Millalgi sügisel tundis üks ajakirjanik muret, et Eesti muusikamaastik on ajast maas, kuna USA räpis on ropendamine olnud pikalt normaalsus, aga meil veel mitte. Mul tekkis tollal küsimus, et – mis ajast maas?
Enam kui sajand tagasi pani noorkirjanik Oskar Luts Raja Teele suhu sõna sitavikat, millega see väljendas oma pahameelt Tootsi plaanitegemise üle. Loomulikult sai Luts vanematelt kirjanikelt noomida ja sõna korjati hiljem välja. Hilisemas eesti kirjanduses selliseid sõnu just palju ei ole kasutatud.
Lutsust kümmekond aastat hiljem avaldas Jaroslav Hašek Švejkist romaani, mis tõlgiti Nõukogude ajal ka eesti keelde. See on eri keeltes roppusi täis. Ka Hašek sai kuulda ühte ja teist, aga tema ka vastas sõimajatele raamatu esimese osa järelsõnas põhjalikult. Lühidalt kokku võttes: kui oli vaja kasutada mõnda vänget väljendit, siis kasutas, sest niimoodi räägitakse.
Huvitaval kombel said kaklused kirjanduses ropendamise üle hoo just vabadel üheksakümnendatel. Ainult üks näide. Peeter Sauter avaldas 1998. aastal Loomingus teksti „Lauakõne Eesti Vabariigi aastapäeva puhul kainestusmaja paraskile liiga pikalt istuma jäänud olles“. Seda pidasid rahvuslased lausa Eesti Vabariigi solvamiseks.
Aga aeg muutub ja kirjandus ühes sellega. Praegu leiab ka kirjanike liidu esinaise luulekogudes selliseid sõnu piisavalt. Ja ta oskab neid hästi kasutada.
Hüpakem ka teistesse žanridesse. 2016. aastal ilmus muuhulgas Sirbis Kadi Estlandi kollaaž „Minu munn on puhas“, milline silt ripub Martin Helme kaelas. Anno 2026 saabus keegi Kermo Murel muusikaauhindade peole, õlal silt „MUNN“. Kohe tuli meelde, kuidas lapsena sai riputatud kellegi selja külge selliseid sildikesi. Nii et tekkis küsimus, kes selle tembuga hakkama sai. Ja need riimidega mängivad laulukesed. Kes mäletab: Aasiast tulid hunnid, kõigil pikad muuuustad mantlid seljas … Ja lõpuks, kõigi maade peldikuseinad on selliseid sõnu täis. Nii et kena keik, kui poleks mõnd probleemi.
Esimene. Roppude sõnadega saab teha erinevaid asju. Üks asi on ropendamine, olgu kas või oma frustratsiooni maandamiseks. Teine asi on sõimamine. Kuhu see viib, oleme juba mullu näinud. Mõtlen muidugi poetagust pätti Kris Kärnerit. Ja ma pole üldse kindel, kumba meie munniarmastajad silmas peavad. Ka Kärneri kohta avaldas üks ajakirjanik arvamust ja kuulutas selle kurikuulsa video naljatlemiseks. Et siis härrased suvatsesivad pisut naljatleda? Sai pisut müratud …
Teine. Keeles on erinevad registrid. Üks neist on kirjandus, sünteetiline register, mis sisaldab oma parimas osas kõikvõimalikke muid registreid, olgu ametikeel, igapäevane suhtluskeel, kaupluses suhtlemise keel jm. Mul on arusaam, et liiga paljudel eesti avaliku elu tegelastel puudub keeleline registritaju. Nad ei saagi vist aru, et eri keeleregistrites on erinevad keelenormid. Nii et üsna tihti kuuldud-loetud pohhuism paneb haritud venekeelse mõtlema, kellega ta õieti räägib.
Ja kolmas. Ajakiri Horisont avaldas aastal 2020 keeleteaduse erinumbri, kus on ka artikkel „Kas noored ropendavad liiga palju?“. Ja sealt selgub kaks asja. Esiteks, enamik ei ropenda avalikus suhtluses, vaid argielus. Teiseks, mida vanemaks inimene saab, seda vähem ta ropendab ja seda enam ropendamine teda häirib.
Tegelikult on ropendamine ja eriti sugueluline ropendamine olnud puberteedieas poiste pärisosa. Paistab, et mitmel eesti kõrgema keskklassi avaliku elu tegelasel on puberteet lõpuks kätte jõudnud. Ja see annab lootust, et kunagi saabub ka täiskasvanuiga.
PS. Kui kedagi tabab masendus, et ta ei saa tasemel ropendada, sest ÕS ei paku piisavalt sugutisõnu, siis soovitan soojalt Andrus Saareste „Eesti keele mõistelise sõnaraamatu“ kolmandat köidet. Ja kui see pole kättesaadav, siis sõnaraamatu indeks on võrgus vaba: https://arhiiv.eki.ee/dict/saareste/ Lööge otsingusse suguelundid ja saate sõnu nii et mustab.
