Minu suhe raamaturiiulitega on alati vastuokslik. Klassikalised riiulid, mitmekorruselised nagu Lasnamäe majad on küll väga kasulikud, aga millegipärast suhtun neisse alati kerge skepsisega. Asi on nimelt selles, et kui ma sinna mõne raamatu asetan, läheb peaaegu alati nii, et ma unustan selle kohe ära. 

Värskelt ostetud raamatuid ei pane ma kunagi raamaturiiulisse, vaid jätan kuhugi käeulatusse. Loen enamasti diivanikesel lesides ja mul on seal kõrval mõned pisemad riiulid, aga isegi need töötavad mustade aukudena, kust ma midagi välja õngitsema ei kipu. 

Neist selgepiirilistest riiulitest on palju funktsionaalsemad kõiksugused raamatuhunnikud, mida ma enese ümber pidevalt kuhjan. Tavaliselt on need kuhjad varisemise äärel ja ajavad sellisena mu elukaaslast lausa hulluks. Aga muidugi ei tohi neid harvendada, sest kas või aasta seisnud raamatuselgade nägemine muudab mind sama rahulikuks kui teisi näiteks looduse vaatamine või merekohina kuulamine.  

Siin on ka mingisugune looduslik ring. Kuna kipun unustama raamatuid, mis riiulitesse on koondunud, teen sellegipoolest aeg-ajalt nende juurde jalutuskäike ja avastan neist alati midagi põnevat. 

Kõige hullemad on aga digitaalsed raamaturiiulid. Näiteks Goodreadsi „to read“-riiul on tõeline vitsade vette viskamise varamu. Sinna võib lõputult raamatuid kirja panna ja kohe kui see tehtud, saab need õnnelikult ära unustada. Selles mõttes oli Platonil õigus, et kirjutamine on paras mälu tapariist. Elus raamatuhunnik, mis sinuga koos diivanil vedeleb, on hea vestluskaaslane nagu Phaidros või mõni muu tegelane Platoni dialoogidest. 

Tegelikult leidub üks liik raamaturiiuleid veel ja need on sügavad raamaturiiulid. Neisse tekib varem või hiljem alati kaks rida raamatuid ja see on ühekorraga tõeline nuhtlus ja romanss. See tagumine raamaturivi on justkui kinni müüritud, ometi ei ole midagi mõnusamat neile selle müüri ette ladumisest!