Riad Sattouf, Tuleviku araablane. Lapsepõlv Lähis-Idas. I osa. 1978–1984. Prantsuse keelest tõlkinud Kadi Kolk, toimetanud Anti Saar. Graafilise lahenduse teinud Riad Sattouf ja Julien Magnani. Varrak, 2023. 160 lk. Riad Sattouf, Tuleviku araablane. Lapsepõlv Lähis-Idas. II osa. 1984–1985. Prantsuse keelest tõlkinud Anu Lutsepp, toimetanud Anti Saar. Graafilise lahenduse teinud Riad Sattouf, Julien Magnani, Olivier Marty ja Pierre Brissonnet. Varrak, 2025. 160 lk.

Riad Sattouf alustas mahuka graafilise romaani „Tuleviku araablane“ kirjutamist 2011. aastal, mil puhkes Süüria kodusõda. Minajutustajaks on väike Riad, kes kolib 1970ndate lõpus süürlasest isa ja prantslannast emaga Prantsusmaalt Liibüasse ning hiljem Süüriasse. Eesti keelde on „Tuleviku araablase“ kuuest köitest seni jõudnud kaks esimest raamatut, mille sündmustik leiab aset aastatel 1978–1985. Liibüas valitses toona Muammar Gaddafi, Süürias oli riigipöördega võimule tulnud Hafiz al-Assad. Teose ajaline distants kirjeldatavate sündmustega, lapse perspektiiv ning koomiksivorm lubavad mitmeid karme teemasid vaadelda turvalisest kaugusest, pakkudes samal ajal selgeid paralleele tänapäevaga.

Varase lapsepõlve mälestustele tuginev jutustus on täidetud värvikate väikeste detailidega, mis peegeldavad suuremat kõverpilti: botaseid imiteerivad plastmassist jalanõud; mängusõdurid, mille etteantud poosid võimaldavad läbi mängida vaid ühe stsenaariumi (süürlased on kangelaslikud ja võitlusvalmis, iisraellased reeturlikud või lüüasaanud); kuuma teevee põletusarmid Riadi klassikaaslaste kehal jms. Niisugune rohujuuretasandi kirjeldus loob lugejas tunde, et ta on pääsenud tegelastele ning toonasele eluolule väga lähedale. Paraku on selline perspektiiv ka äärmiselt subjektiivne ning üldistustega tasub olla ettevaatlik. Ter Maalehi sunniitide küla, kuhu Riad oma perega kolib, on Süüria suuremate linnadega võrreldes üks mahajäänumaid, konservatiivsemaid ning religioosselt radikaalsemaid piirkondi¹. Sama aimub ka raamatust: kui perekond sõidab Palmyrasse välja­sõidule või Latakiasse puhkama, on taustal näha sootuks läänelikumas riietuses naisi, paarid liiguvad tänaval kõrvuti, mitte naine mehest jupp maad tagapool, ning inimesed paistavad olevat jõukamal järjel.

Kuidas joonistada aistinguid?

Stilistiliselt torkab esimesena silma „Tuleviku araablase“ kontrastne värvipalett. Sattouf on iga riigi kujundanud erinevas põhitoonis, millega liitub aktsentvärv (näiteks tugevate helide või oluliste detailide esiletoomiseks). Prantsusmaa on teoses helesinine, punase kontrastiga; Liibüa sinepikollane tumerohelisega ning Süüria roosakas, punaste ja roheliste lisandustega. Ühes intervjuus² on Sattouf väitnud, et lähtus värvivalikul riigilippudest, kuna koomiksi üks keskseid teemasid on natsionalism. Teisal³ on maininud, et värvid on seotud pigem looduse ja õhuga: Liibüas annab tooni kollane kuum liiv, Prantsusmaal Bretagne’i ranniku sinine meri ning Süürias punakas savipinnas. Põnev on Sat­toufi osutatud paralleel, et pikalt punases toas viibinule tundub välja minnes kogu maailm roheline –„Tuleviku araablase“ lehekülgedel püüdis ta luua sama efekti. Sinised, kollased ja punakad lehed loovad omavahel maksimaalse kontrasti, nii et koos tegelastega ühest riigist teise liikudes võbeleb vikerkestal veel eelmise riigi kujutis.

Põnev valik on ka keelebarjääri sisse­jätmine. Algul oskab lugeja võõrkeeli sama vähe kui väike Riad, nii et sugulaste, teiste laste ega ametnike araabiakeelsest kõnest ta aru ei saa. Kohanedes sigineb aga jutumullidesse üksikuid lugejale arusaadavaid sõnu ning tasapisi avardub meile mõistetav tegelaskond. Nagu Riad on lugejagi algul sunnitud toetuma suuresti hoopis kehakeelele, pilkudele ja naerule. Sattoufi joonistusstiil annab kõik selle ilmekalt edasi ning mitmel juhul on tegelaste käitumine sama oluline kui loetav tekst. Näiteks öeldakse loo alguses „Kui isa end alandatuna tundis, vaatas ta alati kerge muigega kaugusse ja sügas nuhutades nina“ (I osa, lk 14) ja edaspidi mõistab lugeja tema tõelisi tundeid juba žestidest, isegi kui tema sõnad väljendavad enesekindlust.

Värvide kõrval on Sattoufile mälestuste kodeerimisel oluline olnud ka lõhn. Raamatutes leidub kümneid väikseid märkusi aistingute kohta, riigid ja tegelased lõhnavad erinevalt. Väike Riad eelistab oma Süüria sugulaste higilõhna Prantsuse vanaema lõhnaõlile (I, lk 44). Kohati on lõhnataju tegelase karakteriga teravas vastuolus, näiteks jääb sadistlikult vägivaldne kooliõpetaja meelde roosilõhnalise parfüümiga (II osa, lk 19, 67). Ning muidugi on lõhnatajus ka üksjagu intiimsust: kui Riadi isa oma poja Prantsusmaale saadab, hingab ta hüvasti jättes kolm korda sügavalt sisse tema lõhna (II, lk 123). Värvide, keele ja lõhnade kaudu on Sattoufil õnnestunud näidata mälu komplekssust ning subjektiivsust, eluloo kokkupanemise protsessi ennast.

Vägivald kui suhtlusvahend

Sattoufi tundlikkus ja detailirikkus loo jutustamisel muudab paraku äärmiselt graafiliseks ka vägivalla, mida leidub raamatus ohtrasti – nii loomade, laste kui ka naiste vastu. Vägivald on nendes mälestustes kui kommunikatsioonivahend, täielikult normaliseeritud. Teema kesksuse joonib alla sissejuhatav pilt mõlema raamatu esilehel: esimeses köites väike Riad püstoliga rõõmsalt jalutamas ning teises juba pisut suurem poisike automaadiga. Relvad ja sõdurid on siin lapsepõlve osa, mehelikkuse nurgakivi. Näiteks pakub putkamüüja, kellelt Riadi isa ostab pojale koolivormi ja ranitsa, kaubale lisaks plastpüstolit, et „pärast tunde auru välja lasta“ (II, lk 12). Looliselt on mõlema raamatu lõpuossa paigutatud vägivalla kulminatsioon – surm. Esimeses osas tapavad lapsed hargiga kutsika, teises pannakse külas toime „aumõrv“: tapetakse abieluväliselt lapseootele jäänud naine. Mõrtsukad pääsevad äärmiselt kerge karistusega ning „neist said külas väga lugupeetud mehed“ (II, lk 157).

Raamatuga ei ole seatud endale ülesannet jõuda vägivalla juurpõhjusteni ega pakkuda ammendavat ülevaadet piirkonna ajaloost ja kultuurist – tegu on kildudega. Eesti lugejale toob Sat­toufi kirjeldatud korruptsiooni, defitsiidi ja õõnsate loosungite ühiskond kahtlemata meelde Nõukogude aja. Ning sarnaselt Nõukogude korraga tõuseb siingi esile võimu ja konflikti tähtsus ühiskonna kontrolli all hoidmisel. Riadi isa püüab, enamasti edutult, korduvalt võimule läheneda: pugeda endast jõukamatele ja mõjukamatele, et edendada oma akadeemilist karjääri. Lapsed kopeerivad kärmesti täiskasvanute käitumist: poiss, kelle isale kuulub hotell ja maa selle ümber, teab, et talle kuulub ka mänguväljak ning ilma tema loata keegi sinna turnima ei lähe (II, lk 102). Konflikt ei avaldu aga teoses mitte ainult võimu või ühiskondliku positsiooni tasandil, vaid ka omade ja võõraste, naiste ja meeste ning mineviku ja tuleviku mõõdu­võtuna.

Väike Riad avastab eneselegi imestuseks, et vägivallaga on võimalik harjuda ja veel üllatavalt kiiresti. Kui tema isa laseb varblaseparve haavlitega puruks, tahab poiss algul nutma puhkeda. Ta pöörab pea ära, sellal kui isa väikestel linnukorjustel kõri läbi lõikab. Viie minuti pärast ei tunne ta aga nende tompude vastu enam midagi (II, lk 73). Järgmisel korral tarbetut vägivalda kohates suudab ta sellele juba uudishimulikult silma vaadata (II, lk 78). „Tuleviku araablase“ lapsepõlvekujutus võtab suurepäraselt kokku kasvamise paradoksid. Väike Riad on ühtaegu ülimalt tundlik ja tähelepanelik ning pahatihti mõtlematu ja isekas.

Kes on tuleviku araablane?

Riadi kohanemisvõime aitab mõista ka tema isa, keda võib pidada „Tuleviku araablase“ tegelikuks peategelaseks. Kindlasti on tegu lugejas kõige tugevamaid tundeid esile kutsuva karakteriga: isekas, ihne, kahepalgeline, impulsiivne, auahne, šovinistlik … Loetelu võiks jätkata. Samal ajal on Riadi isas ka midagi tragikoomilist. Pidev ebaõnnestumine ja lapselikult lihtsakoelised unistused pehmendavad tema negatiivseid iseloomujooni ning sunnivad talle kaasa tundma. Kindlasti aitab kaasa asjaolu, et lugu on jutustatud Riadi pilgu kaudu: lapsele sisendab isa kõigile vajakajäämistele vaatamata siiski turvatunnet.

Riadi isa Abdel-Razak on Prantsusmaal ajaloo doktorikraadi saanud ning abiellunud prantslannaga. Tema suhe Süüriaga on vastuoluline. Ühelt poolt on ta natsionalistlik ning valmis kodumaad välise kriitika eest kärmesti kaitsma. Teiselt poolt pages ta väeteenistuse eest Prantsusmaale õppima ning kurdab sageli süürlaste ebausu ja iganenud vaadete üle. Temale viitab ka romaani pealkiri „Tuleviku araablane“: panarabismi kirgliku pooldajana usub Abdel-Razak, et haritud ja laiema silmaringiga nooremad põlvkonnad toovad ühes araabia maade peatse õitsengu. Unistades muutustest ühiskonnas, ei usu ta ometi, et süürlased end kunagi ise valitseda võiksid. Ta avaldab tunnustust Saddam Husseinile, kes sellal Iraagis võimule tuli, ning unistab ka ise võimuhaaramisest. Riadi isa peab end eesrindlikuks haritlaseks, kuid on ühtlasi elav näide, et maailmavaateliste muutuste ellukutsumiseks ei piisa pelgalt välismaal õppimisest ja doktorikraadist.

Raamatu kahes esimeses osas domineerib isa tegelaskuju lausa silmatorkavalt. Lugejana on raske leppida, et Riadi ema läheb mehe fantastiliste ideede ja impulsiivsete otsustega nii lihtsalt kaasa. Võimatu on aga mitte märgata kaht väikest last kasvatava ning araabia keelt oskamata paratamatult sotsiaalses isolatsioonis elava ema väsimust – seetõttu ta vaikibki. Tõeliselt pingelistes olukordades paneb ta jala maha ning suudab abikaasa hullusi mõnevõrra ohjeldada. Sattouf on tõdenud⁴, et sel ajal ema ilmselt tõesti uskus oma abikaasa helgesse tulevikku. Jutud peagi valmivast uhkest villast, Mercedesest ja professorikohast tunduvad paraku kasina lohutusena elus, kus süüa tuleb teha priimusel ning maja, kus elatakse, on alles pooleli, ent teisest otsast juba laguneb. Edaspidi kolibki ema Riadiga tagasi Prantsusmaale ning raamatu järgmistes osades on rohkem näha ka ema vaadet sündmustele.

Naer kui enesekaitse

Kui naljakas „Tuleviku araablane“ on, jääb küllap iga lugeja otsustada. Sattoufi joonistusstiil on teoses küll koomiksilikult liialdatud, kuid näiteks koolivägivalla stseenid ei ole looneytunes’ilikult väljahüppavate silmade ja lendavate tähekestega kujutisele vaatamata mingil moel naljakamad. Kibedavõitu kõrvaltooni annab humoorikale joonistuslaadile ka aimus, et huumor on tegelaste enesekaitsestrateegia. Vähemalt Riadi isa naerab tihti pisarateni nii kummaliste mõtete peale, et raske on näha selles reaktsioonis muud kui läbi töötamata traumat: näiteks siis, kui isa räägib „naljaka“ loo sellest, kuidas ta lapsepõlves sõbraga kooli katuselt Süüria lipu pihta pani ning kuidas neid hiljem selle eest maha lasta ähvardati (I, lk 99). Mitmes stseenis pannakse lugeja samamoodi valiku ette: kas minna kaasa kujutatava sündmuse õuduse või hoopis joonistuse ning seda saatva jutustuse muhedusega? Kui tegelikkus ületab ettekujutuse piirid, muutudes absurdiks, ei olegi sellele enam üht õiget reaktsiooni, üht õiget hinnangut.

Ennekõike on aga „Tuleviku araablane“ lihtsalt üks põneva sündmustiku ning mitmetahuliste karakteritega väga hea raamat. Loodan, et kirjastajal jätkub jaksu ka järgmiste „Tuleviku araablase“ osade eestindamiseks. Kiidan tõlkijate Kadi Kolgi ja Anu Lutsepa ning toimetaja Anti Saare tööd: „Tuleviku araablane“ on ladus ja hästi voolav lugemine. Kui tõlkeosavuse markeriks on tihtipeale vandesõnad, siis tundub, et siin on suudetud kõikvõimalikud sajatusedki nüansirikkalt lugejani tuua. Usun, et iga huviline leiab teosega suhestumiseks oma konksu, olgu selleks soov tundma õppida killukest Süüria ajaloost, avastada graafilise romaani väljendusvõimalused või lihtsalt elada kaasa ühele ebatavalisele perekonnaloole.