Kuigi karm saatus pole ooperisüžeedes tavatu, on Leoš Janáčeki „Väike kaval rebane“ ületamatu selle poolest, et naispeategelane nülitakse kellegi külakaunitari Terynka aksessuaariks. Härdameelsus põimub selles loos hoolimatu julmusega, niisugune parajalt vastuoluline aga inimese suhe looduse ja iseendaga kord juba on.
Rahvusooperi Estonia kohting Leoš Janáčeki muusikateatriga on viimaste hooaegade üks meeldivamaid üllatusi. Imeks panna seda aga eriti ei pruugikski: mujal on Janáček nõutanud juba ammu endale ooperirepertuaaris loožikoha, isegi sedavõrd, et ta näib istuvat samal õrrel põlvkonnakaaslaste Puccini ja Richard Straussiga. Kui miski on Janáčeki tiibu rahvusvahelisel tähelennul pisut kärpinud, siis on selleks tšehhi keel. Estonias keelekümblust sedapuhku ei korraldata ja „Väike kaval rebane“ kõlab eesti keeles. See on küllap õige otsus, eriti kui arvestada, et rebase seiklustest tahab osa saada ka nooremapoolne külastaja. Kui keegi tunneb tšehhi keele järele lohutamatut igatsust, siis soovitan eksperimendi korras hääldada kiires tempos kümme korda järjest pealkirja „Příhody lišky Bystroušky“.
Janáčeki muusikast on kerge vaimustuda. Mäletan, kuidas üksjagu aastaid tagasi juhtusin esimest korda kuulma orkestrirapsoodiat „Tarass Bulba“. Milline omapärane kõlamaailm, milline rütmiküllane ilmekus! Kui palju leidub Janáčeki teostes nakatavalt ekstsentrilist elurõõmu ja kui sageli on neis ometi juttu surmast!
„Väike kaval rebane“ on lavastajale kõigi võimaluste maa, sest lugu on ühtaegu fantastiline ja filosoofiline. See pole mõeldud lastele, aga samal ajal puudub põhjus, miks noorem ja keskmine kooliiga ei võiks seda kaeda – tingimusel, et neile suudetakse veenvalt ära seletada, mis on jooksuaeg, miks metsavaht ameleb rebasega ja mis juhtus jänesega. Mõnel juhul võib rebaselugu paista välja ka groteskne ja parajalt õudne, nagu teavad need, kes on näinud inimputukaid Walter Felsensteini lavastatud ooperifilmis aastast 1965.
Lavastaja Priit Võigemasti ja tema tiimi tõlgenduses kulgeb Estonia „Väike kaval rebane“ vilkale loomakesele kohaselt. Lavale püstitatud ehitis mõjub kui mänguväljak keset looduse kalki paratamatust. Loom- ja inimtegelased saavad seal otsas võidukalt troonida, sinna sisse peitu pugeda nagu tihnikusse või sellest nagu liumäest alla lasta. Kui see on mäng, siis selline, mille reeglid – pulmamäng, mäng elu ja surma peale – on teinud loodus ise. See on ringmäng hällist hauani keset looduse panteistlikult kõikehõlmavat hingestatust.
Loodus on liikumine, lavalist liikumist nimetatakse aga koreograafiaks. Liblena rohelisse rüütatud tantsijate ülesanne on tuua nähtavale tegelastes valla päästmist ootav kulgemise vägi. Oma pikkade bambuskeppidega on nad nagu Shaolini templi mungad, kes kommenteerivad sündmustikku vaikides. Kui loom on jäänud lebama metsa rüppe, on nad kohal, et juhatada elunatuke igavesele ringkäigule. Mõnel eriti mõjusal juhul toimib lavapilt korraga kolmel tasandil: kõige ees on tantsijate kulg, veidi taamal inimlikud-loomalikud pürgimused ning taustal annab videoprojektsioon ruumi ja aja osas selgust.
„Väikest kavalat rebast“ kiidulauluna loodusele tõlgendada on ootuspärane, aga siiski mitte ainus võimalus. Janáčeki ooperi lavastamisel saaks samavõrd rõhuda peidetud poliitilisele hoovusele või suisa ühiskonnakriitilisele satiirile. Võigemasti lavastuses ei kerki äng esiplaanile, aga sellele on siiski uks praokile jäetud. On nähtud lavastusi, kus loomtegelased on inimesteks tagasi tõlgendatud, umbes nii, et punarebasest on tehtud lihtsalt liberaalsete vaadetega teismeline vms. Sellistel juhtudel on aga tegemist ülima mõttetusega, sest üks kirjandusvõte tühistab teise, jättes vaatajale tühjad pihud.
Estonia lavastuses on õnneks mängule truuks jäädud: loom on loom, ehkki rebase puhul mitte just ülemängitult, kukk on kukk ja kana on kana. Nii peavadki asjalood metsas ja taluõues olema. Veidi julgemalt võinuks küll näidata looduse karmi poolt. Kui rebane kanalas tembutab, siis lastagu vaatajal ikka korralikult kuke verd haista. Tõsi, jänese korjusega lüüakse lavapõrand läikima. Selles motiivis peituv traagiline alge ei pääse aga täiel määral mõjule: teab ju igaüks, et jänesed on mõeldud pakkuma metsas teistele loomadele kolmekäigulist lõunat.
1924. aastal Brnos esietendunud „Väike kaval rebane“ pärineb kümnendist, kui Euroopa poliitilisel kaardil ja ühiskondlikes suhetes puhusid muutuste tuuled. Uhkus kodukoha looduse üle on kannustanud vahest kõiki isamaalisi liikumisi ja nii oli see kahtlemata ka 1918. aastal lagunenud Habsburgide impeeriumist välja kasvanud Tšehhoslovakkias. „Tapa mind, sest ma olen rebane,“ kuulutab Kavalpea, kõlades ennastohverdavalt nagu pesueht naisrevolutsionäär.
Emantsipeerunud emarebasena ei tunnista Kavalpea autoriteeti ega seisusi, mille tõestuseks vabastab kanakarja kuke ülemvõimust ja munemisorjusest. Kavalpea ehk Teravkõrv ehk Bystrouška on säärane tegelane, kellega koos iga tõsiusklik feminist võiks kausitäie kukesuppi ära süüa.
Kui edasi mõtiskleda, siis on Kavalpea surmas salakütt Harašta kuuli läbi lausa midagi märterlikku. Rebasekese saatusekaaslane on näiteks püha Bartolomeus, nahaparkalite ja raamatuköitjate kaitsepühak. Kuidas too selleks sai, ärgu parem küsitagu. Janáčeki ooperis kujutatud laane kohal heljub religioosne hardus. Mets on kui kirik lageda taeva all, kus emake loodus viib läbi püha sakramendi.
Kavalpea osatäitjaid Kristel Pärtnat (30. I) ja Olena Bražnõki (1. II) on lavastuses õigustatult säästetud niisuguse loomaetüüdi tegemisest, millega kuuldavasti lavakunstikoolis tudengeid õrritatakse. Janáčekile eriomane muusikaline prosoodia on nõudlik ilma selletagi, et laval kanavargana ringi sörkida. „Rebases“ loeb ansamblimäng, ja selles osas 1. veebruari etendus mõneti edestas esietendust. Metsavahis (Rauno Elp) oli siis rohkem unistajat, rebane Kuldkihar (Karis Trass) näis usutavam kavaler, metsavahiproua (Arete Kerge) oli pahuram ja kukk (Katri Juss) kukelikum. Isegi Bražnõki ja Rafael Dicenta (koolmeister/sääsk) aktsendile on hea põhjendus varnast võtta: üks mängib punarebast ja teine on lihtsalt äärmiselt õpetlaslik tüüp.
„Väike kaval rebane“ esindab Estonia mängukavas õiget suundumust. Kaval on lavastuses ära kasutada teadmisi ja oskusi, mis Tallinna sõnateatrites juba olemas, selle asemel et asuda isekeskis jalgratast leiutama. Kui näiteks Eesti Noorsooteatris mõistetakse kirjanduslikku fantaasiarikkust visuaaliks vormida (kunstnik Rosita Raud), siis tehtagu seda pealegi ka ooperis. Teatriliikide risttolmlemisest on muusikateatril ainult võita.
Loomalugu on üks vanemaid ja püsivamaid väljendusvorme, milles sageli peitub rohkem, kui pealispinnal paistab. Mõni on suisa zoopoliitiline: püüd mõista ühiskonda selle järgi, milline on inimese suhe (teiste) elajatega. „Väikest kavalat rebast“ võib vaadata nii, et „hiir hüppab, kass kargab“, otsimata sealt muud. Janáčeki ooperil on küllalt pakkuda ka säärasel kujul. Priit Võigemasti lavastus ei suru vaatajat ninapidi kaussi nagu koerapoega, vaid silitab teda õrnalt möödakarva. Las siis igaüks ise otsustab, kellele kuulub võim, kes mõistab õigust ja kelle päralt on tulevik.
