Andra Rahe kaamera on mitmel moel armutu ning sooritab suurima patu, mida inimese vastu teha saab – teeb subjektist objekti –, ent see armutus ei jää näituse õppetunniks. Külastaja lahkub Draakoni galerii aktinäituselt „Väikesed naised“ pigem armastusega südames, mis küll valutab, ent just seetõttu veelgi enam armastab.
Mustvalged aktifotod, meesterahvad (kahe erandiga), hõbeželatiintrükk, ohtralt haavatavas olekus peeniseid, pekivolte ja rinnanibusid. Piltidega harmoneerivad tutvumiskuulutuste tsitaatidest pealkirjad. Esmane reaktsioon on hakata ennast neis piltides ära tundma, peegeldama oma mineviku kehalisi konfiguratsioone ja kaardistama neid Rahe piltidele. Teiseks tahaks end kohe kaitsta, et mina küll kunagi selline pole olnud, seda enam et „otsin neiut, kes naudib spermat“ pole sõnad, mis kunagi mu huultelt-sõrmedelt siirana pudeneda saaksid. Ses viimases ei saa muidugi kindel olla, silmakirjateener, nagu ma (ja etteruttavalt, ka teie kõik, kes fotosid vaatate) olen.
Selle aktiseeria jaoks kammis Rahe läbi tutvumisportaale, kus (peamiselt) meessoost kodanikud otsivad endale ennekõike seksuaalpartnerit, harvem romantilist suhet. Piltnik võttis ühendust usutavasti terve rügemendi vändagängsteritega, kellest osa nõustus fotograafile poseerima. Poolanonüümselt, nägudeta, enamasti oma sugutit peos demonstreerides. Kuigi inimesed on üles võetud fotostuudio neutraal-kliinilises keskkonnas ja on mustvalgele koloriidile omaselt peaaegu et iseenesest estetiseerunud, õhkub piltidelt isiklikku ja rasust tundelisust.
Pea kõik pildistatud galeriiseintel kannavad edasi kujundit, mis käib halastamatu ehk heroilisuseta aktiga tihti kaasas ja mida olen varemgi seksuaalsete meesaktide mõistmiseks kasutanud: poolalasti või täitsa paljas (inimene) mees seisab, munn pihus, ja vaatab, kuidas ta armastatu tema juurest minema kõnnib, suutmata midagi teha, midagi öelda. Tema suguti on psühholoogilis-emotsionaalselt täielikult inverteerunud ega taha mitte kunagi enam erekteeruda, vaid peita end nagu kerra tõmbunud siil. Uuesti usaldamise risk on kaugelt liiga suur. Eks me vist saa kõik aru, et sellise poosi võtmiseks ei pea olema ei paljas ega peenisega – üksnes poosi arhetüüp on keskealine õllekõhuga mees, kes ei märka enne, kui on hilja, kuidas ta vaikselt maha jäetakse.
Objektiivitöö
Sellest ka kolmas reaktsioon, mis võiks kunstniku juhtlõigus mainitud pattu seletada ja õigustada. Objektiiv on (õhtumaise) peavoolueetika mõttes üks vääritu riist – kaadervärk, mis suunatakse inimesele, et teha temast asi. Objektiiv objektiveerib, toodab objekti ning röövib inimeselt teda kaitsva subjektiivsuse rüü, õiguse muutuda ja õiguse näidata ennast nii, nagu ta ise tahab. Tihti näib, et fotopattu saab lunastada üksnes see, et kehad kaadritel on (pea alati) ainulaadsed ja igal (!) pildil on midagi, mis hoiab seda vähemalt poole varbaga subjektide ebalevas maailmas. Vabama mõttelennu korras võiks selle kahepooluselise pinge kuidagi Roland Barthes’i studium’i ja punctum’i skeemile paigutada, mõelda, mismoodi studium saab olla objektistav ning punctum eelmist õõnestav (taas)subjektistav printsiip. Kõnekalt on Barthes’i punctum ju foto vaataja, mitte fotograafi (või kujutatu) tööriist.
Näikse, et ses lõikepunktis ongi Rahe tööpõld ja ta lavastab „Väikestes naistes“ uues vormis sedasama eetost, mis on esikohal olnud ka ta varasemastes töödes: on inimesi, keda ühiskond kohtleb juba enne objektiivi küüsi langemist suurel määral objektina. Raugad, sandid, vaesed, narkomaanid, (vaimu)haiged, alkohoolikud – enesehävitajad, ilmajäetud, nurkasurutud, allalastud.
Piltnik nimetab sel näitusel oma subjekte-objekte „alfadiskursuse esindajateks“, mis mõjub esmapilgul nii raevuka rünnakuna, et soov viskuda nende töllakil türadega tüüpide subjektsuse kaitsele on peaaegu väljakannatamatu. Et mis neist ikka siunata, need modellid on ju samasugused macho’nduse ohvrid, kui seda on incel-koolitulistaja ja onu Heino (nagu on iga sõja ohvrid ka ründava armee nekrutid). Eks selles iva peitugi, et sääraselt sõnastatud alfadiskursus kohtleb naisi (ja keda kõike veel) samuti objektidena. Kuulutus, et isik tahab kohtuda naisega, kes „tunnistab anaali“ (tsiteerides ühe foto pealkirja), pole ju subjektiivsust pühitsev sõnum, vaid kutse vastastikusele asjastamisele. Ning sealgi, kas või meie (kivinenud) arusaamade tõttu seksuaalse aktiivsuse-passiivsuse dualismist, on üks rohkem ja teine vähem objektistamise ohver.
Tissidega kontrapunkt
Kõik kutid Rahe fotodel on seal vabatahtlikult, vähemalt mingilgi määral endale aru andes, milline on fotograafi mäng ja taotlus. Sedasama on sõnastanud Rahe ka näituse saatetekstis, mis esitab peaaegu didaktilis-tüütuna näiva ülesande piltide vaatajatele: autor on tahtnud kujutada meest nii, nagu mees kujutab naist elik on naist kujutanud. Kui kasutada John Bergeri sõnastust, siis muuta ta vaatajast vaadatuks.
Selle isiklik-poliitilise sedastusega võikski piltide analüüsi lõpetada, ent Rahe vaidleb näitusel ka iseendale vastu, peenendab ideid mitmekesisemaks ning tõmbab oma poliitilistelt vormimängudelt ise vaiba alt. Näituse saateteksti ja (kiuslikult eksitavalt) sõnastatud loosungliku deviisi taga peituvad kaks naisakti, mida kaastekst seletada ei suuda. Esimene on loodud samadel alustel, millega püüti purki mehed: tegemist on totaalselt anonümiseeritud fotoga õnneotsijast, kes otsib „adekvaatset meest“. Teine naisakt, vormiliselt eelmisega sarnane (s.t modellide ihu on samatüübiline), ei ole anonüümne samas mõttes. Teine formaat, teine kinnitusmeetod ja korduvus, sest aktist on välja pandud mitu versiooni, ning lakooniline kirjeldav pealkiri „Naisakt“ sunnivad (ilmselt tõesele) mõttele, et see naine siin on keegi kunstniku lähikonnast.
Mõlemad naisihud heidavad (vasema ja parema) kinda Rahe pildistatud meeste vaatamisviisile: kui need kaks ei ärata näitusekülastajas samasugust segu hi(r)must, vastikusest, haletsusest, kaastundest ja vuajerismist, siis miks üldse lubada endal neid haledaid vennikesi sellise pilguga vaadata. Rahe tundlik vormikeel on kõigi kujutatute puhul sama ega lase ka parima tahtmise korral kuuletuda miraažlikule vahetegemisele, mida näituse tekstiline osa (sh pealkirjad) vaatajale pähe tahab panna.
Liiglihtne ja tegelikult ka lausväär oleks mõista naisfiguuri (mürgise) mehelikkuse lunastajana, astuksin sellega kohe sellessesamasse alfadiskursuse pange, kust pärinevad ka Rahe modellid. Selle tõlgenduse puhul midagi fotodes ju ei muutuks, kuid just muutust subjektiivse ja objektiivse jaotuskorras Rahe oma piltidega taotleb. Muidugi on ta ses ürituses paratamatult silmakirjatseja, nagu seda on kõik fotograafid, aga seegi pole tema enese süü. Asi on ikkagi kaameras, selles aparaadis, mis kunstiriistadest ehk enim oma valitsejat tillitab ja tüssab, et kes ses paarikus on tõeline perenaine, kes sulane. Rahe naisaktide metafoorne viigipuuleht, mis pärast pikemat ja korduvat vaatlust katab kõikide ta piltide asukate häbedust, on vaimustavalt hinge kriipiv. See toob esile vaataja ja fotograafi ning ka modellide kahepalgelisuse ja vastuokslikkuse-paradokslikkuse. Ei ole ühte selget lahendust me soolisuse muredel ning vaatamata inimkonna raugematule (individuaalsele ja kollektiivsele) kaabaklikkusele väärib see kaastunnet ikka rohkem kui hukkamõistu. Sest kui me teistele kaasa ei tunne, siis millisest persest võtame ülbuse arvata, et me ise seda väärime? Pole ju kokkusattumus, et meie sõna „armastus“ põlvneb suure tõenäosusega germaani keelte „vaesust“ ja „viletsust“ tähistavast tüvest – „arm“.
