Filmiajalugu armastab liigitusi laineteks, koolkondadeks, rühmitusteks. Filmis pani sellele aluse Prantsuse uus laine (La Nouvelle Vague) 1950ndate lõpul ja 1960ndate alguses, kui filmiajakirjast Cahiers du Cinema tuli hulk energiat täis režissööre (Jean-Luc Godard, Agnes Varda, François Truffaut jt), kes kujundasid prantsuse filmi väljenduskeelt ja mainet mitme aastakümne jooksul. Laine kontseptsioon ei tekkinud muidugi tühjale kohale, alus tuli kunstikriitikutelt juba XIX sajandi lõpus, kui nad püüdsid orienteeruda toonases heitlikus loovusplahvatuses. Tulles tagasi filmikunsti juurde, siis üks hiljutisi tuntumaid rühmitusi on olnud näiteks XXI sajandi esimesse kümnendisse paigutuv Rumeenia uus laine, mis andis filmikunstile sellised nimed nagu Cristian Mungiu, Radu Jude, Corneliu Porumboiu jt. Laineid tekitavad üldjuhul mingid ühiskonna mullistused, mis löövad segi traditsioonid ja toovad esile teravad sotsiaalpoliitilised probleemid. Kui loovtööstus oskab seda potentsiaali ära kasutada, kui filmivaldkonnas on julgeid tegijaid ja otsustajaid, kes ei karda eksperimenteerida nii väljendusvahendite kui ka turu ootustega, on eeldused laineks olemas. Eesti, Läti ja Leedu filmitööstus on Balti riikide iseseisvumisest saadik liikunud igaüks oma rada. Baltic Films on olnud ühiseks turundusmärgiks, Tallinna ülikooli all tegutsev Balti filmi- ja meediakool koondab uusi talente ning Eesti, Läti, Leedu on esinenud ühiste väljapanekutega ka suurematel filmifestivalidel ja turgudel (Berliin, Cannes). Tallinnas ja Ida-Virumaal valmivad filmistuudiod peaksid Eesti tooma võrdväärse partnerina Läti ja Leedu kõrvale. Jättes praegu kõrvale omavahelise võistluse tagasimaksefondide suuruse pärast, tuleb tõdeda, et varem polegi Balti riikides ühel ajal esile kerkinud niivõrd andekaid ja ka julgeid filmitegijaid, kellel on tugev festivalipotentsiaal ning võime kõnetada ulatuslikku kinopublikut. Kogu regioonile on toonud tähelepanu Gints Zilbalodise Oscari-film „Vooluga kaasa“¹. Sander Joon, Anna Hints ja Sander Maran on samuti rahvusvaheliselt kaugele jõudnud, Meel Paliale ja Liis Nimiku läbilöök on vaid aja küsimus ning siin on nimetatud vaid mõned Eesti talentidest. Läti ja Leedu uue filmi paljulubavuses on siinne vaataja saanud veenduda peamiselt PÖFFi vahendusel, võtame kas või Juris Kursietise või Saulė Bliuvaitė, kelle äärmiselt tugev debüüt „Mürgine“² ehtis „Just filmi“ kava. Kahjuks kipuvad need filmid enamasti jääma festivalile ja Eesti kinolevisse jõuab neid vaid mõne korra. PÖFFi Balti filmide võistluskava võitja, Ignas Miškinise „Lõunamaa kroonikad“ linastub üksikute seanssidena, ometi võiks see film olla sama populaarne kui Tõnis Pilli „Fränk“ (2025), mis jookseb kinodes juba alates 18. märtsist. Karta on, et Läti ja Leedu filmide linastusajad jäävad kinno toomise puhul Hollywoodi varju ja vaataja lihtsalt ei leia neid üles.

„Lõunamaa kroonikad” viib vaataja tagasi 1990. aastate algusse, taasiseseisvumisjärgsesse Leetu, mille olud olid äravahetamiseni sarnased kõigis Balti riikides. Rimantas Kmita eluloolisel romaanil põhinev film räägib noore mehe Rimantase (Džiugas Grinys) üles­kasvamisloo 112 000 elanikuga Šiauliais. Eelkõige on see ajastufilm, millega on tihedalt seotud ülemineku ja täiskasvanuks saamise temaatika, ühtlasi räägib „Lõunamaa kroonikad” ka armastusest ja sõprusest, valikutest, mida tuleb teha 18aastasel noorukil. Šiauliai linn taandub dekoratiivseks keskkonnaks, kus parasjagu kõik aset leiab, selgelt eristuvad aga sotsiaalsed kihistused – lihtrahva magalarajoon versus eliidile kuuluvad eramud, lisaks veel linnaelust lahutamatud ööklubid, kunstigaleriid. Miškinis on valinud „Lõunamaa kroonikatele“ teravmeelse pildiesteetika, sulandades arhiivi­kaadreid lavastatud reaalsusega ja töödeldes konteksti loovaid episoode 1990. aastate filmi­kvaliteedile omases võtmes. See võte on lööv, kuid jääb episoodiliseks, üldist õhustikku kujundavaks. Rimantase seiklused antakse edasi traditsioonilises pildikeeles, distantsi tänapäevaga hoiavad ajastule vastav rõivastus ja võttekohad ehk siis filmi- ning kostüümikunstniku töö. Imetlusväärselt palju on selles kõiges äratundmist, samasuguse efekti tekitas Triin Ruumeti 2016. aasta täispika mängufilmi debüüt „Päevad, mis ajasid segadusse“. Ärplevad noorukid, MC Hammer ja DJ Bobo, kassetimängijad, äritsemine kõikjal ja kõigega, eksklusiivsed ööklubid ja kunstiskeene transgressiivsus – 2016. aastal ilmunud Kmita populaarne romaan ja Miškinsi ekraniseering püüavad seda kõike ka hõlmata. Peategelane, siilipeaga Rimantas kannab Balti riikides ja kogu Nõukogude Liidu aladel levinud gopnik’ute univormi – nahktagi ja dressipükse, tegeleb rägbiga ning kuulab eurobiiti. Rimantase soov on aga korda saata midagi enamat, olla rohkem kui see, mida lubavad ümbritsevad olud. Nii alustab Rimantas esmalt naisküsimuse lahendamist, mis viibki ta ootamatusi täis teekonnale ja paneb raskete valikute ette. Eglė Vertelytė stsenaarium järgib Kmita romaani ega muuda seda märuliks või läägeks armastuslooks kas õnneliku või traagilise lõpuga. Vertelytė käsikiri ja Miškinise lavastus püüavad säilitada Kmita romaani elutruudust, milles kõik valikud on lahtised. Romaani peategelane Rimantas kehastab mitte ainult ellu astuvat noort meest, kes ei suuda valida kahe ilusa tüdruku vahel, vaid sümboliseerib paljuski ka ühest sotsiaal-majanduslikust süsteemist teise liikuvat arenguühiskonda. Rimantase esimene kiindumus Monika (Digna Kulionytė) tuleb jõukast eliidi hulka kuuluvast arstide perekonnast, tema tulevik on kindlam ja ettemääratum kui sarmikal Jurgal (Irena Sikorskytė). Linna kaunimate jalgade konkursi võitja Jurga on juba loomult mängulisem, ettearvamatum, talle on avatud kõik võimalused ja just temas tunneb Rimantas ära sarnasuse iseendaga. Film ei ava Jurga tausta samavõrd kui Monikal, rõhudes pigem Rimantase sisemisele, emotsionaalsele arengule. Algul mõjub Džiugas Grinys Rimantasena oma jõulises rohmakuses liiga vanana, et mängida alles arenevat noort meest, kuid ta suudab enese rolli sisse mängida ja ka karakterit enese jaoks kohandada. Rimantase ja Jurga lugu mõjub heas mõttes muinasjutulisemalt ning köitvamalt kui Rimantase ja Monika liin. See on justkui unelmate paar, lavastajale tuleb au anda, sest kõige raskem on lavastada armumise maagiat, ning kui see õnnestub, saab ka vaataja seda õnnist ja habrast tunnet uuesti läbi elada. Rimantase armumised ja ellusuhtumise muutused struktureerivad filmi, naised vahetuvad, kuid see, mis jääb, on sõprus. Rimantase parim sõber Minde (Robertas Petraitis) on kogu aeg kusagil olemas, tema lugu jääb Rimantase varju, ehkki oleks olnud väärt samuti veidi enam esile toomist, pealegi torkab silma tema karakteri kujundamine läbi „Trainspottingu“³ Spudi (Ewen Bremner). Sarnaselt „Train­spottinguga“ on „Lõunamaa kroonikad“ täis ajastule omast muusikat, peale eurobiidi ka teised üpris ilmsed valikud nagu Scorpions või Enigma, millele vastukaaluks 1990. aastate Leedu indie’t.

47aastasele Ignas Miškinisele on see juba neljas täispikk mängufilm. Silmatorkavaid kunstilisi riske ta lavastajana ei võta, säilitades tasakaalu emotsionaalselt laetumaid stseene saatva käsikaamera ja distantseerituma stabiilse vaatluse vahel. Täiskasvanulikult küps lähenemine nooruslikule tormakusele tekitab ka puhvri, mis takistab filmi vahetumat vastuvõttu. Tunned ära, elad kaasa, kuid otseselt ei suhestu. Samas on „Lõunamaa kroonikad” kadestamisväärse autentsusega lahendatud ajastuportree, mille rahvusvaheline teekond alles algamas. Leedu rahvuslikel filmiauhindadel suudeti läinud nädalavahetusel võita 14 nominatsiooniga lausa 12 auhinda.

Tulles tagasi eespool mainitud lainete juurde, piiritletakse need erialaajakirjanduses tavaliselt tagantjärele. Seega, eks aeg näitab, kas näiteks kümne aasta pärast räägitakse Balti uuest lainest või tõuseb mõni riik siit piirkonnast eraldi esile.