1961. aasta 1. detsembril alustas Kloostrimetsas ametlikult tööd Tallinna botaanikaaed (TBA). Kuid selle kollektsiooni tarbeks koguti juba 1951. aastast teiste asutuste egiidi all Eestist ning Nõukogude Liidu botaanikaaedadest, uurimisasutustest ja puukoolidest dekoratiivtaimi ja käidi ka ekspeditsioonidel. 1959. aastal alustati taimede üleviimist Tallinna idaossa Kloostrimetsa plaanitava botaanikaaia territooriumile. Taimede introduktsioon jätkus botaanikaaias, loodi dendrofloora rikastamise programm ja leiti, et seniseid töid on vaja jätkata suuremas ulatuses.1 Dendroloog Aleksei Paiveli2 eestvõttel lähtuti võõrpuude introduktsiooni efektiivsuse suurendamiseks 1949. aastal Venemaal ilmunud teadusuuringu alusel astmelisest aklimatiseerimisest. See seisnes introdutseeritavate taimede järkjärgulises edasi nihutamises territooriumil, kus kasvukohatingimused on loodusliku levikuareaali ja introduktsiooni lõpp-punkti tingimuste vahepealsed, muutudes järjest ebasoodsaks. 1963. aastal alustati aklimatiseerimise punktide võrgu rajamist peale Kloostrimetsa ka Naissaarele, Luuale, Suure-Jaani metsamajandisse, Puhtule ja Saaremaa idaossa Viidu külla Audakule.
Audaku kollektsiooni rajamine
1962. aastal asuti Saaremaal otsima kohta, kuhu tulevane arboreetum rajada. Sobivaks osutus Viidumäe looduskaitseala keskuse lähistel asuv maatükk esialgse suurusega 2 ha, mis saigi botaanikaaia kasutusse. 1963. aastal nimetati see Tallinna botaanikaaia Audaku (nimi on pärit kunagiselt talult) katsepunktiks. Audaku kliimaolud erinevad Kloostrimetsa oludest märkimisväärselt. Audaku katsepunkt asub absoluutsel kõrgusel 49,5–52,5 m ü.m.p ja kliima on mõõdukalt mereline, Kloostrimetsas mõõdukalt kontinentaalne. Aasta keskmine õhutemperatuur Audakul on 6,4 °C. Kõige külmema kuu (veebruar) päevane keskmine õhutemperatuur on –3,3 °C, Kloostrimetsas –9,2 °C. Kõige soojema kuu (juuli) päevane keskmine õhutemperatuur Audakul on 16,2 °C (20,9 °C). Mõõdetud õhu absoluutne miinimumtemperatuur on –31,1 °C (–34,4 °C ). Mõõdetud õhu absoluutne maksimumtemperatuur 31,2 °C (32,3 °C). Aasta keskmine sademete hulk 582 mm (559 mm).
Katsepunktile pandi alus 1963. aasta 9. mail, kui Tallinnast saabus veoauto koormatäie istikute, aiatööriistade ja muu vajalikuga ning algasid istutustööd. Kahel päeval istutati 44 introdutseeritud liiki, sügisel veel 48. Edaspidi täiendati sealset liigilist koosseisu pidevalt. 1964. aastast alates selgitati igal kevadel katsealuste taimede talvitamisjärgne seisund, registreeriti talve- ja hiliskülma kahjustused, mehaanilised vigastused ning tehti vajalikud lõikamised. Samuti fikseeriti õienuppude või puhkenud õite olemasolu, tehti ka fenoloogilisi vaatlusi, mõõdeti puude kõrgus- ja jämeduskasvu ja muid näitajaid.
Paiveli võõrpuude uuring
Audaku katsetest on kõige põhjalikuma teadusliku uuringu kirjutanud Aleksei Paivel (2009),3 kelle töö keskendus võõrpuittaimede liikide sissetoomisele ehk introduktsioonile. Uuring annab ulatusliku ülevaate Audaku aastaaegade iseloomust ja tingimuste kahjulikkusest puudele-põõsastele. Karmidel, külmadel ja mõõdukalt külmadel talvedel hävis ühtekokku 17 liiki. Osa taimi oli korduvalt tugevalt külmunud ja külm kahandas märkimisväärselt nende kasvujõudu. See kehtis kauem kasvanud valge mooruspuu (Morus alba), kaselehise pirnipuu (Pyrus betulifolia), suureviljalise tamme (Quercus macrocarpa), kalju-kõvapuu (Securinega suffruticosa) ja väikeselehise sireli (Syringa microphylla) kohta. 2000. aastaks oli need taimed saavutanud kõrguseks vaid 0,4–0,9 meetrit.
Kuigi Audakul oli 37 aasta jooksul ka 20 pehmet talve, olid puittaimed varasematel talvedel saadud kahjustustest sedavõrd nõrgestatud, et ei suutnud enam pehmetki talve taluda ja hukkusid. Nii hävisid Darwini kukerpuu (Berberis darwinii), euroopa põispõõsas (Colutea arborescens), harilik kuldpöörispuu (Koelreuteria paniculata), Wilsoni magnoolia (Magnolia wilsonii), näärmeline jumalapuu (Ailanthus altissima, teistkordne istutus) ja ainult ühe vegetatsiooniperioodi jooksul katsealal kasvanud tore paju (Salix exigua). Peale talvekülmade on katsealuseid puittaimi kahjustanud ka kevadised hiliskülmad, mida esines 22 aastal, kuid märkimisväärseid kahjustusi põhjustasid need siiski vaid üheksal kevadel.
Klimaatiliste tegurite kõrval tekitasid puittaimedele kahjustusi jäneste ja suurulukite kõrval närilised – enamasti hiired, kuid ka mügrid. Kahjustusi märgati 24 aastal, kusjuures kõige enam (16 liigil ja sordil) esines neid 1978/79. aasta talvel ja rohkesti ka 1971/72. aasta talvel. Ilmnes ka putukate ja seente põhjustatud kahjustusi ning mehaanilisi vigastusi, mida katsealustele puittaimedele tekitasid tormid ja inimtegevus.
Paiveli uuringus analüüsitakse liike isendite kaupa, kuidas konkreetse puu või põõsa elu neis kliimaoludes kulgenud on: jämedus- ja kõrguskasv, õitsemine, viljumine. Koostatud on ka hukkunud puittaimede nimekiri selle järgi, kuidas puu kasvanud on. Enam olid kõrguses (10–12 m) ja jämeduses (diameeter 21–32 cm) kasvanud mandžuuria nulg (Abies holophylla), amuuri nulg (A. nephrolepis), Mayri nulg (Abies sachalinensis var. mayriana) ja kalifornia ebaküpressi sort ‘Glauca’ (Chamaecyparis lawsoniana).
Kõrguse keskmiste aastajuurdekasvude alusel olid kiire kõrguskasvuga liikideks harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii, kasvanud 30 aastat, 46 cm), harilik pöök (Fagus sylvatica, 21 aastat, 41 cm), kivikask (Betula ermanii, 35 aastat, 40 cm) ja idakuusk (Picea orientalis, 13 aastat, 40 cm).
Unikaalne katse
Audaku katsepunkt täitis Kloostrimetsa arboreetumi kõrval introduktsioonikeskusena üsnagi märkimisväärset osa ja on aastakümnetega kujunenud teaduslikust seisukohast väärtuslikuks dendroloogiliseks kollektsiooniks.
Audaku kollektsioon rajati dendroloog Aleksei Paiveli eestvõttel ajal, mil veel pakkus huvi võõrpuude uurimine: kuidas nad meie eri piirkondades kohanevad ja toime tulevad. Paiveli käsikirjaline uuring on jäänud ka ainukeseks ja huvilistele teadmata. Olles piisavalt kursis maailma analoogsete uurimistööde ja kirjandusega võin öelda, et Paiveli uuring on unikaalne, teist sellist maailmas ei teagi.
Audaku katsepunktis püütakse Paiveli tööd jätkata, toimub taimede istutamine ja hooldamine, õitsemise, viljumise ja talvekahjustuste fikseerimine üks või kaks korda aastas, seemnete kogumine ning osaliselt ka fenoloogilised vaatlused. Loodame, et kunagi viivad uuringud avaldatud monograafiani.
Tallinna botaanikaed on koostanud Audaku taimede nimestikku ka hilisematel aastatel. 2013. aastal oli seal 452 nimetust puittaimi, neist 57 okaspuud,4 Audaku taimed on 2020. aasta lõpu seisuga lülitatud ka TBA avamaa taimede nimekirja Index Plantarum, kuid on seal eraldi tähistatud.5
2020. aasta seisuga oli Audaku katsepunktis (arboreetumis) 571 nimetust (liiki ja sorti) puittaimi, neist 173 sellist, keda Kloostrimetsas ekspositsioonis ei ole.
Teadussuunad on edasi läinud süvitsi ja laiuti ning introdutseerimise alased uurimistööd on jäänud minevikku, esile on tõusnud introdutseeritud taimede naturalisatsioon ja kahjulikkus.
1 Aleksei Paivel, Võõrpuuliikide introduktsioonist ja selle perspektiividest Eesti NSV-s. Scripta Horti Botanici Tallinnensis II. Vaike Paju (toim), Taimede introduktsioonist Eesti NSV-s. Tallinn, Valgus 1968, lk 5–13.
2 Heldur Sander, Eesti dendroloogia XX sajandi teisel poolel. – Sirp 1. XI 2024.
3 Aleksei Paivel, Tallinna Botaanikaaia Audaku katsepunkt aastail 1963–2000. Tallinn 2009, 96 lk. Töös on ka 2009. aasta seisuga ülevaated TBA töötajatelt Anu Kaurilt „Audaku puittaimed pärast Paivelit“ ja Tiia Jaanuselt „Sibultaimede introduktsioonikatsetest koos nimestikega“. Käsikiri TBAs ja autori käes.
4 Index Plantarum. Eluskollektsioonde nimekiri. Osa 2. Audaku katsepunkti puittaimede nimekiri. Seis: detsember 2013. Tallinn 2014. Käsikiri TBAs ja autori käes.
5 Index plantarum. Catalogue of living collections. List of outdoor plant collections. Tallinn Botanic Garden, Tallinn 2022.
