Mölaka-petitsioon näitab, et üldsus ei tee ÜSil ja ÕSil vahet.¹ EKI aastaid kestnud Sõnaveebi-propaganda koos jutuga, et „kõik sõnad on ÕSi sõnad“, samuti loobumine „kirjakeele teadlikult reguleeritavasse ossa (normikirjakeelde)“² otsesõnu sobiva pakkumisest (peaks olema ÕSi printsiip), on teinud keeleväljal orienteerumise väga keeruliseks, et mitte öelda võimatuks.

Segadust ei vähenda üldkeele määratlemine ÕSis „kirjakeele üldtarvitatava osana“. ÕSi järgi on „kirjakeel (= ühiskeel) ühtne kõnes ja kirjas avalikult kasutatav keelekuju; (= raamatukeel) kirjutatud tekstide keel. Näited: Kirjakeel ja murded. Kirjakeel ja suuline keel“, ühiskeel „(= kirjakeel) ühtne kõnes ja kirjas avalikult kasutatav keelekuju“, raamatukeel aga „(= kirjakeel) kirjutatud tekstide keel“. Neiski määratlustes ei kajastu kuidagi keeleregister, millest lähtuvalt tulnuks seaduse järgi valida ÕSi kui kirjakeele normi aluse sõnavara.

Ja kuidas jääb siis mölakaga? Mühakas „Tähendusvihjed, sünonüümid (= mühaklik) tahumatu, heade kommeteta; (= mühkam) tahumatu, ebaviisakas inimene. Tuletised: mühakus, mühaklus“ on ÕSis, mölakat pole. EKI ühendsõnastiku ehk ÜSi järgi on mölakas „vulgaarne ründava suhtlusstiiliga autu ja ülbe inimene, ka sõimusõnana, nimisõna. Sarnase tähendusega narukael harv, närakas, näru, närukael, siga“ – mölaka nüanss on mühakaga võrreldes teine. Ka mölakas võiks olla ÕSis, kuid juhatusega, et otsesõnu pole asjaliku-arutleva suhtluse puhul paslik kedagi nii nimetada. Seevastu nende tuletised mühaklikkus/mühaklus ja mölaklikkus/mölaklus on seesuguste ilmingute märkimiseks ka avalikus suhtluses, sh meedias omal kohal. Seega: kui mühakas on ÕSis, peaks seal olema mölakaski – aga mitte millegi muu, vaid üksnes tuletiste pärast.