Ühiskond on vaevalt mõeldav ilma elementaarse, tasuta¹ ja lihtsasti ligipääsetava ruumiinfota. Asukoht on lisaks kinnisvarale väga väärtuslik teave. Näiteks saadakse ilmateate ruumiandmed tasuta kätte, kuigi meteoroloogiajaamade võrgustiku, satelliitide ülesseadmine ja teadmuse rakendamine pole odav.

Mobiiltelefonide tulekul oli kõne alguses tavaline küsimus „kus sa oled?“, sest varem oli helistaja asupaik fikseeritud. Liikvelolek oli uus ja huvitav. Nüüd ollakse harjunud, et tegevus pole kohapõhiselt nii piiratud ning ühissõidukis või suurarajal on käigupealt võimalik osaleda koosolekul, lugeda uudiseid, tellida e-poest – kui vaid nutiseadme aku vastu peab.

Asukohainfo tähtsus on aina kasvanud: kui sind pole kaardil, pole sind olemaski! Kuhu minna sööma? Kas muuseum on veel lahti? Kas turismi­atraktsioonist on lahedaid fotosid üles laaditud? Kohapõhised teenused (location-based services, LBS) lubavad kiiresti otsustada lähemal oleva koha kasuks. Kust kuhu, kuidas, kui kiiresti ning mis on alternatiivid – seda kõike saab mobiili kaardirakendusest. Kui vanasti püsisid bussiliinid aastaid muutumatuna, siis nüüd on linnad asunud ajale jalgu jäänud ühistranspordivõrku ümber korraldama. Parajasti keset linna seistes on äpist ikka rohkem kasu kui paari nädala eest loetud uudisest või sedelist, mille tuul on peatusest kaasa rebinud. Rääkimata orienteerumisest võõras linnas, ükskõik kas siin või välismaal.

Kaardirakendusi on palju, kuid teenäitajaks ja de facto standardiks on siiski kujunenud Google Maps ehk Google’i kaardid, mis on hiljuti jõudnud täiskasvanuikka. Rakendus tuli välja 21 aastat tagasi 8. veebruaril 2005. Juba ongi väga raske maailma ilma selleta ette kujutada.

Pilguheit minevikku

Nõukogude Eestis olid kaardid haruldased ja raskesti kättesaadavad, sest ruumiinfo võis vaenlase kätte sattuda. Kuigi Maa tasapinnaline vähendatud kujutamine on ilma moonutuste ja lihtsustamiseta võimatu, siis Nõukogude ajal omandas tahtlik võltsimine täiesti uued mõõtmed.²

Kaardid on alati valetanud,³ juba maadeavastuste ajast on teada, et arvestatavad ressursid jäeti märkimata või liialdati meretee pikkusega.⁴ Uue piirkonna (sõjalisel) omandamisel on vaja sellest ülevaade saada, et seda paremini (loe: kasumlikumalt) valitseda ja makse koguda, sestap ongi juba XVII sajandil Rootsi maamõõtjatelt valminud Eesti ala kohta üsna detailsed kaardid. Ajaloo käigus on praeguse Eesti territooriumil kaarte koostanud ja neid kasutanud valdavalt võõramaalased ja Eesti kohanimed on saksapäraselt üles kirjutatud kirillitsas.⁵

Heino Mardiste⁶ kirjeldab, kuidas 1960. aastate keskel võeti kasutusele juba algselt moonutatud ristkoordinaatsüsteem, kuhu juurde geograafilisi koordinaate ei märgitud. Ühes asutuses ei tohtinud korraga olla varasemaid ja hilisemaid kaarte, kuna siis oleks saadud paiku täpselt määrata. See oli suur oht, kuna USA relvajõud olid arendamas globaalset koordinaatsüsteemi, tänu millele sai asukohainfo olulisemaks kui satelliitidelt tehtud täpsed topograafilised kaardid. Eriprojektsiooni, kus koostatud kaardil moonduvad koordinaadid, kaugused ja suunad, väljatöötaja sai riikliku preemia. Isegi mõiste „1963. a koordinaatsüsteem“ kuulutati salajaseks. Kõik salastamise eeskirjad olid samuti salajased ning tihti nõuti varasema eeskirja hävitamist. Selle eksitava kaardi­süsteemi kasutamine lõpetati 1987. aastal, sealt edasi nõudmisi vähendati, kuid piiranguid on endiselt.⁷ Kaardi kaotamise eest võis kuni kaheksaks aastaks vangi minna.

Salajased olid ka linnad ja rahvas. Salajaste ja sõjaliste objektide kõrval ei lubatud rahvale näidata ega trükkida lennukilt tehtud fotosid ning mäe või torni otsast pildistatud linnade jm asulate panoraamfotosid. Pildistada ei tohtinud elektrijaamu, raudteesõlmi, sildu, lennuvälju, sadamaid jne. Praegugi leidub maastikul objekte koos jäädvustamist keelava sildiga. Keelatud kaartide hulka loeti isegi koolikaardid ja -atlased. Orienteerumisvõistlustel kasutatud kaardid olid detailirohked, kuid neil ei tohtinud olla kaardivõrku ega kohanimesid.

Kaartide sisu ja allikmaterjalide kohta olid väga ranged ettekirjutused. Näiteks turismiskeemidesse tuli vajalikud ajalooandmed võtta NSV Liidu kesksetest väljaannetest, sest ilmselt ei peetud Eestis ilmunud uurimusi ega teatme­teoseid Eesti ajaloo kohta usaldus­väärseks. Poole sajandi jooksul ei ilmunud eesti keeles mitte ühtegi kogu Eestit hõlmavat turismikaarti, valmistati vaid Tallinna (mitu trükki), Kohtla-Järve (1980) ja Tartu (1986) kaarte.

Mardiste võtab selle perioodi kokku nii: halvenes meid ümbritseva ruumi tunnetamine ja üldine Eesti tundmine. Okupatsiooni ajal kasvasid (kasvatati üles) inimesed, kes ei oska ega tahagi kaarti kasutada ja selle abil maastikul liikuda. Selle mõju ulatub tänapäeva, nt sisutihedate külaajaloo kirjutiste juures puuduvad kõige algelisemad skeemid või lisatakse sinna Google Mapsi kuvatõmmis, mis korralikku sobivas mõõtkavas kaarti ei asenda.

Ometi, nii kui võimalus avanes, asuti kaarte koostama. Eesti tuntuim kaardifirma Regio tähistab 35. tegevusaastat, kuna Tartu linnavalitsus registreeris sellenimelise aktsiaseltsi ettevõtlusregistris 10. I 1991, kuid missioonitundest Eesti kaardikultuuri taaselustamise vastu sündinud esimene detailine ilma tahtlike moonutusteta teedekaart ilmus juba 1989. aastal. „Voldikkaart „Eesti teed“ trükiti Riias ja selle tiraaž oli vähemalt 100 000 eksemplari (autokoorem oli rohkem kui viis tonni raske). Ehkki tsensuur oli leevenenud, markeeriti Eesti vabariigi Tartu rahu järgne piir kaardil peitepildina, nagu oleksid „trükimusta täpid“ kaardile sattunud.“⁸

Tänapäeva probleemid

Praegu ei ole raske maastikul orienteeruda, isegi kui head kaarti pole, sest asukoha määrab sinine täpp ekraanil. Tänaval jalutades saab sisse lülitada liitreaalsuse vaate, et end ruumis veelgi paremini lokaliseerida.

Nõukogude ajal kardetud GPSi (global positioning system), mis on kujunenud üldmõisteks, võimaldati tsiviilisikutel kasutama hakata 1990. aastatel. Nutitelefonidesse jõudis geolokaliseerimine alates 2000. aastatest.

Juba 2017. aastal on Kaarel Hanson kirjutanud: „GPSi ja Glonassi kontrollivad vastavalt USA ja Venemaa militaarvõimud ning maailma geopoliitiline olukord on ennustamatu. Samal ajal on aga Euroopa Komisjoni hinnangul 6-7% Euroopa majandusest sõltuv positsioneerimis- ja aja sünkroniseerimisteenusest. Kindel ja hea tunne teada, et ükskõik, mis ka Putini ja Trumpi peas ei toimu, saab Euroopa majandus ja Euroopa kodanik Galileo positsioneerimissõltumatusele kindel olla juba seetõttu, et see allub tsiviilkontrollile.“ Galileo navigatsioonisüsteemi arendatakse alates 2016. aastast.⁹

Tehnoloogia areng on olnud ülivõimas ning algsest sõjaväelisest arendusest on välja kasvanud meelelahutus, näiteks võib oma hoolikalt kavandatud jalutuskäigu tee salvestamisel kujundeid luua (GeoArt). Geotähistatud (geotag) fotosid ehk vabatahtlikult antud geograafilist informatsiooni (volunteered geographic information, VGI) uuritakse suisa teaduslikult turismi ja maastikutaju ning eelistuste osas, aga ka kriminoloogias.¹⁰ Asukoha jagamine võib turvalisust suurendada, näiteks viimasel ajal küll harva esineval hääletamisel (pöidlaküüt) on hea sõprade paiknemist kontrollida, selle abil saab kadunud või varastatud nutiseadme leida, marja- või seenemetsa eksinuna häirekeskusele oma koordinaadid teatada.¹¹ Turvalisuse varjupool on nn suur vend: asukohaandmed on isikuandmed (tundlik ruumiinfo), mistõttu on Google Street View’s inimeste näod ja autode numbrimärgid hägustatud, peab mõtlema, kas jagada oma tavapärast jooksumarsruuti ühismeedias ning kas vanematel lapse telefoni pidev seiramine ilma kaalutletud vajaduseta võib olla liig, milliseid piiranguid seada jälitustegevusele ja mobiilpositsioneerimisele. Rahvus­vahelise teadusajakirja nõudmisel olen kaardilt kustutanud kohanimed, et piirkond liialt kergelt tuvastatav poleks – ma ei ole küll Nõukogude ajal kaarte teinud, aga tahtlik asukohainfo varjamine geopoliitiliselt mitte tundlikul alal ja teemal pani mõlemad kulmud kerkima küll.

Enne kätkes maastik tööd (põllumajandus, metsandus, kalandus), nüüd on elukondlik, puhkus ja mäng ning seda suurtel kiirustel ja massiliselt, näiteks ei tiku orienteerujad ja geopeiturid teine­kord metsa ära mahtuma.¹² Keskmine kodanik lükkab tihti tuttavatel marsruutidel nn gepsu sisse ehk kasutakse Waze’i. Ei ole kindel, et n-ö kompassinõela järele kohale lennates ümbritseva ruumi tunnetamine ja üldine Eesti tundmine paraneks, nagu Mardiste on soovinud. Ekraanil sinist täppi taga ajades on asukohataju hägustunud nii konkreetses kohas kui teinekord laiemaltki, mis millegi suhtes asub, sest kaarti kui maailmavaate kujundajat vaadeldakse tervikuna harvemini. Ortofotod ja satelliidipildid ei ole kaarte välja suretanud, samuti nagu seda ei juhtunud fotograafia ja maalikunstiga.¹³

Järgmised ülesanded

Orienteerumisel kui spordialal on samuti militaarsed juured, kuid oskus ilma mobiilita ringi liikuda on vajalik. Peategelane Ülo Pikkovi raamatus „Vana prints“ kogeb Pariisis eksistentsiaalset kaotsisolekut, kui vastu ei pidanud telefoni aku, aga telefonis oli kogu reisiinfo, ning järgneb metafoorne kulgemine. Selle olukorra vältimiseks treenitakse kaitseväeski jälle paberkaardiga orienteerumist. Samamoodi on päevakorda tõusnud droonide juhtimine: algselt sõjaväelise funktsiooniga seadmest sai mänguasi, mis nüüd omakorda õpetab tulevast tegutsemist.

Elektrooniliste kaartidega täiskasvanuks saamine on nutiseadmes asukoha määramisest sõltuvusse viinud.