Nüüdiskultuur võib oma paljususes tekitada korralikku peapööritust. Üks võimalus selle leevendamiseks on keskenduda üksikutele fragmentidele. Just seda Janek Kraavi oma aasta lõpul ilmunud raamatus „Post“ teebki: olgu siis mõne teose, motiivi, tehnika, žanri, voolu või hoopis põhimise tunnetusliku allhoovuse tasandil. Tema fragmendid on oma parajuses ammendavad ja tõusevad väljapuhastatult iseäranis kirkalt esile. Igaüks neist sisaldab omal moel ka osutust kultuuritegelikkusele tervikuna. Libisedes kõigepealt pinda pidi jõuame lugedes äratundmiseni, et pind ulatub põhja välja.

Sinu raamatusse koondatud fragmendid ilmusid Sirbis kümne aasta jooksul (2012–2022). Mis oli selle projekti lähteimpulss?

Väga hea, et sa küsid, sest ma olin alguse juba unustanud. „Post“ pole minu esimene n-ö sõnastiku vormis tekst. Kunagi kirjutasin järelsõna Urmas Vadi stsenaariumi- ja libretoraamatule „Kohtumine tundmatuga“ (2008) ja lisasin sellele lühikese glossaariumi „Sissejuhatus nõukaaja arheoloogiasse“, mille eesmärk oli väga lühidalt seletada Vadi tekstides nimetatud ja 1970-80ndate populaarseid isikuid ja kunagist eluolu. Mul on sealt meeles näiteks „Eesti kirjanik. Saatus“ või „Elva. Miniatuurne Tartu, suvituslinn“. Vormilt ja stiililt oli selle teksti eeskujuks muidugi Kivisildniku „kirjanike leksikon“, millest toona oli saanud postmodernistliku eesti kirjanduse klassikalisi teoseid. Nõnda kasvas algne tuksatus välja hoopis kummalisest kontekstist. Üldisemalt sobis sõnastiku või leksikoni formaat ideoloogiliselt kammitsetud teadmise ümberkirjutamiseks või peenelt öeldes – dekonstrueerimiseks. Eks me kõik olime sellest suuremas või väiksemas vaimustuses. Nagu raamatust näha, siis hiljem muutus see suhtumine tasakaalukamaks ja traditsioonilisemaks.

Kuivõrd juhuslik või ettemääratud oli nende tekstide algne kirjutamisjärgnevus – kas sul oli alustades mingi plaan või triivisid valikut tehes n-ö intuitiivselt, spontaanselt? Mis seda suunas? Ning millele, kui nii tohib küsida, annab see raamat sinu arvates vastuse?

Konkreetsemalt hakkas postmodernismi temaatikaga sõnastiku formaat haakuma nullindate lõpuaastatel – plaan oli teha miniesseedest koosnev pikem tekst, lähtekohaks märksõnad, mis suuremast postmodernismi raamatust olid välja jäänud või alarõhutatud. Algus saigi tehtud – eelmisel aastal edasi-tagasi kolimise käigus leidsin selle esialgse mustandi kogemata üles. Seal olid muu hulgas veel sellised märksõnad nagu karjumine, ulmemuusika, valu, tapamasin, mis hiljem eri põhjustel kõrvale jäid, aga ka palju neid mõisteid-nähtusi, mis paar-kolm aastat hiljem Sirbi jaoks pikemaks said kirjutatud ja nüüd ka „Posti“ jõudsid. Kui keegi viitsib need esmatrükid välja otsida, siis võib näha, kuidas algselt järgisin kõige klassikalisemat tähestikulist põhimõtet: kõigepealt a-tähega algavad märksõnad, siis Bizarro, b-film, brikolaaž jne. Ühel hetkel hakkas selline põhimõte muidugi valikut piirama ning kõike hakkas suunama kontrollitud juhuslikkus. Algne mõte oli teha omamoodi alternatiivne postmodernismi lugu, mis ei keskenduks niivõrd üldistele teemadele, vaid väikestele tehnikatele ja peidetumatele kujunditele. Kuskilt maalt muutus see plaan juba nüüdiskultuuri kirjeldamise huviks ja sealt lähtus ka märksõnade valik: paljud kujundid (nt vampiirid) või jutustamise tehnikad-vormid (nt sarjalisus-seriaalsus) paistavad kultuuri- ja kunstidiskursuses pidevalt esile kerkivat ning nendest kirjutamine oli möödapääsmatu. Mul polnud mingit maailma muutmise kavatsust – mida kirjutamine ikka muuta saab – paljuski on see isiklikku kultuuri- ja kunstikogemust peegeldav refleksioon. Kuivõrd nüüdiskultuuri, postmodernismist rääkimata, vastuvõttu ümbritseb palju ignorantsust ja snobismi, siis võib-olla on see raamat tagasihoidlik katse fookust nihutada. Miks peaksime sada aastat ootama, et lõpuks neid nähtusi uurima hakataks? Kõike seda võib muidugi eitada ja jutustada allakäigunarratiive, aga eksperimendi korras võiks meid ümbritsevat kultuuri ja kunsti üksikasjalisemalt mõtestada, ilma obsessioonita, „khuulilt“.

Raamatu pealkiri on „Post“. Räägi sellest lugejale natuke rohkem. Oled palju tegelenud postmodernismiga, aga „post“ pole sugugi ainuüksi postmodernismi „post-“?

Pealkirjadest, täpsemalt siiski pealkirjata teostest, on raamatus terve essee. Kui raamatu lugemine on eraldi suur ettevõtmine, siis pealkirjaga saavad kõik hakkama. Tänapäeva pealkirjapoeetika üks kvaliteet on see, mida võib nimetada ikoonilisuseks. Muu hulgas on see ka kaanekujunduse komponent. Ühesõnalisus on kergesti meeldejääv, ideaalis ajastu vaimu kokkuvõttev ja lihtsalt ilus. Kõige ikoonilisemana mõjuvadki ühesõnalised pealkirjad, võib-olla isegi mingid silbid või tähekombinatsioonid. Sõna „post“ on kõiki neid kvaliteete esindav valik. Aga sisusse koondab see palju ideid. Näiteks tähendab „post“ meie argikogemuses toimivat postmodernismi arhiivi, kultuurilise konsensuse pälvinud „asju“, mille tehnika kergelt kättesaadavaks digitaalseks olevikuks teisendab. Muu hulgas tähendab see, et möödunud sajandi postmodernistlikest praktikatest on saanud rutiinne nüüdiskultuuri elutegelikkuse kihistus.

Veel üldisemalt tähendab sajandialguse sõnaliide „post-“ tähenduslikku muutust traditsiooniliste märksõnade sisus, nagu näiteks perekond, rahvus, riik, sugu, seksuaalsus, keskkond, poliitika, tehnoloogia. „Post“ on varasemast teistsugune suhe tegelikkusse kõige laiemas mõttes. Muidugi mängib pealkiri veel sõna mitmetähenduslikkusega, osutab põhilisele meediapraktikale, postitamisele ja postitustele. Küllap leiab tähelepanelik ja keeletundlik (pealkirja)lugeja neid tähendusi kindlasti veel. Sellest tulenevalt võiks „Post“ olla salakummardus Umberto Eco „Roosi nimele“, pealkirjale ja romaanile, millest nii paljud asjad said alguse ning mille kaja võib ilmselt ka raamatust leida.

Sinu raamatus laotub meie ette muljetavaldavalt mitmekesine nüüdiskultuuri motiivide, tehnikate, žanrite ja allhoovuste ampluaa. Üks raamatu tugevusi on kindlasti see, et fragmentidesse ja nähtuste kirjeldamisse on haaratud palju eesti näitematerjali. Ometi on selge, et nii nagu kultuuris eneses, on mõnes fragmendis eesti näited selgemalt esil, mõnes märksa vähem. Sellest lähtuvalt küsin: milline on sinu silme läbi eesti nüüdiskultuuri eripära? Mida on rohkem, mida vähem ja mida võiks siin rohkem olla?

Eesti nüüdiskultuur eksisteerib avatud maailmas, mida digitaalne kultuur on üksnes võimendanud. Me tegeleme paralleelselt omaenda asjadega ja oma keeles, samal ajal suhestume globaalsete trendidega. Me levitame ja kuulame eesti muusikat rahvusvaheliste platvormide kaudu, see on meie igapäevane leib. „Savusanna sõsarad“ on film, mille idee oli mõistetav nii Ameerikas kui Euroopas, Kris Lemsalu näitused on kõnetanud vaatajaid üle maailma. Väga meeldiv oli Jurrian Benschopi maailma maalikunsti tutvustavast raamatust leida Kaido Ole ja Kristi Kongi peatükk.

Neid näiteid on palju. Valdkondadest sõltuvalt arvestatakse üha rohkem asjaoluga, kas see „töötab ka mujal“ ja suhestub teemadega, mis läänemaailmas on kõigile ühised. Eesti nüüdiskultuuris on olnud palju minevikutemaatikat, mis koondub suurte märksõnade nagu mälu ja identiteet ümber. Üldine vaimsus väljendab ikka ummikut ja tüdimust nii poliitikast, tehnoloogiast kui ka kunstist endast. Ja sellest räägitakse siis tumedas toonis: kas irooniliselt, traagiliselt ja transgressiivselt, musta huumoriga, karjudes, võib-olla sellest kõigest üldse vaikides jne. See on põhijoon, millel on muidugi erandeid.

Ilmselt üks põhjus, miks Kairi Loogi romaan „Tantsi tolm põrandast“ sellise menu saavutas, on just see, et vaatamata raamatus kirjeldatud raskustele ja kitsikusele, pakkus ta ometi ka lootust ja optimismi ja jõudis lugejale selle kaudu väga lähedale. Ajastu seisukohalt justkui loogilise surmatantsu troobi asemel pakuti lugejale elutantsu allegooria. Ma nimetaksin seda spetsiifiliseks nüüdisaegses kunstis esinevaks „väikse lootuse“ troobiks, olen seda ka filmides jm kohanud. Kindlasti on märgata uut subjektsusloomet, tähelepanu pöördumist keskkonnale, teistmoodi sotsiaalsetele suhetele, detailsemalt kehalisusele jne. Kui populaarsemas registris toimub tänu algoritmindusele ja AI laialdasele kasutamisele üheülbaliseks muutumine, siis huvitavat ja värskemana mõjuvat kraami leiab maa-alusematest kohtadest, nt n-ö noortekultuurist, väiksematelt tegijatelt jne.

Maailm on selle raamatu valmimise jooksul palju muutunud. Kuidas on muutunud nähtused, mida oma raamatus kirjeldad? Kas nüüdiskultuuris on üldse midagi pikemalt püsivat ja mis see on?

Paljud esseed lähtuvad klassikalistest tekstidest-teostest, mis juba ajaproovile vastu pidanud (nt Pynchon), mõned troobid on kitsamasse kultuuridiskursusesse tulnud juba modernismi perioodil, aga hiljem erineva tähendussisuga sajandi jooksul tagasi toodud. Paljusid kirjeldatud elemente näen ma praeguses kultuuris kogu aeg: eriti muidugi neid, mis puudutavad rohkem vormi ja teose välist külge. Mäletan, kuidas 20 aastat tagasi nüüdiskirjanduse koolitustel oli palju probleeme sellega, et lineaarne narratiiv on nüüdiskirjanduses kadunud ning katkestuse baasil loodud proosast ei saadud aru ja see tekitas nurinat. Juba nimetatud Kairi Loogi raamat on näide sellest, kuidas fragmentaarsusest on saanud kirjandusliku proosa põhikeel, teistmoodi kirjutada oleks peaaegu kummaline. Nagu ikka – ühe või teise ajastu kultuurist jääb midagi, probleem on selles, et seistakse olemuslikule liiga lähedal ja vaadatakse sellest läbi ja üle; alati mõjutab seda „püsivuse“ küsimust juba eespool nimetatud ülbus ja ignorantsus.

Nüüdiskultuuri puhul on „jäävus“ ilmselt ülepea ebatäpne kriteerium, selle tähendus ja ökonoomia on mujal. Piltlikult öeldes on see atmosfäär, mis on sulle hingamiseks antud – nüüdiskultuuri uurimine on kultuuri argipäeva uurimine, kus kõik registrid on korraga välja pakutud. Selles on alati rohkem elu ja vähem kultuuri, rohkem määramatust ja vähem normeeringut. Tõe, suuruse, sügavuse ja jäävuse kõrval ei tohi ära unustada seda, et kunst ja kultuur on alati ka pakkunud vahetut pinge maandamist. Hommikul reivilt koju minnes võib teinekord ennast väga õnnelikuna tunda, arvutimängu narratiivis teatud kohta jõudmine võib kogu nädala meeleolusid muuta – selles on mu arust nüüdiskultuuri olemus ja eriomane võlu.

Ning küsiksin ka teistpidi: mis on need „uued asjad“, mis siia raamatusse ei jõudnud, aga mille sa siia lisaksid, kui praegu uuesti teeksid? Räägi palun – miks just need?

Neid tuleb kogu aeg juurde. Näiteks inimsööja troop XXI sajandi kunstides. Selle vana tabulise müüdi või rituaalse praktika ümbermõtestamine mõjub värskemalt kui kunagi varem. Sisuliselt on see samm edasi sajandialguse zombi­kujundist, mis väljendas konflikte võõra ja teistsuguse kaudu. Kannibalismi metafoor kustutab „võõra“ tähenduse – nüüd on see ühte liiki kuuluva liikme hävitamine samasse liiki kuuluva liikme poolt. See on juba nii alasti metafoor lääne ühiskonna pingetest – me toitume üksteisest ja tunneme ennast siis jälle elusana või vähemalt on see ellujäämise garantii. Inimsööjate kõrval on vähemalt huvitav, kuidas XXI sajandi lugudesse teevad oma vallutusretki viikingid, kelle kaudu võib väljendada nii vägivaldseid impulsse, rahvusvahelisi suhteid kui ka traditsiooniliste soo­rollide kriitikat. Uuemates narratiivsetes praktikates, arvutimängudes ja sajandialguse teleseriaalides on kindlasti märksõna „komplekssus“. Tegelikult peaks kirjutama kummalisest žanrist, mille lähteideeks on postmodernismi süüdistamine kõiges, mis halvasti on läinud – see on üks kultuurisõja platvorme. Kõik need „asjad“ võivad olla ka väga vanad, aga need ilmuvad äkki massiauditooriumile mõeldud tekstis või narratiivis. Miks tunneb Taylor Swift vajadust tuua oma autofiktsionaalsetesse tekstidesse ühtäkki Ophelia kuju(nd)? Või täiesti teisest äärmusest, black metal’ist võib leida laulmise asemel põhimõtteliselt artikuleerimata mörina või rögina, mis teatud „teispoolsuse“ või liminaalsuse kõrval räägib veel üldisemalt kehast, kommunikatsioonist ja keelest. Jne, jne. Mina selles formaadis ei jätka, aga nüüdiskultuurist lähtuvalt on mul hägune plaan kirjutada väike raamat, mille esialgne pealkiri on „Sinu praktiline teejuht nüüdiskultuuri“. Võib-olla saab seal neid lisandusi kuskil kasutada.

Oled Tartu ülikooli eesti kirjanduse õppetoolis hinnatud õppejõud, kelle repertuaaris on peale nüüdiskultuuri veel väga palju muud, kaasa arvatud eesti vanema kirjandusloo kursus. Kui lineaarses kultuuri­käsitluses näidatakse harilikult seda, kuidas vanemast võrsub uus, siis mina küsiksin vastupidi: mida on uutel asjadel meile nonde vanemate asjade kohta õpetada?

Me keegi pole XIX sajandil elanud ja peame põhiliselt töötama erinevate tekstide poolt vahendatud tegelikkusega. Walter Benjaminil oli umbes selline mõte, et minevik on konstruktsioon, mille toimumispaik ei ole ühtne ja tühi aeg, vaid mis on täis nüüdisaega. Kui konkreetsed poeetikavõtted, faktid ja tõlgenduskaanon välja arvata, siis loengutes-seminarides tekstide üle arutledes me rohkem või vähem täidame selle tänapäevakeele ja sellega seotud tundestruktuuride rakendamisega. Spetsiifilisemalt annab nüüdisteooria muidugi sõnavara ja ideid heita teravam pilk sellistele klassikas kujutatud teemadele nagu loodus ja keskkond, identiteet ja rahvus, soo­stereotüübid ja sugude küsimus. Näiteks „Kalevi­poja“ loodus, millest üldiselt üle loetakse ja kirjutatakse, on väga värvikirev ja mitmekesine. Jaan Oksa proosat saab teadmistega transgressioonist või uusmaterialistliku teooria kontekstis hoopis värskemalt esitleda või vastu võtta jne.

Järg pöördel.

Algus lk 4.

Kuidas ühendaksid oma raamatus kirjeldatud nähtused – nüüdiskultuuri kude – meie ajastu suurte kriiside ja probleemidega? Elame maailmas, kus eksistentsiaalsed ja väga traumaatilised nähtused asustavad sama tasandit liigagi nähtavalt mängulise, lemmiktujulise, pinnal libiseva osaga sellest, mida postkultuur pakub. Kas sa ei näe siin tunnetuslikku vastuolu? Või küllap on see minu viis küsida, kuidas lahendad hinges selle, et Ukrainas käib sõda ja planeet kõrbeb nagu praepannil, aga elu tuleb kah elada?

„Post“ on sel sajandil kirjutatud ning hirmud, kriisid ja millegi lõppemine on raamatu üks kõige kesksemaid teemasid üldse. Kaudselt annavad mõistmiseks võtme juba raamatu kaanekujundus ja avatekst. Tegemist on kahetsusväärselt unikaalse olukorraga, mida sa ka väga täpselt kirjeldad, s.o „huvitava ajaga“. Viie-kuue aasta jooksul on äkki tekkinud täiesti uus register, mis üleöö tõi reaalsusse eksistentsiaalsed ja poliitilised küsimused, mida me ei olnud endalt enam ammu küsinud. Äkki ei olnud need enam akadeemilise arutelu aines, vaid argipäeva ja ellujäämist raamiv reaalsus. Samal ajal on kriisitunnetus ja kriisidega tegelemine käesoleva sajandi suurte sündmuste kaudu meid sujuvalt sellesse tajupunkti toonud. Trauma­uuringute ja -narratiivide tõusmine humanitaaria valdkonnaks pole selles mõttes kunstlik. Need pakuvad vastavalt kas akadeemilist selgitust või estetiseeritud käsitlust, aga siin vaadeldakse autonoomselt olukorda, kus kategooriad on selgelt eristatud.

Hoopis teine olukord avaneb meile ühismeedias, kus Ukraina ja Gaza klippidega vaheldumisi tulevad kõik „lemmiktujulised“ ja „ebapühad“ materjalid elutuppa tungivatest pesukarudest ja tänaval tantsivatest inimestest. Kui kunagi oli suur küsimus, et kõrge ja madal kunst segunevad, siis nüüd on olukord sealmaal, et kõrge ja madal elutunnetus eksisteerivad korraga – see ongi reaalsus ja sellisena mõistetud topeltelu. Kognitiivsest dissonantsist on paljuski saanud uus normaalsus. Niikaua kui tuleb kooli ja tööle minna, peab sellega toime tulema: keegi teeb veel rohkem tööd, keegi näeb väljapääsu pidutsemises, keegi pöördub eneseabitööstuse poole. Kunst ja kultuur ei saa teha midagi enamat kui pakkuda kas sügavamat või pealispindsemat selgitust, vaheldust, unustust vms. Mulle meeldib väga briti gootikauurija Catherine Spooneri juba sajandi alguses kirja pandud mõte, et nende modaalsustega tegelev tume gootika pakub spetsiifilist keelt, mille abil saame rääkida oma kartusest ja ärevusest, selle asemel et alluda meedias toimuvale hirmutamisele. Pealispinnal on oma sügavusmõõde, aga peale selle tähendab pinnal libisemine ka psüühilist pehmendust, mida mu meelest ei saa kuidagi parastada või hukka mõista. Võib-olla see ongi sõna otseses mõttes post-elu.

Oled üks väga väheseid pop- ja nüüdiskultuuri totaalseid arhivaare Eestis. Printsiibina tähendab see, et elad kogu materjali jäägitult sisse, lased selle endast läbi, saad sellega üheks. Lihtsamalt öeldes: oled fänn. See aga omakorda tähendab minu meelest, et distantsi pidamiseks ei pruugi jaksu jätkuda, vähemalt ei paista see su tekstidest nii palju välja. Missugune on sinu kriitiline vaade tänapäeva maailmale?

„Totaalne arhivaar“ on muidugi liialdus. Ma eelistaksin nimetust „humanitaaria hobiarheoloog“. Fänn olen hea meelega, kahjuks ei jätku kaugeltki kõigele, mis toimub, lihtsalt seda fännikiindumust tõestavat ajalist pühendumust. Nii et siin jääb küllalt ruumi ka kriitilisele distantsile. Hea ja halb, eriti kunstis, on libisevad määratlused, aga ma saan vist üldjoontes aru, kuidas erinevad teosed on tehtud ja milliste ideede kaudu neid väljendatakse. Vahel mõtlen nostalgiaga tagasi ajale, kui sadade ja sadade eurode eest sai ostetud 1970-80ndatel tehtud b- ja c-filme ehk halbu ja väga halbu kinematograafilisi teoseid, lõputult eksperimentaalset hulluskino jne. Odavast produktsioonist ja nõrgast vormist hoolimata oli nendes palju riskijulgust, improvisatsiooni ja originaalseid ideesid, mida kindla peale tehtud professionaalses kunstis sageli palju ei kohta. Nii et see oli hästi kulutatud kooliraha. Siit saaks näiteks edasi arendada paljusid „kriitilisi vaateid tänapäevale“.

Mu raamatu põhiosa lõpetab essee mustvalgest ja polariseerunud maailmast, kus pole alternatiive, pooltoone ja vabastavat lollitamist, mida järjest enam puudu jääb. See teeb maailma nii palju igavamaks ja muidugi kurjemaks, sest kujutlusvõime on kängunud. Siin pole praegu võimalik üles lugeda, kui palju esteetilisi riske võttis David Chase „Sopranode“ kirjutamisel ja see loomisjulgus õigustas ennast juba esimese hooaja vältel. Üldise kultuurikriitika seisukohast on väga kahtlane meie argikäitumise obsessiivne orienteeritus tulemuslikkusele.

Neid arenguid vaatleb kriitiliselt näiteks ameerika filosoof C. Thi Nguyen oma äsja ilmunud raamatus „The Score: How to Stop Playing Somebody Else’s Game“, mis kõneleb tänapäeval toimunud väärtuste kaaperdamisest. Intuitiivselt märkame seda muidugi iga päev: oleme loonud lihtsustatud hindamissüsteemid, mis ei peegelda enam seda, mida algselt olime oluliseks pidanud, ning mis ajapikku kujundavad meie väärtushinnanguid nii, et hakkame väärtustama seda, mis pole meile tegelikult tähtis. Nii usumegi, et päevas 10 000 sammu täiskangutamine on suur tervise garantii või et kõikide tööalaste liigutuste meetrikale allutamine parandab tohutult valdkonna taset. Tagajärjeks on olukord, kus tulemused on väga head, aga skoorimisest on rõõm, pehmelt öeldes, tagasihoidlik. Lihtsalt „imestan, et hing on sees“. No milleks?

Teiselt poolt: tõeliselt fännilt tasub alati küsida soovitusi. Sinu raamatu üks kesksemaid mõistelisi ja kompositsioonilisi nähtusi on nimekiri. Kas võiksid koostada väikese nimekirja kirjandus-, kunsti-, filmi-, mängu-, etenduskunsti- jne teostest, mis 2026. aasta alguses on sinu meelest iseäranis aktuaalsed?

Hea meelega, aga need pole tegelikult soovitused. Lihtsalt pealkirjade ja nimede pillamine teemal, mis „on laual“ jaanuari viimasel nädalal: Triin Soomets „Jäälind“ (LR, 1/2026), Kiwa „Hukkunud Alpinisti hotell“, „Hyper“ (Sveta Grigorjeva tantsulavastus), Jean-Jacques Rousseau „Pihtimused“, Bonaventura „Vaimu teekond jumalasse“ (Akadeemia 1/2026), elektroonilise muusika platvormi Resident Advisor jaanuarivalik uuematest albumitest, lugudest ja mix’idest, Lauri Sommer, „Sugupuu“, „Plants vs. Zombies“, „The Ugly Stepsister“ (rež Emilie Blichfeldt, 2025, Norra-Poola), „Rebuild­ing“ (rež Max Walker-Silverman, 2025, US), „Kneecap“ (Rich Peppiatt, Iiri, UK, 2024); „Blacklist“, 6. hooaeg (autor Jon Bokencamp, 2019), „The Beauty“ 1. hooaeg (autor Ryan Murphy, US, 2026, omaaegse „Nip/Tuci“ bodyhorror-stiilis edasi­arendus); „Landman“ 2. hooaeg (autor Taylor Sheridan, US, 2025, nafta­vestern); black-metal-üritus klubis Rock’n’Roll (Tartu).

(Nagu ikka,) ei jõua ära kuulata, kuidas noorus on hukas. Noored armastavad su loenguid. Mida noortelt ja nooruselt on õppida?

„Noorus on hukas“ on laisk stereotüübi pillamine ja seda on ohutu teha, sest alati on nõnda öeldud, patroneerivalt selle ülekordamine justkui tõestab mingit seaduspära. Muidugi, nii saab alati ka enda tegemata asjad kellegi teise kraesse nihutada. Mina arvan, et olukord on täiesti vastupidine ja noortega on kõik korras, ja seda hoolimata sellest, kui komplitseeritud maailmas nad peavad hakkama saama. Z-põlvkond on maailma ajaloos ilmselt kõige enam monitooritud ja jälgitud põlvkond ja sellest tulenevalt on võimalik nende eksistentsi väga erinevaid aspekte mingi üldkehtiva trendina välja pakkuda. Kõige ilmsemad on ühismeedia, nutitelefonid ja ekraaniaeg, selles kujunevad suhtestruktuurid, sotsiaalsed normid jne. Aga ma ei usu, et noored käivad ringi mõttega, kuidas oma põlvkondlikku identiteeti esindada või kujundada. Lõpuks on need küsimused ikka samad, mis varasematel põlvkondadel: kuidas oma eluga edasi minna, kui tulevik paistab tume ja olevik on ka hägune. Nii et peale selle, mida kuulata, mängida või Youtube’ist vaadata, on nad mulle õpetanud, mis see praegune elutunnetus endast kõige vahetumalt kujutab.

Raamatuga samal ajal ilmunud mustvalge T-särk on kujunenud moodsa Tartu krüptiliseks kultus­objektiks. Seda kannavad kõik ja selle üle imestavad kõik. Kuidas seda särki mõtestad ning milline on särgi suhe raamatusse?

Kõige tähtsam – see särk on kingitus, mis on pakkunud inimestele väikse üllatusmomendi ja mõne hetke lihtsat rõõmu. Tehnilisemalt öeldes oli see performance’i vormis reklaamikampaania paroodia. Kunagi sajandivahetusel tehti teinekord reklaame, kus puudus osutus müüdavale asjale, tähistatavale. Kerge muigega võiksin oma üritust nimetada ka sotsiaal-filosoofiliseks kampaaniaks, kus levitatakse „sõna“ või teatud ajastut defineerivat hoiakulisust. Särgil puudub otsene osutus raamatule, aga mingit lahedat segadust on see tõepoolest põhjustanud. Äkki linnaruumi ilmunud sõna „post“ ei pea ju tingimata ühenduma postmodernismiga või mingi kultuuri­hoiakuga. See on teadlikult esitatud mittekorrektse eesliitena, sest sedavõrd ühendub „post“ nii vana kommunikatsiooniga kui tänapäeva ühis­meediaga. Reaktsioonid on olnud erinevad ja plaanis on need kokku koguda ja võib-olla sellest siis ka lühem-pikem artikkel teha. Kuulsin näiteks, kuidas üks eesti tudeng laenas Soomes tudengile seda särki, sest sellega oli täpselt õige minna kuulama kursust „From Post-Painting to the Habitats of Paint­ing“. Kuigi loeng jäi tol korral ära, olid nad koos kursusega galeriisse näitusele läinud ja seal oli see särk omakorda palju elevust tekitanud.