Vanasti, kui raamatuid osteti veel peamiselt selleks, et neid lugeda, oleks see teos välja antud ilusti kahes köites. Jaksaks ikka käes ka hoida. Aga nüüd on monumentaalne mürakas ilmselt müüdavam. Ja tõesti, kui ma oleksin ostnud kõigepealt esimese raamatu, siis teist enam ostnud ei oleks. Ja tegelikult oleks sellest kahju olnud, sest just teine pool raamatust on huvitavam. Seal hakkab alapealkiri, mis lubaks nagu jutustada ajalugu perekonna kaudu, ka ennast rohkem õigustama. Aga ei, igal juhul, kes otsib Montefiore raamatust perekonna ajalugu, see seda sealt ei leia. Täpsem alapealkiri oleks „Kuidas perekonnad on teinud ajalugu“. Või lihtsalt „Võim ja ajalugu“, aga see poleks eriti intrigeeriv, sest ajalugu, nagu me seda tunneme, ongi võimu ajalugu. Ja tõesti, kõik need perekonnad, hõimud ja klannid, millega me „Selle maailma“ lehekülgedel kokku puutume, on eranditult mõjukad perekonnad. Lihtrahva perekonnast, perekonnast üldse kui inimeste peamisest kooseluvormist, on juttu vaid möödaminnes. Sestap ongi nii, et eriti raamatu esimeses pooles, vanema ajaloo juures, ei tundu see perekonnakeskne lähenemine originaalne ega uudne. Kui muistsetel aegadel üldse kellegi (perekonna)lugusid kirja pandi, siis olid need valitsejad. Ja et me teistest, nende vanade valitsejate kaasaegsetest, teame nii vähe, siis tegelikult on ajalugu ikka jutustatud kui dünastiate ajalugu: nende omavaheline võitlus, langus ja tõus. Nii et esiotsa ei saanud ma üldse aru, kus see eriliselt perekonnale keskendatud lähenemine siin on. Ja kuigi Montefiore on hiilgav jutustaja, siis oli ikkagi raamatu esimeses pooles tunda, et ta kordab neidsamu lookesi ja anekdoote, mida ajalooraamatud ennemuistsete valitsejate kohta alati on korranud – sest teisi lihtsalt pole ja ega siis neid ürgseid käsikirju ja savi- või kivitahvleid nii tihti ka juurde leita. Või kui leitaksegi, kui palju seal on uut?
Ühesõnaga, tundus, et autor on ette võtnud küll suure tüki ja tal on olnud ka täitsa oma idee, kuidas see tükk meile söödavaks teha, aga päris hästi tal see pajaroog siiski välja tulnud ei ole. Või noh, kellel tuleks? Mis tahes „Maailma ajalugu“, olgu või kolmekilone, jääks ikka kannatama kas mõningase pealiskaudsuse või lünklikkuse või mõlema pluss mingisuguse „tsentrismi“ (tänini enamasti eurotsentrismi või üldisemalt läänekesksuse) käes. Tuleb öelda, et seda viimast häda on Montefiore hoolega püüdnud vältida. Kõigis ajastutes rändab ta siiski võimalikult läbi kõigi mandrite, sealhulgas Aafrika, mis on kindlasti üks raamatu suuri plusse, kuigi seetõttu on aine veelgi hõlmamatum ja tingib lõpuks ka veel suurema pealiskaudsuse. Eks see va „eurotsentrismus“ istu meis ka sügavalt sees, selles mõttes, et uusi teadmisi on lihtsam liita juba olemasolevatele. Päris uus nii kergesti ei juurdu. Kahjuks! Just need Aafrika või Ameerika vanema ajaloo leheküljed olid need, mida vahel kannatamatult edasi keerasin, sest milleks mulle need riikide ja valitsejate või valitsejannade nimed, kui nad mul mitte millegagi ei seostu ja kohe järgmisel hetkel jälle meelest ära lähevad! Kuid igal juhul, autor on postkolonialistlikku õppetundi tõsiselt võtnud ja kokkuvõttes teeb see tema raamatu ikkagi ruumilisemaks, huvitavamaks.
Teine õppetund, mida Montefiore ilmselt on püüdnud silmas pidada, on feministlik. Sest kahtlemata on senine ajalookirjutus olnud ebaõiglaselt hüpermaskuliinne. Siin hakkab vaikselt avalduma ka tema valitud perekeskse lähenemise produktiivsus. Sest üks asi on valitsejannad, keda lõpuks pole olnud ju vähe – kõik need (lesk)keisrinnad, oma alaealiste poegade nimel (ja vahel ka nende täiseaski) valitsevad emad-regendid, jne. Teine asi on naiste varjatum roll, aga seda määravam roll valitsejate peresüsteemis. Ajaloolased on armastanud pajatada küll konkubiinidest ja armukestest, nende (ikka negatiivset!) mõjuvõimu tihti meelega liialdades, seejuures vist lõpuni mõistmata, mismoodi seesinane peresüsteem ikkagi valitsenud on. Nojah, eks ajaloolasedki olnud aina mehed, ja mida neil polnud vaja näha või mida neile näha ei antud, seda nad ei näinudki. Oma emade pojad ja naiste mehed!
Tõsi on küll ka see, et kuigi Montefiore oma maailmaajaloos naistele nende tegelikku ja seni mahavaikitud rolli tagasi püüab anda, ei ole järelduseks, mille lugeja omaette teha saab, tingimata just see, et olnuks naistel rohkem võimalust poliitikas kaasa rääkida, võinuks inimajalugu olla inimlikum, vähem julm ja vägivaldne. Valitsejannad (või ka varjust niiditõmbajad naised) on vähemalt senimaani valitsenud üsna nagu – mehed! Kui mõelda vaid ühele meie eluaja „paarile“, Margaret Thatcherile ja Indira Gandhile, kelle omavahelisele sümpaatiale (hoolimata sellest, et üks oli parem-, teine pigem vasakpoolne poliitik) Montefiore nii mõnegi lause ja lookese on pühendanud. Väga raudsed leedid mõlemad! Võib muidugi öelda, et selle meeste maailma naisena valitsemiseks peab olemagi kahekordselt kõva. Võib-olla. Ja võib-olla ka mitte. Kõvaduse-pehmuse dilemma on tulnud lahendada kõigil inimeste ja riikide valitsejatel, olgu nad ükskõik kummast soost. Oled liiga hea ja pehme – leidub alati mõni kõvem, kes su kõrvale lükkab (ajaloos tähendas see pigem otse auku lükkamist). Oled liiga kõva, kogud endale (liialt) vaenlasi. Kõvamehed (ja kõvad naisedki) on seda olukorda püüdnud hallata nii, et koos (võimaliku) vaenlasega on nad katsunud hävitada kõik selle võimalikud liitlased – tema perekonna. Olgu kitsamas või laiemas või ka ülekantud mõttes. Aga oh häda! Perekond kipub olema hävimatu. Ikka pääseb keegi pakku, ikka leidub üks põlvepikku poisikene, kes kuskil salaja meheks sirgub ja ühel ootamatul tunnil oma perekonnale (või rahvale – ju ka üks perekonna laiendusi) tehtud ülekohut tasuma tuleb. Ja sel tasumise tunnil võib selguda, et valitseja on üksi, valitsejal ei ole sõpru, on vaid kliendid, sõltlased, kogu see õukond, kellel lihtsalt on olnud kasulik valitseja poole hoida, aga kes teavad sama hästi, et olukorra muutudes tuleb võimalikult kiirelt ja märkamatult poolt vahetada.
Poolevahetamise kunst on tänapäevani üks suuremaid poliitilisi kunste. Seda ka riikidevahelistes suhetes ja eriti peavad seda valdama väikeriigid. Alati peavad nad hoidma vähemalt kaks rauda tules, aga seda muidugi märkamatult! Ja alati pidama meeles, et ükskõik, mis meelitusi su nn liitlased sulle ei poeta, oled peenraha, aga pead tegema näo, et maksad tegelikult palju rohkem! Ja silmas pidama, et tänane „liitlane“ on su homme unustanud, ainus aga, kes sind truult meeles peab, on su vana hea vaenlane …
Nojah, selles maailmas, kus truudus seisab küll pjedestaalil, aga reetmine on norm, kus need, kes sind täna ülistavad, homme su peale sülitavad – ühesõnaga, poliitikas – ega seal leidugi väga muud turvapaika kui perekond. Veresidemed on mõlemapidised. Neil, kes vereliini pidi sinuga seotud, on poolt vahetada juba päris raske, nad teavad, et nad langevad koos sinuga, ja nii ei jää neil muud üle kui sind toetada. Või siis anda ennetav löök. Montefiore raamatust tuleb välja, et vennatapp on, eriti mõnes orientaalses dünastilises süsteemis, olnud lausa traditsioon! Ainus võimalus säilitada oma võimu stabiilsus ja kodurahu on olnud kõik vennad võimule saades ära tappa! Ja seda on ka tehtud, sest kõigil neil oleks su kohale mingisugune õigus.
See, et just vanem poeg (või isegi tütar) automaatselt ja loomulikult pärib trooni, ei ole mingi ajalooline enesestmõistetavus. Pigem on see võrdlemisi hiline leiutis ja vähemalt Montefiore järgi normiks saanud vaid Euroopas. Võimu üleminek on alati õrn hetk. Sest ükskõik kui stabiliseeritud ja konsolideeritud see võim ka ei oleks, kord saabub ikkagi see päev, kui tekib vakants. Sest valitseja – suri. Tänapäeva demokraatias tekib vakants muidugi enamasti veidi teisiti, aga õrn hetk on see ikka. Seni läks kõik kuidagi harjumuspärasel moel, nüüd – kes teab! Kergesti võib üleminekust saada segadus, mille all kannatavad kõik.
Võimu seadusjärgne üleandmine perekonnas on omamoodi geniaalne leiutis. Troonipärija on ette teada, üllatust pole, võimuvõitlusel pole mõtet. Troonipärija võib küll surra enne, kui järjekord temani jõuab, aga siis on järjekorras järgmised, kes samuti ette teada. Muidugi on sel süsteemil ka suured puudused, kõigepealt see, et niisugune pärilusjärgne valitseja ei pruugi olla valitsuskoorma kandmiseks kõige sobivam. Kuid on ka kompensatsioonimehhanismid. On valitseja viletsakene, valitseb perekond tema eest, aitab teda! Ja mitte ainult perekond. Egas süvariik ole eile leiutatud! Mitte ainult demokraatiate, vaid ka kuning- ja keisririikide toimepidevuse tagas juba hallidest aegadest ametnikkond. Kuningad-keisrid võisid ju kuulutada ennast Jumalast seatud isevalitsejateks, tegelikkuses oli nende võim igasugu institutsioonide ja tavadega piiratud. Isegi moodsa aja isevalitsejad – kõiksugu diktaator-presidendid, parteijuhid jms on ikkagi pidanud toetuma oma, olgugi kunstlikule perekonnale – parteile.
Igal juhul saavutasid Euroopa dünastiad, need Bourbonid, Hohenzollernid, Romanovid ja teised, oma valitsemiskorra viimastel sajanditel päris stabiilse, sisemiselt enam-vähem rahumeelse, võrdlemisi seadusi austava ja alamate jaoks etteaimatava riigikorralduse. See oleks võinud jääda ju püsima, ja tollase üldlevinud arvamuse kohaselt (revolutsionäärid on alati olnud väike vähemus, äärmuslased!) pidigi jääma püsima. Aga ei jäänud. Kõigest oma kenast perekondlikkusest hoolimata. „Armas Willy“ marssis „kalli Nicky“ vastu ometi sõtta ja nii see vana hea kord hingusele läkski.
Peamiselt lähevadki valitsemissüsteemid hingusele sellepärast, et inimesed ei usu neisse enam, mitte sellepärast, et need on seesmiselt mädad (seda on need teatud määral alati). Tüdinetakse ära. Õpitakse nende nõrkusi liiga hästi ära kasutama. Nii ülevalt- kui ka altpoolt. Peamine aga – ei usu. Mitte et enne oleks nii kangesti uskunud, aga kuidagi siiski. Kuningas-keiser on Jumalast seatud – noh, las ta siis olla. Tuleb leppida. President on rahva poolt valitud – hea küll, olgu siis pealegi. Tuleb leppida, kui ka väga ei meeldi. Peaasi, et neil võimu põhistavatel transtsendentsetel mõistetel („Jumal“, „rahvas“) oleks mingisugune üldusutavus. Kõik kunagi ei usu, aga aitab sellestki, et suurem jagu lepib. Kui see usk mureneb, hakkab võimuvertikaal ohtlikult kõikuma. Iseenesest ei ole uskumus, et Jumal valitseb seda maailma oma võitud valitsejate (ja nende perekondade) kaudu, kuidagi ratsionaalsem kui kujutlus, et oma valitud esindajate kaudu valitseb rahvas. Valimised on üks võimu legitimeerimise viise, sealjuures siiski võib-olla parim kõigist seni leiutatutest, sest võimaldab valitsuse suunda jooksvalt korrigeerida. Mis lõpuks on ka selle süsteemi nõrkus: valitsejad õpivad „rahva tahtega“ arvestama liiga hästi, et mitte öelda, seda liiga osavalt kujundama. Seda nimetatakse poliittehnoloogiaks ja see õõnestab demokraatlikku võimu samamoodi nagu ilmalikustumine õõnestas dünastiliste valitsejate „jumalikku“ võimu.
Täiesti ilma künismita ei saa valitseda, aga ainult künismiga ka mitte. Segastel aegadel aga, kui võimu ülemineku stabiilsed mehhanismid ei taha enam hästi toimida või hakkavad järjest katastroofilisi tulemusi andma (nagu Ameerikas viimased kolmed presidendivalimised), ega siis jäägi jälle muud kindlat sadamat kui ikka vana hea perekond. Vähemalt sinnapoole Montefiore „See maailm“ paistab viitavat. Huvitavam ongi raamatu viimane veerand, kui jõutakse välja juba tuttavasse maailma, kus perekonnal nii riigi kui ka üksikinimese elus peaks justkui aina väiksem mõjuvõim olema. Kas ka on, pole nii kindel. Ja mitte ainult sellepärast, et ikka tõuseb diktaatorisuguvõsasid (Assadid, Kimid) – saab ju rääkida ka Gandhidest-Nehrudest, Kennedytest, Bushidest … Ühte tervet ajajärku ajaloos nimetatakse viktoriaanlikuks kuninganna järgi, kellel õieti enam teab mis võimu polnudki. Aga Briti maailmariigil, mida ta kehastas, oli. Nii heas kui vähem heas. Kelle perekonnanimega hakatakse, kui hakatakse, kutsuma kord ajastut, kuhu oleme astumas? Vaevalt küll, et Putini. Aga Trumpi, Xi?
Ei, perekond on küll muutlik ja kohanev, aga siiski püsiv. Oli aeg (ja see kestis suurema osa senisest ajaloost), kui kõik väärtuslik oli päritav ja õieti ainult päritav oli väärtuslik. Voorusigi anti edasi vereliini pidi või vähemalt meeldis inimestele nii väita. Muidugi tuli ka kõige „vooruslikumaid“ suguvõsasid aeg-ajalt natuke värske verega turgutada (vanas Egiptuses arvasid vaaraod, et õiget verepuhtust saab hoida vaid oma õega ühte heites!), aga sellest heas seltskonnas ei räägitud. Viimased paarsada aastat on moodi toonud vastupidise veendumuse. Väärtuslik on vaid see, mille ma olen ise saavutanud, omast jõust ja tublidusest. Ma ise olen vooruse allikas, mitte mu papa-mamma ja esivanemad. Muidugi on see veendumus sama silmakirjalik, kui oli aadli usk oma vere paremusse. Perekond ja pärand pole kuhugi kadunud, seda on vaid viisakas nagu natuke varjata. Statistika ütleb, et arenenud riikides on peaaegu võimatu saada jõukaks, tõusta keskklassi ehk kodanluse liikmeks, kui kapitaliseemneks ei ole korralikku pärandust. Vähemalt vaimsetki: haridust, harjumusi, kombeid. Ka meie noores riigikeseski on kolmekümne aastaga jõudnud tekkida täitsa toimivad poliitdünastiad. Ja tõesti, kus sa seda riigivalitsemise, iseenda tõsiselt võtmise kunsti ikka õpid, kui mitte kodus, maast madalast. Kultuuridünastiatest ei maksa rääkidagi, need on vanemad, mõned isegi juba vanal heal eesti ajal alguse saanud. Kuigi – vanemaid ka nagu ei tea. Kreutzwaldid, Jannsenid, Jakobsonid, isegi Hansenid – nichts. Eks nii vist olegi, et elu käiku ja korda, selle järjepidevust hoitakse hõimus ja klannis, omade keskel, aga tõeliselt säravad isikud, sealhulgas ka valitsejad, kes seda käiku ja korda mõnikord ka muudavad, kerkivad esile pigem perekonna kiuste.
