Reedel Sirp nr 41
Sirbis:
Mis meist saab?
Mis saab pensionifondidest, millele kaarnad õnnetust kraaksuvad?
Mis saab eesti kirjandusest, kui ta lõpuni soome keelde on tõlgitud?
Mis saab teadusest, kui teda bibliomeetrilise joonlaua asemel millegi muuga mõõta?
Mis saab lasteteatrist, kui ühikute hulk suureneb, repertuaari mitmekesisus aga kahaneb?
Mis saab kunstiõpetusest üldhariduses, kui kunstnikud ise sekka löövad?
Mis saab, kui Surm kutsub tantsule?
Mis saab Kalarannast, kui see täis ehitada, aga samas ka supelrannaks jätta?
Mis saab loomadest, kui nad kord Rein Marani kaamera ette on jäänud?
Mis saab Venemaa turistist, kui ta on Eesti ajaloomuuseumi püsinäitust vaadanud?
Vastused neile ja veel kümnetele küsimustele juba reedeses Sirbis.
Kauba peale raamatu-, näituse-, kontserdi-, teatri- ja filmiarvustused, mõtted ja vähemad mõlgutused. Lugemist reedest reedeni.
Palume vabandust
Tehnilise viperuse tõttu on Sirbi lood hetkel internetis nähtavad vaid osaliselt. Paberlehes paistavad nad seda pikemad.
Arhitektuuriharidus Eestis
Arhitektuuri eriala hinnatakse kõrgelt ja seda pääsevad õppima vaid parimad.
Eestis õpetatakse arhitekti ametit kahes koolis: Tallinna Tehnikakõrgkoolis (TTK ) ja Eesti Kunstiakadeemias (EKA ). Mõlemas koolis hakkas hiljuti arhitektuuriteaduskonda juhtima uus dekaan. TTK arhitektuuriõpet suunab arhitekt Hindrek Kesler ja EKA arhitektuuriteaduskonda arhitekt professor Toomas Tammis. Arhitektuuriõppe teemal vestles dekaanidega Margit Mutso.
Eestis on kaks kooli, kus saab õppida arhitektiks. Milles seisneb nende koolide arhitektuuriõppe erinevus?
Hindrek Kesler: Kui võtta aluseks praegu koostatav arhitekti kutsestandard, mis on kaheksaastmeline, siis EKA magistriõppe läbinu saab selle järgi taseme 7A, mis annab talle piiratud projekteerimisõiguse ja pärast kolme aastat praktikat võib ta taotleda vastutava ehk volitatud arhitekti kvalifikatsiooni. Tallinna Tehnikakõrgkoolis läbivad üliõpilased aga rakendusarhitektuuri õppekava ja maanduvad kuuendale tasemele. Edasi on neil kaks teed: kas jätkata magistri tasemel õpinguid EKAs või mujal maailmas või asuda tööle vastutava arhitekti käe all. Arhitektiõpe TTKs kestab neli aastat ja selle tase on võrreldav bakalaureuse kraadiga, ehkki ametlikes dokumentides me ei ütle selle kohta nii. Meil antav haridus on pisut enam kui bakalaureuse tase, oluline on õppe rakenduslik pool ning seda me arendame ja edendame ka tulevikus. Lähitulevikus alustame suure õppekava nn remondiga, mille käigus on plaan ette valmistada õppekava, mis vastab rohkem loodavale kutsestandardile.
Toomas Tammis: EKAs on arhitektuuri alal viieaastane integreeritud õpe ja selle väljund on arhitektuuri magister. Moodsal ajal tuleb teha paljudes valdkondades koostööd ja üliõpilased ei õpi enamasti ainult ühes koolis. Esimesel kolmel õppeaastal ollakse üldjuhul paigal, aga hiljem on liikuvus suhteliselt suur. Seetõttu annab kunstiakadeemia välja kinnituse, et inimene on Bologna süsteemis bakalaureuse taseme läbinud ja võib minna mujale magistritasemel õppima. Ka meile tuleb Erasmuse ja muude üliõpilasvahetuste kaudu magistriõppesse üliõpilasi väljastpoolt.Valikud: arukam söömine, putuktoit või õõnsaks kaevatud Eesti
Arvatakse, et inimkond on oma kasvamisega ületanud seitsme miljardi piiri. Muu hulgas tähendab see suuremat toiduvajadust, mis valdavalt kasutuses olevate põllupidamistehnikate puhul tähendab ka rohkem väetisi. Tõsiasi on paraku see, et ülesöömise ja sellest tulenevate hädade all kannatab rohkem inimesi kui alatoitluse all. Tõsiasi on ka see, et lihaga maiustamine läänes hoiab loomasööda vajadusest tulenevalt viljakasvatuse all 75% põllumaast.
Lihatarbimine Ameerika Ühendriikides on üle 120 kg inimese kohta aastas, Euroopas üle 80 kg ja Aasias 20–25 kg. Vajadus kopsakamate väetisekoguste järele on ilmne ja tänapäeva majanduse põhimõtete hulka kuulub ka arusaam, et kui on veel lootust harjumuspäraselt toota, tuleb seda teha.Õnn ei ole majanduses
Kooliõpetajate palgateema kõrval sai lõppeval nädalal ebaproportsionaalselt palju tähelepanu Eesti teater. Eks oma tubli töö viljana, sest ükski teine loomevaldkond ei kogu ega tee kättesaadavaks teatriga võrreldavalt põhjalikku statistikat. Sisu ehk repertuaari ja külastuste statistika kõrval on huvitav jälgida ka raha liikumist viimase seitseaastaku jooksul. Sõltuvalt vaatenurgast on pilt raha osas kas hiilgav või masendav.
Kuidas tegelikult targaks saadakse
Tallinna Tehnikaülikooli raadiotehnika dotsent Urve Madar meenutab oma õpinguaastaid Leningradi Elektrotehnika Instituudis
Kas kõrgharidus ja teadus vajavad juhtimist või on tegu peene kultuurilise isekorraldumisilminguga? Kui jääme esimese variandi juurde, siis on tohutu ametnike parv ja kümnete kilode, kui mitte tonnide, kaupa arengukavu ehk oma kohalgi. Kui pooldada teist varianti, siis on vaja häid eeldusi, et hea haridus ja teadus saaksid areneda (üks neist on muuseas ka see, et süsteemi juhid ja kriitikud omavahel vestlevad, mitte ei poksi). Vaja on akadeemilist vabadust, aga ka nõudlikkust üliõpilaste suhtes. Oluliseks eelduseks on loomulikult ka see, kui palju õppejõude on ühe üliõpilase kohta. Raske on avada üliõpilaste võimeid, kui neile ei pühenduta. 20–30 üliõpilast ühe õppejõu kohta ilmselgelt liiga palju. Targaks saamine ei nõua sadadele küsimustele kõrghariduse kohta tuhandete õigete vastuste teadmist. Urve Madar kirjeldab neid olusid, milles tema kohanemisvõimeliseks kasvas. Igale, kes praegu kõrgharidussüsteemiga kokku puutub, pakub see kena võrdlusainet, paraku aga vist mitte Eestis kehtivate olude kasuks.
M. S.
Räägin oma loo tehnika-alasest ülikooliharidusest. Eks see puudutab ka meie Tallinna Tehnikaülikooli. Olen töötanud 1966. aastast Tallinna Polütehnilises Instituudis raadiotehnika kateedris. Aastatel 1966 kuni 1969 olin assistent, siis kolme aastaga kaitsesin oma teaduskraadi, tollal tehnikateaduste kandidaadiks nimetatud, ja hiljem siis vastavalt Eesti Vabariigi seadustele on vähemalt inglise keeles lubatud seda kraadi nimetada PhD. 1973. aastast olen dotsent.
