9. novembril tehti isadepäeva puhul ETVs intervjuu kahe isaga, keda tutvustati koos nende lastega. Teistsuguse perekonnatüübi kajastamine muutis aktuaalseks teema, millele muidu tihtipeale otsa ei vaadata – asendusemaduse ehk kuidas samasoolised paarid endale üldse lapse saavad. Eesti on võtnud Balti riikidest asendusemaduse osas kõige rangema (kriminaliseeriva) seisukoha. Selle õigustatus tänapäeval, kus „traditsiooniline“ perekond ei ole kaugeltki ainus pereloomise viis, on aga küsitav.

Olenemata viljatuse kasvavatest näitudest Euroopas, on praegu lubatud vaid altruistlik asendusemadus ehk vabatahtlik soov vanemaid lapse saamisel aidata.¹ Eesti kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus võimaldab meditsiiniliselt tõestatud näidustuse korral nii abielus kui ka üksikutele naistele juurdepääsu reproduktiivravile (§ 5). Seadus lubab doonormunarakkude kasutamist juhul, kui muud võimalused puuduvad (§ 23), kuid perekonnaseaduse § 83 sätestab, et lapse emaks loetakse naine, kes ta sünnitas. Selline õigusakt välistab asendusemaduse kui pere loomise viisi. Karistusseadustiku § 132 kriminaliseerib embrüo või loote siirdamise naisele, kes kavatseb lapse pärast sündi teisele isikule üle anda. Seda sätet tõlgendatakse nii, et karistada on võimalik vaid meditsiinitöötajat, kes vastava protseduuri läbi viib.

Asendusemadus on tundlik küsimus, mis on seotud mitmete eetiliste ja füüsiliste riskidega.² Balti riigid on kehtestanud asendusemadusele keelu, kuna kardetakse eeskätt inimkaubandust, haavatavate naiste survestamist ja laste kommertskaubaks muutmist. Ülevaated riikidest, mis altruistlikku asendusemadust lubavad ja kus protsessi jälgivad kohtud, meditsiinilised komisjonid või riiklikud järelevalveasutused, ei kinnita aga eeldust, et asendusemad on kuidagi kehvemas sotsiaalmajanduslikus olukorras või otsuse tegemisel sundolukorras. Ekspluateerimise ohtu peljates tuleks seada küsimärgi alla siis ka teised altruistlikud teod nagu organi­doonorlus jms.³ Keelustamise juured on seotud pigem laiemate moraalsete ja kultuuriliste väärtustega, mis tulenevad riikide ajaloolis-kultuurilisest taustast.

Lapse huvidest lähtumine nõuab aga õigusaktidega reguleerimist, isegi kui riik asendusemadust ei luba. Riikides varieerub olukord selle teema käsitlemisel õigusliku raamistiku puudumise, keelamise ning osalise legaliseerimise vahel. Erimeelsuste tagamaaks peetakse eelkõige kultuurierinevusi ning rahvusvaheliste määruste puudumist, mis kehtestaks ühe või teise suuna.⁴ Ebaühtlane asendusemaduse lubamine viib seetõttu olukordadeni, kus rangema seadusliku käsitlusega riigis laps ja määratud vanem teineteisest lahutatakse (nt reisidokumendi väljastamisest keeldumise alusel) ning vanemlik staatus jäetakse tunnustamata. Sellel on omakorda keerulised tagajärjed lapse arengule ja psüühikale, kes on jäänud de iure vanematuks.

Eesti õigusruum on teadlik ja aktsepteerib vaikimisi, et kodanikud kasutavad välisriigis asendusemadust, pakkudes isegi nõuandeid, mil viisil oleks lapsendamine võimalik, kuid tegemist ei ole siiski otsese õigusliku loaga asendus­emadust välisriigis kasutada.⁵ Kui riigi eesmärk asendusemaduse keelustamisel on lapse huvide kaitse ning ärakasutamise ja muude riskide ennetamine, ei täida täielik keeld seda eesmärki. Ka keelus­tamise korral kasutavad nende riikide kodanikud välisriikides pakutavat asendusemadust, kuid sageli ilma last puudutavate õiguslike garantiideta. Rahvusvaheliste reguleerivate õigusaktide puudumise tõttu võivad nad sattuda õiguslikku vaakumisse, mis ohustab nende heaolu mitmel tasandil. Eestis ei takista asendusemaduse kriminaliseerimine seega tegelikult teenuse kasutamist, vaid nihutab selle riigi võimusest välja, põhjustades vastuolusid ja ebavõrdset kohtlemist mujal või riiki naastes.

Pikka aega levinud müüt väidab, et „täisväärtusliku“ elu elamiseks vajab laps ema ja isa ehk eri soost vanemaid, seda ka asendusemaduse puhul. Asendus­emadus või samasoolised vanemad ei kahjusta lapse arengut ega muuda seda kuidagi kehvemaks. Asendus­emadus on samasoolistele paaridele üks võimalus vanemaks saada, kuid Euroopa riikides lubatakse altruistlikku asendusemadust peamiselt kodanikele, eeskätt hetero- ja lesbinaistele (siin on tagamaaks peamiselt kitsas seaduse sõnastus), mistõttu pöörduvad paljud geipaarid (nt Ühendkuningriigist) sageli üle piiri Kanadasse või mõnda USA osariiki, kus teenus on lubatud.

Hetero- ja samasooliste paaride võrdlused on näidanud, et geiisad kasvatavad lapsi suurema tundlikkuse, kompetentsi ja soojusega kui hetero­vanemad. Lisaks tunnevad nad suuremat rõõmu vanemaks olemisest. Geiisade asendusemaduse toel sündinud lastel on vähem probleeme kui hetero­vanemate lastel.⁶ Neile on omane kasvatusstiil, kus vanemad seavad lastele küll kindlad piirid, kuid on samaaegselt soojad ja vastutulelikud, arvestades lapse vajadustega. Uuringute tulemused toetavad sooneutraalset vanemluse mudelit, kus kasvatusstiili roll on olulisem kui vanemate soo oma. Peamine murekoht on hoopis taga­kiusamine, nt koolis, tervishoiusüsteemides ja usklikes kogukondades.

Uuringute leiud osutavad seega vastupidisele: lapsed, kes kasvavad turvalises ja toetavas keskkonnas geivanematega, võivad psühhosotsiaalselt areneda isegi edukamalt kui traditsioonilistes peredes. Kriitilist tähelepanu vajab hoopis ühiskonnas häbimärgistamine, mis võib kahjustada lapse heaolu sõltumata sellest, kes teda kasvatab. Lapse huvide esikohale seadmine eeldab valmisolekut vaadata kaugemale kultuurilistest hirmudest ja normatiivsetest arusaamadest perekonna kohta. Kui seadus ei arvesta tegelikkuse ja teaduspõhiste teadmistega lapse arengu kohta, jäävad kaitseta just need, kelle heaolu tagada tahetakse. Näiliku kriminaliseerimise korral, kui tegelikult siiski välisriigi asendus­emaduse teenust kasutada lubatakse, hiilib riik vastutusest kõrvale. Krimi­naliseerimine võib aidata rahuldada hirme, kuid ei paku päris lahendusi lastele ega lapsi soovivatele vanematele.