Laenates Mark Fisheri määratlust, leian, et Puuluup on hauntoloogiline bänd. Marko Veisson ja Ramo Teder kasutavad oma muusikas kummitama jäänud muusikalisi segmente, detaile popist ja folgist, pungist ja hiphopist; minevikust on nad välja toonud hiiu kandle, andnud sellele instrumendile luuperi toel uue kõla; ning mineviku tähenduslikule potentsiaalile viitavad ka Marko ja Ramo naftaliinihõngused tumedad esinemisülikonnad. Vormiga kaasas käivast rangusest astuvad nad aga üle või läbi paljajalu nagu rändmoosekandid – ja rändmoosekantidena nad Taavi Aruse dokfilmis „Puuluup. Kaablid autos veel“ ka peegelduvad. Vaataja liitub Puuluubi duoga ajal, mil neil on algamas pikk kontsertturnee läbi Portugali, Brasiilia ja India maailmamuusika esitlusfestivalile WOMEX Poolas. Samasse ajavahemikku paigutub koostöö Võsult alguse saanud hiphopkollektiiviga 5Miinust, konkureerimine „Eesti laulul“ ja esinemine Eurovisioni lauluvõistlusel. See annab teekonnafilmile ka dramaturgilise mõõtme, sest just siin põrkavad Ramo ja Marko esimest korda kokku paljud bändid laiali viinud eriarvamustega populaarsuse ning oma asja ajamise vahel. Esinemine „Eesti laulul“ ja omaloomingu ühildamine hoopis teistsugusele publikule suunatud lauluvõistluse nõudmistega seadis Puuluubi põhimõttelise valiku ette: kuivõrd võib end tuntuse kogumise nimel skandaalinäljas meediale ohverdada? Kui Marko soovib hoida tagasihoidlikumat joont, siis Ramo on nõus riskima ja lauluvõistlusega kaasnevas meediatsirkuses kaasa tegema. Nagu me nüüdseks juba teame, ei osutunud see seik Puuluubile saatuslikuks. Nagu võib näha bändi kodulehelt¹, on selgi aastal neid ootamas juba mitu kontserti Prantsusmaal, lisaks veel ülesastumised Minnesotas ja juba sel reedel, 6. veebruaril Tallinnas.

Taavi Aruse dokumentaalfilm on justkui reisipäevik, kus kahjuks puuduvad enamasti aja- ja kohaviited. Ilmselt on see filmi ülesehituse huvides, sest markeeritud hüpped ajas edasi-tagasi oleksid võinud tekitada vaatajas veelgi rohkem küsimusi. Praegu näeme Markot ja Ramot esinemas mõnekümnele inimesele Portugali linna­pargis või Brasiilias, ookeanituulte käes rannamajakese katusel, mainekatel rahvarohketel folkfestivalidel, kus Markot kätel kantakse, või siis vanakestest publikule Kanadas ning hoopis teist­suguses kultuuriruumis Indias. India on selles filmis Puuluubi üles­astumiste eksootilisim paik. Nagu filmist näha, õnnestub ühel esinemisel Markol ja Ramol haarata kaasa tuhanded vaatajad ning teenida ka topelttasu, teisel seevastu ei suutnud põhjamaist kandilist energiat mõista isegi taustatantsijateks toodud kohalikud koreograafid. Ometigi ei räägi film kontsertide korraldamisest ega artisti esindamisest, vaid artistist endast. Arus on käinud lühidalt läbi nii Marko kui ka Ramo Puuluupi jõudmise teekonna, jättes siiski mõnele olulisele küsimusele vastamata. Ei saa teada, mille alusel ja kuidas kujunes välja just selline muusika, mille järgi Puuluupi tuntakse; miks võtsid nad oma instrumendiks just Hiiu kandle; kuidas nad ise mõistavad intrigeerivat žanrimääratlust „zombifolk“ või „neozombi-postfolk“? Antropoloogi haridusega Marko pandud stiilinimetuses on muidugi kuhjaga eneseirooniat, kuid siin on varjatult ka kriitikat kõike lahterdada püüdva muusikaajakirjanduse pihta ja tõdemus seniste žanrimääratluste tähenduse lahustumisest, hajumisest, aeglasest ja märkamatust kadumisest. Kui rännakufilm on Aruse dokumentaalfilmi raamistavaks vormiks, siis selle käigus kerkivad esile hoopis tõsisemad teemad. Muusikamaastiku mullistumine ja killustumine on üks neist. Nagu film ka tabavalt näitab, võetakse selliseid bände nagu Puuluup kõige paremini vastu siiski neis ringkondades, kus seda teatakse, kuhu see žanriliselt võiks kuuluda, vaatamata sellele, et Ramo ja Marko oma muusikat lahterdada ei soovi, või kui seda teevad, siis naljaga pooleks. Spontaansed ülesastumised võõras kultuuriruumis reeglina ei toimi, mis viitabki muusika vastuvõtmise süvenevale konservatiivsusele ja kuulajate kapseldumisele. Elavat muusikat minnakse kuulama vaid juhul, kui esinejat teatakse, avastustega ollakse nõus aga siis, kui vajalik kontekst, näiteks žanrifestival, annab selleks sobiva raami. Siin on omamoodi vastuolu Veissoni viidatud žanrilise määratlematusega, mispuhul toimuvat muusikas kõige huvitavam areng.

Teine, argipäevasem, inimlikum ja hoopis tõsisem teema filmis on vananemine, millele Marko ja Ramo tarmukalt vastu seisavad. Bändimeeste kodusest elust saab aimu vaid telefonikõnekatketest. Tekib aga ehmatav paralleel eelmise aasta dokfilmiga „Minu pere ja muud klounid“², kus peamine ongi iga menuka artisti ette kerkiv probleem – millised on need õiged valikud aja jaotamisel töö ja pere vahel? Aastaid ja kiilanevat pealage trotsivad Puuluubi liikmed huumori ning väsimatu energiaga, mis lubab neil ronida puude otsa ja sukelduda ülikonnas ookeanilainetesse. Millegipärast ei taha uskuda, et nad teevad seda ainult neid jälitava kaamera pärast ja režissööri juhtnööre järgides. Mingit põhjust vananemiseks Puuluubil ju ka pole – elektrofolk annab värskendava hoo igale vanemast kultuurikihistusest pärit elemendile, olgu see arhiivist leitud rahvalaul või mõni Vennaskonna hitt. Muusika, mida Ramo ja Marko loovad, on sedavõrd mitmekihiline ja rikas, et annab tagasi tegijale rohkemgi kui kuulajale. Just sellepärast on Puuluup valmis esinema ka siis, kui saalis istub vaid üks kuulaja. Sellist juhust aga vaevalt et selle bändiga ette tuleb.

Luupimispõhimõttest lähtudes lülitab Arus filmi ka eneserefleksiooni­momendi. Viljandi kultuuriakadeemia antropoloogialoengus räägib Marko justkui tellitult dokumentaalfilmist ja selle tegijate ees sageli seisvast küsimusest, kui määrav on dokfilmi juures autori pilk. „Puuluup. Kaablid autos veel“ ongi esmalt pigem autorifilm ja seejärel dokument. Taavi Arus on ennekõike jäädvustaja, autorsus ilmneb lavastatud episoodides ja montaažis, millega on kujundatud üles võetud materjalist muusikavideolik reisifilm. Aruse „Puuluup“. Kaablid autos veel“ viib meid protsessi, mis pole lõppenud, puuduvad sisse- või väljajuhatavad tiitrid, selgitavad kaadritagused kommentaarid. Pilt ja tegevus ning tegelased räägivad iseenda eest. Järeldusi saab vaataja ise teha. Siit kerkib aga küsimus: kellele „Puuluup. Kaablid autos veel“ on mõeldud või suunatud? Kui kodupublikule, siis oleks nagu kõik hästi, sest kes siis ei teaks Puuluubi menulugusid, nüüd saab neist veidi enam kuulda ja koos nendega mööda maailma ringi rännata. Kui aga minna filmiga ka välismaise publiku ette, võib sealsel vaatajal kerkida küsimärke enamgi, kui siin välja toodud, sest vajalik kultuurikontekst muul vaatajal puudub.

PS. Kõht läheb filmi vaadates küll tühjaks, sest suur osa dialoogidest leiab aset söögipauside ajal, kuid kuna tegemist on siiski maailmaränduritega, võib eeldada, et just söögist saabki see ühendav kultuuriline/märgiline lüli.