Tartu kui Euroopa 2024. aasta kultuuri­pealinna programm pälvis nii kiitust kui ka karmimat kriitikat, ent üsna ühehäälselt hästi võeti vastu mullu juunis esimest korda toimunud lühi­filmifestival „Valga Hot Shorts“ ehk VHS. Festival on tänavu tagasi ning toob 18. kuni 20. juulini piirilinna Eesti ja ülejäänud maailma lühifilmide paremiku. Lühifilmifestivali korraldajad Gert Põrk ja Johannes Lõhmus räägivad ääremaa kultuurikaardile toomisest.

Kuidas langes otsus teha festival Valgas?

Gert Põrk: Sattusime sinna pooljuhuslikult. Minu esimene kokkupuude linnaga, kuhu polnud justkui olnud elu jooksul põhjust minna, oli suur üllatus. Valga on vana ja suur linn, mis hääbub ja tõmbub kokku. Hiilgeaeg on olnud mingis teises ajas. See, mis jäänud, on huvitav vaade ka sellele, kuhu me jõudnud oleme. Minu süda jäi kohe sinna. Kui tekkis võimalus festivaliidee programmi „Tartu 2024“ kaudu ellu viia, siis mõtlesime kohe Valga peale.

Seega festivali idee oli teil juba varem olemas?

Põrk: Pigem unistus. Lõplik idee vormus taotlusvooru päeval. Sellele järgnes lõbusate nimede otsimine.

Johannes Lõhmus: Olime Valgas eelmisel aastal mitmeid päevi, see tuletas meelde, et minu isapoolsed juured ongi päriselt Valga kandis, paarkümmend kilomeetrit Otepää poole, Sangastes. Sain aru, et mulle on nende juurte tõttu oluline, et seal midagi toimuks. Kui minu vanavanemad linnas käisid, siis just Valgas. 

Põrk: Me ei tahtnud teha festivali Tartus või Tallinnas, vaid kusagil, kus midagi selletaolist muidu ei sünniks.

Sage etteheide suvefestivalidele üle Eesti on see, et neid korraldatakse ikkagi tallinlasele, kelle jaoks sõidutatakse kohale kõik tuttavad teenused ja mugavused. Kuivõrd arvukalt te kohalikke kaasanud olete?

Lõhmus: Meile oli kohe alguses oluline, et me ei näita ainult filme, vaid pakume kohapeal ka filmitegemise võimaluse. Eelmise aasta festivalil esilinastusid kaheksa kohaliku noore kaks vahetult enne festivali valminud filmi. Meil ei olnud mingeid illusioone selle osas, kui palju valgalasi kohale tuleb. Teadsime, et tulevad vähemalt need noored. Algatus ka õnnestus, sest üks neist on tänavu meie festivali tiimi väärtuslik liige.

Ka eelmise aasta esimesed pileti­ostjad olid Valga poisid, kes ei ole ehk eriti suured lühifilmivaatajad, aga tulid kultuurikeskusse uudistama, mis toimub. Pärast festivali panime kokku ka ühe festivali parimate palade kasseti, mida näitasime uuesti „Tartu 2024“ aasta lõpuüritustena Valgas ja Tartus. Valgas tuli tasuta linastusele 40-50 inimest, kellega muidu võib-olla elu sees ei kohtuks. Meile on ka väga oluline, et igal filmil on eestikeelsed subtiitrid.

Põrk: Kohalikud olid üllatunud, et midagi toimub. Alguses ei oodatud suurt midagi, aga pärast nägime sära silmades, et kinos on jälle rahvast. Seekord tunneme juba kohalikke paremini ja oskame rohkem koostööd teha.

Lõhmus: Eks me pea ennast ikkagi endiselt tõestama. Vallavalitsus on õnneks väga meie poolel ja oskab seda hinnata, et keegi tuleb ja tahab festivali teha. Osa Valga võlust ja linnas peituvatest võimalustest on just see, et see asub kahe riigi piiril.

Balti filmi edu tuules ongi kõlanud palju mõtteid, et kolme riigi vahel võiks rohkem koostööd olla. Seega oleks justkui viimane aeg ka üksteise filmidega lähemalt tutvuda. Olete mõelnud näiteks Lätit rohkem kaasata?

Lõhmus: Me otsime filme festivalidelt ja ka temaatiliselt. Eelmisel aastal tegime avaliku üleskutse Eesti filmidele, seekord ka Läti filmidele. Läti filme ongi sel aastal kolm korda rohkem ja ka üks žürii liige on sealt. Mõned filmiajakirjanikud tulevad ka Lätist. Mulle meeldikski, kui Valga festivalist saaks Baltimaade filmitegijate suvine kohtumispaik. Meil on juba kokkulepped mõnede inimestega, kes on valmis panema Läti poolele plakatid üles. Meid kutsuti ka Vilniusse suvisele filmifestivalile „Deep Rivers Run Silent“ oma programmi tutvustama, kuna Valgast saab Vilniusse ju rongiga.

Mullu oli Valga festivalil korralik rahastus- ja turundustugi „Tartu 2024“ tõttu. Tänavu peate hakkama saama ilma selleta. Kui palju keerulisem on teist festivali korraldada?

Põrk: See on osa „Tartu 2024“ pärandprogrammist, mille eesmärk ongi, et mingid algatused jääksid püsima. Toetus pole küll väga suur, aga on ikkagi olemas. Saime sealt ka tiimi liikme: üks programmi juhte Oliver Berg oli esimesest festivalist nii vaimustuses, et tahtis korraldamisel kaasa aidata. Väljakutseid on muidugi rohkelt – isegi inimesteni jõudmine.

Lõhmus: Eelmisel aastal jäime kõigega suhteliselt viimasele hetkele, kuna ei teadnud ise ka veel päris hästi, mida me tegema hakkame ja mis see festival olema saab.

Johannes, eelmist festivali teha oli sul väga raske, kuna selle ajal lahkus sinu isa, filmiajakirjanik Jaak Lõhmus. Kuidas on see mõjutanud tänavuse korraldamist?

Lõhmus: On sümboolne, et Jaak tegutseski suure osa oma noorusest Valga kandis. See pigem süstis minusse kindlust, et peab jätkama. Tema mälestuseks on meil kavas vanemate filmide plokk. Mõtlesime Georges Mélièsi peale, aga kuna hiljuti lahkus ka David Lynch, näitame hoopis tema lühifilme. Arvan, et pigem hoiab festival mälestust isast elus, kuna üks tema põhimõtteid oli, et filme tuleb vaadata koos suurelt ekraanilt ja just seda Valgas teha saabki.

Mille põhjal te filmid valite?

Põrk: Mulle andis läbiv teema piirid ette. Me ei ole võtnud endale kohustusi ega andnud lubadusi. Siht on, et igas programmis oleks vähemalt üks Eesti film, mis asetuks ka muu maailma konteksti. Me ei taha teha eraldi rahvuslikku ja rahvusvahelist programmi. Eelmisel aastal seadis raamid „Tartu 2024“ keskne teema „Ellujäämise kunstid“. Sel aastal vaatame järgmist sammu: kui oled ellu jäänud, siis kuidas uue olukorraga kohaneda. Seega on teema otsese jätkuna festivali pealkiri „Kohanemise paradoksid“.

Lõhmus: Iga kassett on nagu mixtape, mille DJd me oleme. Ei taha, et kõik filmid on samal teemal, vaid et tunded käiksid üles-alla nagu hea täispika filmi puhul. Saad naerda, saad nutta, saad kedagi vihata – saad rikkaliku kogemuse. Mõni film on ideaalne paariminutiline vahepala pikemate ja intensiivsemate teoste vahel. Animatsioon, dokumentaal, mängufilm kõik omavahel koos ja kohati ka eri ajastust. Sel aastal on meil vanim film aastast 1967 ja kõige uuem on värske Läti filmi „Darwini kallikesed“¹ rahvusvaheline esilinastus.

Nii et teema oli enne ja siis hakkasite filme valima?

Lõhmus: Teema tekib meil seoses mõne filmiga ja siis hakkame sinna ümber nii-öelda teistest filmidest sugupuud looma. Näiteks kassett „Tempo tango“ sündis puhtalt selle kasseti avafilmi „Liikumised“² ümber. Kuna see oli lihtsalt nii tugev töö, siis oli vaja leida ülejäänud filmid, mis elukiiruse teemaga haakuksid.

Lühifilmid jäävad levi mõttes täispikkade kõrval vaeslapse rolli. Võiksid justkui tänapäeva kahaneva tähelepanuvõime tõttu hästi sobida, aga jäävad sageli autorite lauale seisma, pääsevad kinoekraanile vaid mõne kasseti osana ja ka siis ei ole vaatajate hulk kuigi suur. Miks võtsite üldse sihiks näidata just lühifilme?

Põrk: Just sel põhjusel, mida just kirjeldasid! Et oleks kuskil võimalus neid näidata. Mullune võitja Taavi Arus [žürii, kuhu kuulus ka intervjuu läbiviija, andis peapreemia vähem kui kaks minutit vältavale filmile „Sitta kah“³ – A. L.] tänaski meid, et lõpuks on koht, kus sellist filmi näidata. Kui niisugust võimalust pole, jäävadki paljud ideed riiulile seisma.

Mainisite, et näitate meie ja välismaiseid filme läbisegi. Kuhu Eesti lühifilmide tase maailma kontekstis paigutub?

Lõhmus: Vaadanud paljusid festivalidele jõudnud filme, võin öelda, et lagi ei ole liiga kõrge. Eesti filmidel ei ole sugugi võimatu silma paista. Kõige keerulisem žanr on muidugi mängufilm. Animatsioonid sobivad lühiformaati kõige paremini. Selle tegemiseks on vaja nii palju arendustööd, et lugu on töössejõudmise ajaks juba tugevam, täpsem. Mänguvõimalusi on ka rohkem.

Eesti filmide puhul püüame ka valida tegijaid, kes pole end veel tõestanud. Festivali mõte ongi vaadata, kuidas kõik need filmid kokku sobituvad, panna kõik samasse stardipunkti. Ja Eesti film on selles pildis kindlasti konkurentsivõimeline.

Tuntumate filmide eest võidakse küsida üle jõu käivat hinda. Kuidas lühifilmidega on, mitut Oscari kandidaati näitate?

Lõhmus: Me ei vali filme Oscari nominatsiooni, vaid teema sobivuse järgi, aga paljud jõuavad meieni ikka maailma tippfestivalidelt, nagu „Sundance“ või Veneetsia ja Cannes’i oma. Eelmine festival õnnestus nii ära korraldada, et polnud ainsatki ingliskeelset filmi, aga sel aastal on ka USA siiski esindatud.

Tänavu ei õnnestunud kätte saada vaid üht filmi, Leedu lühikat, mille produtsent vastas, et nad ei saa lihtsalt oma maailmaesikat meile anda, aga hea meelega tuleksid filmiga järgmise aasta festivalile. Eestis on PÖFFi lühifilmiprogramm kindlasti prestiižsem, kuna selle võitmine annab võimaluse Oscarile kandideerida. Levitajatele on see otsustav. Üks rahvusvaheline esilinastus meil siiski sel aastal programmis on, aga linnukesed pole Valga festivali korraldamisel määravad, kuna häid filme on õnneks palju rohkem kui Oscari lühinimekirja või festivaliauhindadeni jõuab.

Kui palju filme läbi vaatasite, et valik teha?

Lõhmus: Mina hakkasin septembris filme vaatama ja arvan, et neid sai kokku 500-600 vahel. Programmi jõudis 36. Otsisin lihtsalt mulle endale põnevamate festivalide programmidest. Sama aasta kava pole mõtet vaadata, sest väga tugeva lühifilmiprogrammiga viimase „Berlinale“ filme me veel ei saa, aga 2024. aasta omi – miks mitte. Summad on muidugi teised mängufilmide omadega võrreldes, aga need võivad ikkagi üsna suured olla. Küsisin õigust näidata mullu Godardi viimast filmi, mis on õigupoolest justkui valmimata jäänud filmi treiler, aga selle ühe linastuse eest küsiti 700 eurot, mis on meile liiga palju.

Seega päris värskeid maailma tippe te ei näita. Milline teie lubadus siis vaatajale on, mida ta saab?

Lõhmus: Üks oluline asi, mille tagame, on nii-öelda reisisaatja, kes iga seansi sobivalt sisse juhatab ja publikut häälestab. Ühe kasseti kaheksa loo seas võib muidu olla raske orienteeruda. Tema eesmärk on anda mingi suund kätte. Ta ei jutusta filme ümber, aga annab nende mõistmiseks vihjed. Loodame, et filmid puudutavad ja pakuvad uue perspektiivi, mida inimesena enda ja maailma juures märgata. Mingis mõttes on see ka soodne viis maailma eri punktidesse reisida. Me loodame, et vaatajad tulevad ning on valmis üllatuma. Kui oled valmis kogema midagi uut, siis Valga on see koht.

Millega esimesel festivalil enim rahul olite, millega kõige vähem? Millised õpetused kõrva taha panite?

Põrk: Kõige rohkem olin rõõmus kohtumiste üle: et meid võeti sõbraliku embusega vastu, et noor inimene unistab filmi­tegemisest ja saime selle võimaluse talle pakkuda. Ja külaliste hea sõna oli väga oluline – palju öeldi, et väga tore oli.

Kõige vähem olime rahul sellega, et ei suutnud anda edasi, mis täpselt toimub ja milline on festivali süda. Sel aastal saame ka ise paremini aru, miks seda teeme, oskame paremini kohalikke kaasata. Läheme Valga laadale piletiloosi tegema, kuna saime vihje, et nii jõuab valgalasteni.

Ja projektsionist võiks seansi ajal mitte magama jääda. Peoga läks eelmisel aastal päris pikale.

Lõhmus: Kuna olen õpetaja, on mulle väga oluline festivali hariduslik pool. Kui selle tõttu sünnib kas või üksainus film, oleme juba saavutanud midagi sellist, mida ilma meieta ei oleks sündinud. Ka sel aastal toimub enne festivali töötuba Valga noortele. Teise festivalipäeva hommikul ongi noorteprogramm, kus vaatame noorte tehtud filme.

Saime eelmisel aastal aru, et see peaks olema naaberriikide festival. Mullu näiteks polnud ühtki Soome filmi. Nüüd tuleb filmitegijaid kohale Soomest ja Lätist, aga ka Hollandist ja Prantsusmaalt.

Valga pole just Cannes ega isegi Tallinn. Kas nad teavad, kuhu saabuvad?

Lõhmus: Kindlasti ei tea! Hollandlane tegi isegi oma suveplaanid ümber, et Valka tulla. Pöördun nende poole kutsega isiklikult ja mulle vastatakse sageli väga soojalt. Kuigi mulle on öeldud ühe korra ka, et palun ära kirjuta mulle enam, ma ei anna sulle seda filmi. Enamasti ollakse siiski avatud ja positiivsed.

Minu meelest oli esimese festivali juures eriti tore mingi sõbralikkus ja vabadus – mitte midagi pidulikku ega punnitatut. Festivali kasvades peab aga ka struktuur tugevam olema. Kuidas need pooled tasakaalustate?

Lõhmus: Tahame, et struktuur oleks taustal olemas, aga kohapeal oleks ikkagi kõik samamoodi vahetu. Väikeses kohas korraldamisel on muidugi omad kitsaskohad, kas või ööbimisvõimaluste vähesus, aga oleme otsinud aktiivsemalt ka kodumajutuse võimalusi, samuti saab sel aastal väga taskukohaselt oma madratsi ja magamiskotiga Valga spordihoones ööbida. Inimene jagas just kogemust, et helistas ühele vanamammile ja läheb talle külla. Selliseid kohtumisi ei tule ette punasel vaibal, vaid hommikul vanaema pannkooke süües. Loodame, et see õhkkond ei kao ära. Eks sel aastal näeme, mida arvavad sellest kõigest inimesed, kes tulevad kohale näiteks Pariisist, nagu filmi „Apoka­lüpsis“⁴ režissöör.

Kogenumad räägivad, et ühe festivali sissetöötamiseks kulub viis aastat. Kui kaugele tulevikku vaatate?

Lõhmus: Meil lisandub tänavu lühi­filmiprogrammile ka VHSi kino, kus igaüks saab ise oma vaatamiskogemuse kureerida videomakis kassetti vahetades. 

Kuna Valgas on arhitektuuriresidentuur, mis töötab aktiivselt ja ruumid on olemas, siis oleme mõelnud, et midagi sellist võiks ka lühifilmide tegijate jaoks olla. Seni on Baltimaadel olnud üks selline, kuhu on oodatud igast riigist üht filmitegijat, aga Valgas võiks olla teine selline koht, kus oma lühifilmiideid inspireerivas keskkonnas ja professionaalsete mentorite käe all tihedamaks arendada. Hetkel on sellest siiski veel vara täpsemalt rääkida. 

Ma kujutan ette, et kulud on praegu siiski palju suuremad kui tulud. Te piletimüügi pärast ei higista?

Lõhmus: Õnneks me pole pidanud korraldamiseks laenu võtma. Väga palju on abi olnud Valga vallavalitsusest ja Briti Nõukogust, Eesti Filmi Instituudist ja Kultuurkapitalist, kes meid toetavad. Prantsuse filmid ja filmitegijad saabuvad festivalile Prantsuse Instituudi toel. Seega on sellist pisikest festivali praegu veel võimalik avalike vahendite toel korraldada küll ja oleme abi eest väga tänulikud.

Põrk: See on täielikult vabatahtlikkuse pealt sündiv festival. Korraldame iga festivali nagu viimast. Ega me ei tea, mis järgmisel aastal saab. Üks peamine rahastaja langebki järgmisel aastal ära. Ise tahame muidugi edasi korraldada.

Olete mõlemad pereinimesed. Kas vabatahtlikuna festivali korraldamine on jätkusuutlik?

Lõhmus: Praegu saame hakkama ja külastajate ning osaliste tagasiside annab energiat. Õnneks on lühifilmid lühikesed, saab ilusti nende vaatamise päeva peale planeerida. Aga eks piir on ees. Nädala jagu kestvat festivali Valgas ei tule. Aga päevad pikenevad juba tänavu, näiteks esineb peaväljaku tsaari­aegse vangla ruumides ansambel Karameel, annab VHSi esimese kontserdi.

Kuna olete Valgaga pisut tutvust teinud, siis millist perspektiivi sel linnal näete?

Lõhmus: Meid on väga soojalt vastu võetud, nii et perspektiiv on olemas. Valga on ikkagi sõlmpunkt, kas või rongiga Tallinnast Vilniusse sõites. Paljud sõidavad sealt läbi. Loodan, et anname paljudele põhjust ka sinna kauemaks jääda.

Põrk: Minu meelest säilib ääremaal see, mis seal kunagi on olnud. Tallinna arengut vaadates paistab kohati, et tahetakse olla keegi teine, väärtused võetakse mujalt. Väiksematel kohtadel on alles mingi omapära, mida saab kohapeal kogeda. Selles on oma võlu. Valgas on muide Eesti vanim rokiklubi!

Lõhmus: Kui kohalikega rääkida, siis seal valitseb ehe ja aus meel, kuidas asju teha. Ei mõelda asju liiga keeruliseks. Kõik on kümne minutiga tehtav. Ei pea kolm kuud meilile vastust ootama, vaid saab kõik kohe pärast käesurumist korraldatud. See eeldab muidugi vastastikust austust, mille alus on päriselt kohapeal käimine. Ma arvan, et seda on kogu Eesti paremaks toimimiseks vaja. Soovitan kõigil korraldada midagi väljaspool kodulinna, oma mugavustsoonist välja tulla. On rikastav näha, kui õnnelikud ja külalislahked on inimesed, kui nende uksele koputada ja nende vastu huvi tunda.

Lõpetuseks andke üks soovitus, miks inimene peaks suvel kaheks päevaks festivalile tulema.

Lõhmus: Mina soovitan varakult tulema hakata ja teha vahepeal peatusi, käia niisama ringi, ujumas, marjul. Uurida välja, mis veel juulikuus ümbruskonnas toimub, ja külastada paiku, kuhu muidu ei pruugi sattuda. See ongi festival inimesele, kes hindab oma aja kvaliteeti ja teab, et kvaliteetsed asjad vajavad aega. Filmid ise on lühikesed, aga Valka tulek võib olla pikk teekond. 

Põrk: Meie fookus on filmidel. Festival ongi neile, kellele filmid korda lähevad. VHS ei konkureeri teiste suvefestivalidega, vaid selle erilisus on ikkagi võimaluses vaadata koos filme, mis muidu Eestisse ei jõuaks.