Nõme olukord: ma pole sel aastal leidnud ühtegi viie õielehega sireliõit, küll aga kaks kolme kroonlehega. Ja ühe kaheksaga. Kolmestest hoidsin targu eemale, kuid kaheksatipulist proovisin süüa. Äkki saab õnne eriti palju? Hoopiski halb hakkas. Kukkusin öökima. Peaaegu oksendasin.

Jevgeni Zolotkol oli samuti sirelitega seoses nõme olukord. „Kokkuvõttes pidi koos minu sekkumisega välja tulema mitmesuunaline ja -mõtteline, tingimata soosiv, lähemal vaatlusel isegi kaunis inimese kujutis. Aga tuli midagi muud. .. Seekord ei piisanud minu soovist ega oskustest. Ma ei leidnud endas lootuse jõudu, .. et öelda soe ja lohutav sõna. Nagu anti-Midasel muutus kõik, mida puudutasin, tooreks ja külmaks saviks,“ kirjutab kuraatoridebütant näituse saatetekstis.

Tõsi ta on, et näitus pole saanud emotsionaalselt kerge. Ega eriliselt soe. Inimene ei paista selle näituse valguses kuigi kauni olendina. Meeleolu on sünge, kirjanduslik seinatekst raskekujuliselt lohutu. Katastroof, kergemeelne julmus ja kaduvus ripuvad pilvedena õhus. Ainsad helid, mis kostavad, on halvaendeline vagunimüra ning miski, mis jääb nuuksumise ja hingamise vahele. Ometi ei lahku ma näituselt meeleheitega. Siin on tegemist tähtsusetu, pessimistlike predikaatidega ornamenteeritud ja lootusetu usuga. Ent sellegipoolest usuga, usuga inimesse. Nagu see õunapuu, mida Martin Luther maailmalõpu eelõhtul istutama lubas minna.

Külmad käed

Näitus on napp. Lisaks kuraatori kunstilisele ornamentatsioonile on tehniliselt väljas neli teost. Kaks skulptuuri: Eduard Wiiralti „Kristjan Tedre portree“ (1922, betoon) ning Jass Kaselaane „Inimese pea“ (2018, kips), üks maal, Kristjan Tedre „Sirelid“ (1953, õli lõuendil) ning Jevgeni Zolotko tekst „Nartsuke I–IV“. Näituse staarideks on skulptuurid, narratiiviks nartsuke ning lõpunoodiks Tedre „Sirelid“.

Ülesehitus on lihtne: laiuvas avasaalis vaatavad tõtt „Kristjan Tedre portree“ ja „Inimese pea“. Sealt viivad uksed edasi kahte saali. Parempoolses saalis näeme loop’ivat videot, kus pöörab ennast pea, mis muundub Kaselaane inimesest Wiiralti Tedreks ja tagasi. Videot saadab eelmainitud ambivalentne inimhääl. Vasemasse saali viivad kaks ava, mille vahedesse on riputatud ka Zolotko tekst „Nartsuke I–IV“. See saal on ülesehituselt piklik ja lõpeb Tedre „Sirelitesse“. Seda tööd ääristavad kolmkümmend viis kipskoopiat Tedre peast ning niisama mitu Kaselaane „Inimese pead“. Ruumis kõlab mõneminutilise intervalli järel vagunimüra. Vasemat ja avasaali ühendavad piklikud mustad vaibad, mis mõjuvad minoorsele üldmuljele hästi.

Põnev on tõsiasi, et mõlemad näitusele jõudnud skulptuurid pole terviklikud. Wiiralti „Kristjan Tedre portree“ elas üle Tartu pommitamise ja tõmmati välja Pallase rusudest. Algselt täisformaadis (s.t õlgadega) portreebüst on meieni jõudnud haavatuna – seetõttu on intensiivne üldistus, mille vaimus Wiiralt Tedre pea on lahendanud, ainult tugevnenud. Kaselaane „Inimese pea“ pole tegelikult mõeldud eksponeerimiseks üksiku skulptuurina, vaid rühmana. Tegu on arheoloogiliste välja­kaevamiste käigus leitud rohmaka inimpea (julgen arvata, et lõpetamata töö) kipskoopiate massiiviga, koguarv peaks olema saja pea ringis. Ehk siis ühelt poolt näeb näitusel teost, mis on umbkaudu kolmandiku oma mateeriast kaotanud, teiselt poolt teost, mille tervikmahust ongi eksponeeritud umbkaudu kolmandik. Arvestades mõlema teose jõudu ja selle fookustatust näitusel, on tragikoomiline, et mõlema näol on tegu sandiga.

Esmalt peatun Kaselaane „Inimese peal“, sest tegu on teosega, mis pakub kahte lugemist: üks kosutav, teine rusuv. Töö lugemisviis sõltub sellest, kas käsitleda teost mineviku või igikestva väljendusena. Kosutav on anonüümse, väljakaevatud, rohmaka portree meenutus – memento mori. Mind enam pole ja ühel päeval pole sind ka ja see on täiesti okei. Meeldiv kosutus. Jass Kaselaan on aga vaataja ette asetanud ka ebameeldivama tõdemuse: et olla inimene, pole palju tarvis. Saab hakkama igasuguste suuremate hingeliste arenguteta. Elusolemiseks pole tarvis ei au- ega häbitunnet. Saab ka lihtsalt olla. Minna kaasa.

„Kristjan Tedre portree“ seisab Kaselaane vastas uhkelt, aristokraatlikult ja väga lüüriliselt. Otsevaates oleks Tedres nagu midagi ohtlikku, dekadentlikku, veristlikku. Siin on tunda nii Koorti üldistavat mõju kui ka Wiiraltile omast dekadentlikku ülbust, mis Tedre jõulisest kulmukaarest justkui välja paistab. Kuid skulptuuri profiil on seevastu vägagi haavatav. Portreteeritud on kedagi, kes nagu üritaks viimase sõnaga tagasi hoida millegi kohutava juhtumist. Inimene, keda Wiiralt Tedre kujul üldistavalt on kujutanud, on ühtaegu ülev ja madal, võitmatu ja haavatav. Ühekorraga nii uhke kui ka alandlik.

Kahe pea omavahelise kontakti lahti­kirjutamine tundub esiti labane. Loomulikult on õhus muundumine (massist indiviidiks, indiviidist massiks), mida lahkab nii parema saali video kui ka seitsmekümnepealine skulptuurikogum vasemas saalis. Tedre pea kipskoopiad – mõned kahjustusega, mis sobib nii ideelt kui ka esteetika poolest – on asetatud külili. Kreenis pead mõjuvad groteskselt. Meeleolu on natuke nagu surnukuuris. Mõte inimvaimu suurusest mõjub nagu hale nali. Midagi, mille peale on paras lüüa naljamehe hambad kabaga välja. Tekst „Narts I–IV“ ruumi­avas räägib neljas peatükis trööstitu loo sellest, kuidas olemise taandamatu jäägi, kaastunde ja inimlikkuse võib kaotada kiirelt, hooletult ja nauditavalt. Väärtuste unustamine kuulumise nimel on lihtne ja nauditav. Kuhugi kuuluda on turvaline. Võitjad on kohanejad.

Leekiv süda

Ent siiski ei anna asu see Kristjan Tedre „Sirelid“. Kristjan Teder (1901–1960) on huvitava elukäiguga mees. Ta läks noorelt Vabadussõtta, et kindlustada endale koht ülikoolis, milleks sai Pallas. Seal sai ta parima võimaliku kunstihariduse, õppides nii Mäe kui ka Starkopfi käe all ja külastades isegi Bauhausi. Kuid vabakutselise põli ei toitnud teda ära, mistõttu hakkas ta Tartus tegelema aktiivselt aiandusega, mis annab ainelise ja ka ideelise sisu tema kuulsusele lillemaalijana. Ta päriselt tundis taimi. Kristjan Teder oskas oma aia ja looduse iluga maalidel hunnitult ümber käia. Tema piltides on rõõmu. Ja ta vaimustus värvist, suutmata enamasti vastu panna impulsile neid natuke juurde keerata. Nõukogude ajal jäi ta ellu, kuigi visati välja kunstnike liidust. Elu lõpuperioodil tegeles ta peale aianduse ka mesindusega.

See kõik läheb kuidagi võluvalt vastuollu selle uhke natuuriga, kellega kohtutakse näitusel Wiiralti portreebüsti kujul. Päris Kristjan Teder oli väiksem kui Wiiralti võimas üldistus.

Aga väike inimene elamas oma elu on tegelikult küllaltki suur asi.

Seda räägib ka Tedre maal „Sirelid“. Küpses eas, tagasilöökidega harjunud, maalib Kristjan Teder 1953. aasta mai- või juunikuus sirelikimpu vaasis. Selja taga on kevad, mil maalimiseks eriti aega ei jagunud. Istutada oli tarvis. Nüüd aga õitsevad sirelid! Võib hetke hinge tõmmata ja maalida! Ning need sirelid on nii ilusad, et värve vist pole tarviski juurde keerata. Oluline, et need õiekobarad kuidagi terviklikud tuleksid. Tegelikult on see ju lihtne. Pole tarvis üle mõelda …

Ja siis maalis Kristjan Teder kimbu sireleid, mis on nüüd, üks eluiga hiljem, näitusel inimeste vaadata.

Kristjan Tedre „Sirelid“ on lunastus. Aja lunastus. Ja inimeselooma lunastus.

Aga Jevgeni Zolotko „Sirel“ on maailma lõppu istutatud õunapuu.