Hämarusse uppuv lava. Lihtne funktsionalistlik lavakujundus. Lava otsevaates ning vasakul küljel lihtsad pingid ja poodiumid. Lava keskel üksik naistantsija. Ta liigub hääletult, ettevaatlikult, end kuulatades ja maksimaalselt keskendudes, käed lõpuni välja sirutatud, sõrmed harali nagu tiibade tipusuled. Hingelind lehvitab sujuvalt, aga jõuliselt tiibu. Tantsijal on seljas vilditud, laia nahkvööga kokku tõmmatud raske seelik, jalas toekad sukad ja rohmakad kingad. Seeliku all õhulisest materjalist hele alusseelik, mille volangid ulatuvad küljele nagu linnusuled. Käsivarsi, rinda ja selga katab õhuline läbipaistev materjal. Kergus ja raskus üheskoos – juurtega maas kinniolek ning sellest tõukumine kõrgustesse ja vabadusse.

„Laenatud valgus“ 20 aastat hiljem. 2025. aasta veebruari lõpus tõi Tero Saari­nen Company Helsingi Tantsumajas (Tanssin talo) uuesti repertuaari ühe oma rahvusvaheliselt edukamatest tantsulavastustest „Laenatud valgus“ („Borrowed Light“), mis on inspireeritud šeikerite (the Shakers, XVIII ja XIX sajandi Ameerika utopistlik ja radikaalne religioosne sekt) funktsionalistlikust esteetikast, eetilistest tõekspidamistest ja muusikast. 2004. aastal esmaettekandele tulnud rahvus­vahelist kaasproduktsiooni on olnud võimalik näha paljudel mõjukatel festivalidel, lavastust on maailma eri paigus näinud üle 50 000 vaataja.

Selles, et koreograafid taaselustavad oma varem valminud lavastusi, pole midagi tavatut. „Laenatud valguse“ koreograafia, valguskujundus ja kostüüm on samad, mis algses versioonis, ent eriti praeguses keerulises ajas on lavastus omandanud ja omandamas uusi tähendusi küllap nii vaatajale kui ka koreograafile endale. Täiesti ilmselt on tegu Saarineni teedrajava lavastusega, mis esindab kõike, mis on koreograafile tähtis nii ideelises plaanis kui ka iseloomulikus, ülimalt ekspressiivses, vastandustele rajatud, nüansi­rikkas, jõulises ja seejuures hapras tantsukeeles.

Šeikeritest inspireeritud lavastuse sünd. Saarineni huvi šeikerite usulahu vastu sai alguse 1980. aastatel, kui ta oli näinud Doris Humphrey dokumentaalfilmi šeikeritest inspireeritud koreograafiaga. Saarineni käivitas šeikerite uuendusmeelsus ja originaalsus, kaunis, funktsionalistlik ja minimalistlik esteetika ning nende väärtused: patsifism, kõigi inimeste õiglane kohtlemine ning sugude ja rasside võrdsus. 2002. aastal sattus Saarinen kuulama albumit „Lihtsad annid“ („Simple Gifts“) šeikerite ühehäälsete laulude ja hümnidega The Boston Camerata esituses. Järgnevalt võttis ta ühendust ansambli kunstilise juhi Joel Coheniga ja sellest sai alguse koostöö tantsulavastuse „Laenatud valgus“ loomisel.

Valgus- ja lavastuskunstnik Mikki Kunttu ning kostüümikunstnik Erika Turunen käsitlesid valgust kui religioosset metafoori – inimlikku püüdlust täiuslikkuse ja selguse poole. Päeva­valguse oskuslik kasutamine oli šeikerite sisearhitektuuris väga tähtis, andes kõikidele ruumidele sakraalse iseloomu.

Saarinen on alati rõhutanud, et teda ei ole huvitanud mitte niivõrd šeikerid kitsalt kui sekt, vaid kui oma suhete sisemise dünaamikaga kogukond, indiviidi vabadus ja eneseteostus, vajadus privaatruumi ja kokkukuuluvustunde järele ning oskus vajaduse korral allutada oma huvid ja ihad kogukonna hüvele. Esmane on pühendumus eesmärgile, olgu see poliitiline, kunstiline või religioosne.

Koreograafia ja muusika harmooniline sümbioos. Saarineni lummavalt salapärane tantsulavastus on sugestiivne ja otsekohe ergastav teos, kus koreograafia, muusika, valguskujundus, kostüümid ja esitus loovad ühtse terviku.

Kuidas defineerida seda, mis on lummav ja ülendav? Mis on see, mis paneb kõrvu kikitama ja silmi teritama? Uudishimu ja huvi eelduseks on kombinatsioon tuttavlikkusest ja võõritusest ning ka teatud distantsist, kas ruumilisest või ajalisest. Distantsi olemasolu annab omakorda ruumi kujutlusvõimele, mis võimaldab tekitada nii otsesemaid kui ka kaudsemaid seoseid ning ajas edasi-tagasi liikuda. Oma elus võrdsust ja õiglast kohtlemist järginud šeikerid on kogudusena kadunud, kuid neid pole unustatud: šeikerite kultuuripärandit – muusikat, uuenduslikke leiutisi ja skandinaavialikult minimalistlikku disaini – peetakse oluliseks osaks Ameerika kultuuri­identi­teedist. On ju leiutaja-novaator üks Ameerika arhetüüpseid tegelasi ning poliitiline ja individuaalne vabadus sealse ühiskonna üks tuumprintsiipe.

Kuna lavastuse teljeks on kogukond oma liikmete kokkukuuluvustunde, igaühe kõhkluste ning erisuguse suhtedünaamikaga, siis on etenduse jooksul kõik lauljad ja tantsijad kogu aeg laval – kogukond on seotud nähtamatute niitidega ning kõhklejad-kahtlejad tõmmatakse tagasi selle rüppe. Valguskujundus valgustab välja indiviidid, kes lavastuse seisukohast on parajasti esikohal.

Lavastuses väljendavad vahelduvaid emotsioone usulised ülistuslaulud solistide ning mees- ja naiskvartettide esituses (nt hardus – „Voice of the Angels of Mercy“, rõõm lihtsusest – „Simple Gifts“, ühtekuuluvus – „Virgins Clothed in a Clean White Garment“, kõhklus – „I have a Soul to be Saved or Lost“, äng ja kahetsus – „Repetance“ jne). Hümnidega vahelduvad rõõmsalt ekstaatilised tantsud vokaablitega laulmise saatel. Muusika on vastavalt hümnide meeleoludele kord harras-igatsev, eeterlik ja õrn, siis jälle tantsulugudes joovastavalt meeletu.

Kogu tegevuses täiuslikkuse ja vaimse kirgastumise poole püüdlev sekt on endast muu hulgas järele jätnud lummava muusikapärandi, mille juured on angloameerika rahvalaulutraditsioonis. Šeikerite hümnid rõhutavad lihtsust ja rahu, käsitledes lihtsamaidki töid ja kohustusi kui andi, mis on pühendatud spirituaalsuse altarile. See on muusika, mis näib kuuluvat veelgi varasemasse aega või on täiesti ajatu. Need kordustele rajatud laulud ja hümnid kõlavad tuttavlikult, on pealtnäha nii lihtsad, et kohe saab kaasa ümiseda, samal ajal on nad eriliselt säravad ja hingestatud. The Boston Camerata lauljate esitus on täiuslik. Ka vähimgi intonatsioonivääratus võiks selle täiuslikkuse nagu hapra klaasi purustada.

Nais- ja meestantsijate grupid segunevad, lõikuvad ja moodustavad mustreid. Nais- ja meestantsijad on sarnase kehaehitusega, jõulised, ent samas emotsionaalsed ja plastilised. Nii mees- kui ka naistantsijatel on seljas laia nahkvööga kokku tõmmatud rasked seelikud ja jalas robustsed kingad. Mõlemal seeliku all õrnast materjalist alusseelik. Naistel seeliku küljel valged volangid nagu linnutiibade hoosuled.

Koreograafiale on iseloomulik „lonkav“ põhisamm: vasak tugijalg kindlalt maas, parem jalg õhku tõstetud ja põrandal rütmi tagudes end kehtestav. Õhku tõstetud lendlevad käed sirutuvad samal ajal vaimsuse ja valguse poole. Naisrühma koreograafiaga seostubki sageli lindude lend ja parves mänglemine, meeste koreograafiaga tuulikulabade pöörlemine.

Saarineni koreograafia substraadiks näib olevat rituaalne (ring)tants kõige laiemas tähenduses – olgu selleks soome-ugri ringtants oma rütmilise jalgade trampimise ja käeplaksudega või sufide zikr, kaudseid seoseid võib näha ka Mevlevi pöörlevate dervišitega. Rituaali eesmärk on kõigil juhtudel sama: transtsendentsus, üheks saamine kõrgema vaimsusega. See seisund saavutatakse, kui on loobutud oma egost ja ihadest, keskendudes meditatiivse pöörlemise saatel muusikale ja Loojale. Seda pöörlemist on sümboolselt tõlgendatud ka kui planeetide liikumist ümber päikese, kõige loodu korduvat ringkäiku ja ühtsust.

Sufidele võiks viidata tantsijate käte pöörlev liikumine, meestantsijate laiad vöötatud seelikud pükste peal, käeliigutuste sümboolne vastu keha suletus (ühtekuuluvus Looja ja kogukonnaga) vs. suletusest maksimaalseks sirutuseks lahti murdmine (individuaalsus ja vabadus). Kordustele ja variatsioonidele üles ehitatud meditatiivne lavastus on kui pöörlev ratas, mis aeglustub ja siis jälle võtab tuure üles, seejuures on lavastuses nii palju erisuguseid emotsioone ja värve.

Koreograafiat iseloomustab Saarinenile nii iseloomulik duaalsus: liigutuste ilu ja sujuvus, samas grotesksus ja teatud rohmakus, tugevus-kergus, keha tasakaal, sellest väljumine ja uuesti tasakaalu saavutamine. Iseloomulik on tantsijate äärmine hetkes kohalolu, mis saavutatakse kõige ebaolulise välistamise kaudu. Lavastajale oluline sugude võrdsus väljendub ka nais- ja meestantsijate välises sarnasuses ning selles, et esindatud on igas vanuses tantsijad. Tantsijate liigutused ja miimika on väga väljendusrikkad. Laval luuakse ka tõesti eriilmelisi karaktereid – olgu selleks korda ja kuuletumist tagav käskiva moega juhtfiguur, analüütiliselt meelestatud kõhklejad või tsölibaadikeelust vargsi üle astuvad iharalt või romantiliselt meelestatud mees­tantsijad, kelle rollilahendused lisavad veidi huumorit. Seega on ülev ja koomiline ikka parajas tasakaalus.

Sama duaalsus – valgus-vari, juurtega maas ja kõrgustesse pürgimas – väljendub ka kostüümides ja valguskujunduses, mis reageerib tundlikult koreograafia ja muusika meeleolunüanssidele: kord upub lava varjudesse ning valgus on tummine ja kollakashall, siis jälle on lavaruut klaarilt välja valgustatud.

Suur ilmaratas pöörleb vastandite ühtsuses. „The great wheel is turning round,/ the little one’s in motion;/ And all must come into this wheel/.if they do want a portion.“ („Suur ratas pöörleb,/ väiksem ratas liigub kaasa;/ Ja kõik peavad sellesse rattasse tulema,/ kui tahavad sellest osa saada.“)

„Laenatud valgus“ on ühtaegu lavastus nii šeikeritest, kogukonnast kui ka ühiskonnast. Ühelt poolt sekundeerib lavastuse koreograafia täpselt religioossete hümnide sisule, kuid teisalt viitab ka üldisemale tähendusele. Kõige olulisemate hümnidena kerkivad lavastuses esile „Suur ratas“ („The Great Wheel“) ja „Lihtsad annid“ („Simple Gifts“).

„Suur ratas“ sümboliseerib sünni ja surma, loomise ja hävingu lõputut ringkäiku. Sellele hümnile sekundeerivas koreograafias liiguvad tantsijad ekstaatiliselt ringis, kuni väsivad, laulu sõnad moonduvad ja liigutused muutuvad mehaaniliseks. See liikumine seostub närimiskummi närimisega, kus maitse on ammugi kadunud, ent närviline mälumine jätkub. Ratas pidurdub ühiskonna vananemisväsimuses ja muutub formaalseks.

„Lihtsad annid“ on ood sisemisele vabadusele, mis saavutatakse lihtsuse ja selguse kaudu. Sisemine vabadus on see, mis keerulistel aegadel ei lase pead kaotada. Jääb lootus, et kui valmis saanud liivamandala ära pühitakse, algab ehitus otsast peale. Selles meeleolus kulmineerub lavastus ka vaimset katarsist tekitavas finaalis, kus šeikerite vaimset juhti Ema Ann Leed kehastav The Boston Camerata kunstiline juht Anne Azéma esitab imekauni hümni „Püha ema õnnistus“ („Holy Mother’s Protecting Chain)“ ning lava transformeerub õhtupäikese soojas kuldkollases valguses.

„Laenatud valguse“ tähtsus siin ja praegu. Lavastus „Laenatud valgus“ kogukonda kooshoidvatest sidemetest ning kadunud innovaatilise utopistliku sekti eetilistest tõekspidamistest on praegu päevakajalisem kui kunagi varem, sest Teise maailmasõja järgne vankumatu usk iga indiviidi eneseteostuse seaduslikult ja institutsionaalselt garanteeritud võimalustesse on kõikuma löönud mõlemal pool Atlandi ookeani. Ameerikas praegu toimuv hullus tabab järellainetusena paraku kogu maailma.

Ideoloogias toetub USA praegune administratsioon nn uusparempoolsetele – tehnoloogiasektori ja akadeemilise taustaga konservatiivsetele intellektuaalidele ja aktivistidele, kes väidavad, et Ameerika demokraatia eksperiment on läbikukkunud. Uusparempoolsete seisukohtade üks mõjukamaid propageerijaid on asepresident JD Vance, Harvardi juristidiplomiga endine Ränioru riskikapitalist ja ühtlasi populaarne kirjanik.¹ Vance kasutab oma väljaütlemistes sageli käibeterminiks kujunenud verbi mineviku partitsiipi redpilling, mis tuletatud 1991. aasta kultusfilmist „Matrix“, kus ravimpill „sinine pill“ tähistab illusioonis elamist ja punane reaalsuse nägemist ilma indoktrinatsiooni filtrita. Parempoolsete peaideoloogiks on arvutiteaduse taustaga blogija, uusmonarhistiks ja uusfeodalistiks tituleeritud Curtis Yarvin ehk Mencius Moldbug², kelle õpetuse tuumaks on sisuliselt kogu eksisteeriva establishment’i lammutamine ja süsteemi täielik taaskäivitus. Oma blogis „Gray Mirror“ propageerib Yarvin vaateid, mille eesmärk on autokraatlik riigipööre – olemasoleva liberaalse valitsemiskorralduse asendamine nn tehno­monarhiaga, kus riiki juhitakse nagu suurettevõtet autokraatliku peadirektori juhtimisel.

Revolutsiooniliste ideoloogide peavaenlaseks on „Katedraal“: peavoolumeedia, eliitülikoolid ja teadusasutused, mille mõjuvõimu võrreldakse ladinakeelse katoliku kirikuga. Selline suhtumine näib enesehävituslik, sest just ülikoolides tehtav on pannud aluse USA eesliiniteadusele, majanduslikule ja sõjalisele võimsusele.

Liberaalset eliiti ka Orwelli tõeministeeriumiga võrdlevad uusparempoolsed on seisukohal, et „Katedraal“ toodab maatriksiühiskonda, mis surub elanikkonna enamusele peale hoiakuid, mida see ei mõista. Mitmekesisuse tunnistamine, kaasamine, õiglane kohtlemine jne mõjuvad sinikraedele järjest polariseeruvamas ja ebavõrdsemas ühiskonnas tühjade sõnakõlksudena. Äärmuslike vaadete kuulutajad on üha enam servalt keskele liikumas ja koguvad jõudsalt tuult purjedesse. Yarvin, kelle jutt oleks veel mõnda aega tagasi püsinud interneti soppides, istub New York Timesi intervjueeritava toolil ja sellisena diskuteerib ühe oma ideestiku põhivaenlasega. Pealisülesanne „kogu süsteem lammutada!“, eliidivaenulikkus ja kõva käe ihalus kõlab „Müstilise Venemaa“ saatesarja jälgijatele ärevust tekitavalt tuttavlikult.

Millised jõud jäävad peale, seda näitab aeg. Poliitikaanalüütikud, näiteks George Friedman, on siiski optimistlikult meelestatud, nad näevad USA arengut tsüklilisena ning peavad praegu toimuvat vaid tormiks enne vaikust,³ uskudes, et USA tuleb turbulentsist välja tugevamana kui enne.

Kokku võttes tuleb küsida: millise lohutava sõnumi võib vaataja rahutul ajal Tero Saarineni „Laenatud valguse“ tantsuetenduselt kaasa võtta? Nähtud etendusele järgnes nii publiku kui ka esinejate poolt väga emotsionaalseks kujunenud publikuvestlus, kus üks lavastuse kaasautoreist, The Boston Camerata kunstiline juht emeeritus Joel Cohen väitis, et šeikerid on oma eetiliste tõekspidamistega olnud osa Ameerika cherry pie’st – see on metafoor, mis Coheni sõnutsi sümboliseerib vaimsust, nostalgiat, elu lihtsaid helgeid väärtusi ja rõõme ning külalislahkust. Eleegiline „Laenatud valgus“ on ood ühe inimrühma utopistlikule unistusele luua maapealne paradiis. Need olid inimesed, kes oma püüdluses lihtsuse ja selguse poole osutusid ebatavaliseks ning sellistena inspireerivad ja liigutavad meie südant keerulisel ajal lootuses, et tunneli lõpus on ikkagi valgus.

Kes olid šeikerid? 

Šeikerid (originaalnimetusega United Society of Believers in Christ’s Second Appearing) oli 1774. aastal Inglismaalt Ameerikasse välja rännanud karismaatiline millenialistlik sekt, kes lõi oma suletud kogukondi eri paigus, levides kirdest Kesk-Läände ning hiljem Floridasse ja Georgiasse. Algselt kveekeritest eraldunud šeikerid ehk „rappuvad kveekerid“ said nime transsi viivate ekstaatiliste rituaalide järgi. Sekti kõrgaeg oli XIX sajandi teine pool, kui sekti liikmete arv ületas 5000 piiri. Pärast seda hakkas šeikerite mõju ja arvukus vähenema. 

Sekti ranged reeglid, kus naisi ja mehi hoiti rangelt lahus, lapsi adopteeriti ja loodeti uute usku pöördujate peale, ühisomand ja elukorralduse äärmine lihtsus osutusid šeikeritele katsumuseks. Nagu iga suletud kogukonna puhul, puutusid nad kokku vääritimõistmise, eelarvamuste ja tagakiusamisega. Seejuures oli sekt oma uskumustes ja tegevuses paljuski ümbritsevast ajast ees, kuulutades patsifismi ning sugude ja rasside võrdsust – ajaloo vältel oli sektil mitu karismaatilisi naisjuhti alates esimesest juhist Ema Ann Leest. Šeikerite doktriini looja, neli last matnud lesk oli Manchesterist pärit endine tekstiilitööline, kes lõi esmalt New Yorgis oma väikse valgustunute koguduse nimetusega New Lebanon. 

Šeikerite õpetus rõhutab spirituaalse valgustuse saavutamiseks lihtsat töist elu tsölibaadis ja kasinuses ning põhineb Ema Ann Lee ilmutusel ja visioonil tuhandeaastase rahuriigi saabumisest. Iga lihtsat tööd tuleb teha pühendumuse ja rõõmuga „nagu oleks sul tuhat aastat aega soorituseks“, õpetas Ema Ann Lee. Seejuures pidi töötegemine olema piisavalt tõhus, et jääks aega vaimseteks harrastusteks. Vaimne kirgastumine saavutati ekstaatilise ühislaulmise ja tantsuga, mis algselt tugines palju improvisatsioonil ja sellest ka mittepühendunute hüüdnimi sektile – šeikerid. 

Šeikerite pühendumus valgustatud seisundite kogemisele väljendus nii arhitektuuris kui ka muusikas. Nad kasutasid maksimaalselt ära päevavalguse, ka siseruumides olid neil aknad. Sellest ka lavastuse pealkiri „Laenatud valgus“. Eriline valguse kasutamine andis kõikidele ruumidele sakraalse iseloomu, mida on tähelepanuväärsena välja toonud omal ajal kogukonda külastanud inimesed. Šeikerite pühakoda Meeting Room kujutas endast lihtsat pinkidega ääristatud ruumi, kus olid eraldi sissepääsud naistele ja meestele. Olid naistetantsud ja meestetantsud. Alt õõnes põrand oli kui trumm. Rütmiliselt jalgu trampides ning plaksutades ja lauldes lõid osalejad ühiselt täiusliku muusikainstrumendi – ühehäälsest laulust tekkis ringheli ning jalgade tööst vibreeris kaasa põrand. 

Šeikerite eesmärk oli luua mitte rohkem ega vähem kui maine paradiis, ja seda mitte ainult vaimses ja religioosses mõttes, vaid nad soovisid olla eeskujuks ka praktilises elus. 

Šeikerid pälvisid imetlust oma maastikuarhitektuuri, eeskujulike farmide, jõukate kogukondade, kõigi inimeste õiglase kohtlemise ja uuendusmeelsuse poolest. Nende töökus ja leidlikkus andis tulemuseks arvukalt leiutisi, olgu nimetatud pöörlev äke, vesiturbiin, rehepeksumasin, ketassaag, kas või tavaline pesulõks. Nad olid esimesed, kes hakkasid pakendama ja turustama taimeseemneid ning olid kunagi Ameerika suurimad ravimtaimede tootjad. 

Nüüdseks on kogudus kahanenud kaheliikmeliseks ning Sabbath Lake Village’ist on saanud vabatahtlike toel tegutsev vabaõhumuuseum, kus säilitatakse šeikerite kultuuripärandit ja maalähedast elulaadi.