kohuke, mida võib osta-müüa. Või ehk siiski on? Nimelt on 18. juunil plaanis sõlmida Rootsiga viieks aastaks leping, et siia tuua ligi 600 vangi. Justiits- ja digi­ministri Liisa Pakosta meelest kindlustab see Lõuna-Eesti turvalisust, Eesti vanglateenistujate professionaalset hõivatust ja ameti­alaste oskuste täienemist. Üldiselt on leitud, et on tore, kui Tartu tühjenenud vangla leiab rohkem kasutust, ning riigile on leping rahaliselt kasulik. Meedias on hukka mõistetud, et siia on tulemas valge­kraedest kurjamite kõrval mõrvarid ja seksuaalkurjategijad. Ometi on pilgu alt välja jäänud inimõigused. Kas Eesti peab tõesti olema riik, kes raha ja välissuhete nimel on nõus mööda vaatama inimlikkusest, hoolivast kohtlemisest? Isegi kurjategija võiks võimaluse korral suhelda koduriigi keeles, leida eest tuttava komberuumi (kas või toidu, miks mitte ka usu- või riigipühad), tervishoiusüsteemi. Samuti tuleb läbi mõelda, kuidas soositakse vangide sotsiaalseid oskusi, rahumeelset käitumist ning tööharjumusi, et niinimetatud taasühis­konnastamine toimuks edukalt.

Kadunud arhitekt Kalle Rõõmus on mulle rääkinud, et kohutava Nõu­kogude aja jäänukina eksisteerinud laagri­süsteemi asemele kinnipeetavatele ajakohaste olude loomine oli Eestile üks Euroopa Liiduga ühinemise tingimusi. „Keskkond ei tohi olla karistus, karistus on isolatsioon.“ Toonaseid vanglajuhte suisa jahmatas, et esimesena valminud Lõuna-Eesti piirkonda koondav Tartu vangla erines täielikult senistest, mis olid tähendanud ebasanitaarsetes oludes virelemist, sageli suisa kümnekesi ühes ruumis viibimist ning kuulipildujate ja automaatidega patrullivaid ametnikke.

Tuleb aru saada, et demokraatlikus ühiskonnas pole isegi kinnipeetav riigi omand, ori, kellele võib põhjustada kannatusi. Eestil on pikk tee minna jõudmaks norralaste kuulsa, mõne meelest liigliberaalse Bastøyni, mis on inimväärikuse ja sallivuse edendamise eest holokausti üle elanud Blanche Majori nimelise lepituse auhinna pälvinud vanglasaar, kus kogukondliku, traditsioonilise maaelu abil soositakse õiguskuulekat käitumist. Selles ollakse edukas, veenab statistika. 2007. aastast rakendatakse Eestis siiski elektroonilist valvet, mis samuti tuleneb osati inimsõbralikkusest ehk soovist pakkuda võimalust olla koos perega ning teha tööd, olla ühiskonnale mingilgi viisil kasulik ning säästa ülalpidamiskulusid (vanglas olid need 2023. aastal 3027 eurot kuus).

Ülimalt halb on ka praktika, et toetame Rootsi sotsiaalprobleemide – antud juhul liiga suurt kuritegevust, võimetust seda ohjeldada ning kinnipeetuid väärikalt kohelda – eksporti Eestisse. Sellist piiriülest „murede“ transporti on nähtud juba varemgi: näiteks Taani on oma vange saatnud Kosovosse ning Itaalia 2024. aastast illegaalseid immigrante Euroopa Liidu piiri taha Albaaniasse rajatud kinnipidamiskeskustesse. Ehedal viisil ilmneb, et vaesemaid riike ei taheta aidata, vaid hoopis ebaeetilisel viisil ära kasutada, mis siis veel inimeste enesemääramisest rääkida.

Praegu nimetatakse suureks võiduks, et tänu vanglarendile saame säilitada kulukat, suuresti tühja, ent vajalikku Tartu vanglat. „Eestil on julgeoleku kohustus säilitada meie kinni­pidamisasutuste võimekus,“ seisab vanglateenistuse saidil olevas pressiteates, kus minister Pakosta suisa rõõmus­tab tõeliste professionaalide palgal hoidmise üle.

Ometi on ju Eesti ühiskonnal põhjust tunda uhkust, et meil ei lähe nii palju türme tarvis. Kui elatakse ausamalt, kuritegevus väheneb ning pole põhjust pikkadeks vangistusteks, siis saab muuta ruumi. Kas tõesti peab Tartu „igaks juhuks“ ligi 1000 inimese vangistamise lootuses-ootuses naksis olema? Ka nende hoonete ümberehitamine on õnnestunud, vaadakem kas või kurikuulsa – mõneti sümboolse Bastille kindlusvangla analoogi – Patarei vangla uuestimõtestamist või Viljandi vangimajast tehtud Uku kaubanduskeskust.Kas lammutamine on ikka halb? Vahest võiks mõelda, mis ennetab kuritegevust. Kas poleks riigil stardivalmis vanglate asemel mõttekam panustada haridusse, aidata turgutada saamatute sotsiaalseid oskusi ning leida neile tööd?

Keeruliste olude kiuste ei asenda kasarm, kinnimaja ja kerksuskeskus sõbralikku hoolivat keskkonda. Militarismi kõrvale vajame hädasti rohkem humanismi.