„Ma ei taha vabandada iga kord, kui räägin sõjast. Ma tahan, et vabandaksid nemad, kes sõjast ei räägi,“ kirjutasin ma 2023. aastal. Minu sõbrad ütlevad, et ükski vestlus ei möödu ilma selleta, et ma ei tooks sõda kuidagimoodi sisse. Las seda ebamugavust tunnevad need, kes (siiani!) arvavad, et see pole nende sõda. Meie kõigi sõda. Nagu Nõukogude Liidu lagunemise ajal, seisame ka praegu samas inimketis: Baltimaadest Kõjivini välja. Jah, just Kõjivini, sest kõrist väljuv õ on kui vabaduse hüüd.
Paljud ei tea, et Balti kett on ka Ukraina kett. Selles mõttes, et nii on seistud ka Ukrainas ja selle ettevõtmise roll on sama oluline. Naljaga pooleks võib öelda, et baltimaalased on targemad, sest seisid inimketis keset suve. Minu kaasmaalased tegid seda talvel, 21. jaanuaril 1990. aastal, ühe ajaloolise tähendusega päeva eel. Nimelt ühinesid 22. jaanuaril 1919. aastal Ukraina Rahvavabariik ja Lääne-Ukraina Rahvavabariik ning suur osa Ukraina maid oli lõpuks koos. Meie nimetame seda ühtsuse ketiks. Ja nüüd seisavad igal aastal inimesed Kõjivis reas Patoni sillal, mis viib üle Dnipro jõe, et rõhutada: mõlemal jõe kaldal ollakse koos ja Ukraina iseseisvus püsib. Eesti keeles kõlaks see „Me hoiame nõnda ühte“. Ja hoiamegi. Inimlikkus jääb. Hoolivus jääb. Abivalmidus. Siirus. Varsti algab suure sõja viies aasta.
Maailma maitsvaim kohv on esimeses WOK tanklas koiduajal pärast Poola-Ukraina piiri. Kodus. Viimasel paaril aastal olen näinud sama teenindajat, kes küsib automaadihäälega, ega ma ei soovi hot dog’i, ent hüvastijätuks naeratab lahkelt ja lausub: tulge veel. Kui hea on teda iga kord näha. Vahel tundub, nagu poleks minu märkmed üldse omavahel seotud, aga neid ühendab kodusolemise tunne, mida kogeb see, kes asus kunagi vabatahtlikult elama kodust kaugele.
Las see olla väike klausel, et teie, kes te seda teksti loete, peaksite meeles, et mina olen see teistsugune ukrainlane. Sündinud ja kasvanud Ukrainas, isegi ülikooli lõpetanud ja üht-teist teinud, ent ukrainlane, kes on kogenud sõda vaid lühiajaliselt ja tagalas, kes sai teate täiemahulise rünnaku algusest Tallinnas ja kes ei läinud kohe tagasi. See on määrav ja eristab mind nendest, kes on olnud need neli aastat Ukrainas, ükskõik kui palju ma ei teeks Ukraina toetuseks. Aga seal on siiski kodu. Nii et, märkmed kodust.
Trollis hommikul: noor, tugev sõdur kui tammepuu astub sisse, hakkab kompama taskuid, otsides sularaha. Mitu naist ühel häälel, emaliku soojusega: teie olete ju sõjaväelane, teile on tasuta! Ja siis edasi: minge istuge, seal on kohti. Maandus ta siis minu ja mu ema kõrvale, kes küsis minult: „Kas oleks normaalne pakkuda talle šokolaadikommi, mis me just ostsime, või see on liig?“
Minu kodulinnas liiguvad ühissõidukid umbes kella kaheksani õhtul ning ma olen näinud isegi ööbusside reklaami, aga see on pigem vana. Bussid on enamasti suured ja soojad, mõned on annetanud Eesti. Ema saatis pildigi, kus tablool on Tallinna peatused. Hiljem need vahetati ära. Naljakas ja armas. Buss sõidab liinil Žõtomõr-Estonia ning väljub viie minuti pärast. Isegi igivanas bussis saab maksta kaardiga.
Suured väiksed lapsed täiskasvanu pilguga. Tabasin end juba mitu korda mõtlemas, et ma ei saa aru, kui vana on inimene, kes istub minu vastas. Esimest korda juhtus see Kõjivi metroos: kas ta on neliteist või kakskümmend? Noh, see poiss mustas. Lapselikud näojooned, aga täiskasvanu tõsised silmad, käed, mis reedavad, et teeb füüsilist tööd. Istub nagu need mehed külapingil, kellel on vaja lahendada mingi elutähtis küsimus. Naeratab lastele, tal on vist kodus õed-vennad. Neliteist või kakskümmend? Pilgus neli aastat sõda.
Metroos vaatasin kõiki erilise armastusega, kuidas muidu: need inimesed elasid üle eilse 16tunnilise õhurünnaku. Ilusad inimesed, stiilsed, kotid silmade all, mõned lugesid raamatut. Minu kõrval seisis sõjaväelane, pikk, tugev, mõnusa habemega. Te ei kujuta ette, kui ilusad on meie sõjaväelased! Kehahoiak, liigutused, keskendunud pilk. Järsk peatus – ja ma oleksin äärepealt talle otsa lennanud. Oeh, miks ma ei lennanud (huulile kerkib kurb naeratus).
Ei saa mitte mõelda sõduritest, kes on üle mõistuse palju päevi 0-liinil rindel. See tähendab otse vaenlase ees ja pideva tule all. Jõulude ajal levis ühismeedias video, kuidas kaks sõdurit, kes olid olnud positsioonil umbkaudu 150 päeva, tulid elusana tagasi ja kõigepealt helistasid perele. Emale. Jõuluime. Keegi kirjutas, et tuhanded pered on jõuludel koos sellepärast, et tuhanded ei ole. Lisasin mõtetes: ja et tuhandeid enam pole …
Planeerida tulevikku on võimatu. Arusaadav, eks. Minul ei õnnestunud plaane teha isegi kaheks päevaks ette, kui pidin minema Kõjivisse ning viima raamatud Ljudmõla Taranile, kelle luulekogu „Paradiisi õunad“ ilmus äsja kirjastuses Hea Lugu. Soovitan soojalt lugeda. Mu kodulinnast Žõtomõrist jõuab Kõjivisse pooleteise tunniga. Lihtne ju. Märkisin välja paar põnevat näitust ja leppisin Ljudmõlaga aja kokku. Aga eelmisel päeval. Öösel hakkas rünnak, mis kestis 16 tundi. Hommikul mõtlesin, et kahju, aga pole viga, ma sõidan siis päeval ning õhtul annab ikka kohtuda. Kella 10st hakkas Žõtomõris jälle lärmama õhuhäire, kell 11 töötas kuskil lähedal meie õhutõrje. Mina seisin koridoris ja ootasin, millal saab juukseid pesta – visa hing (selleks ajaks oli juba teada kannatanutest ja vaenlase tekitatud kahjust Kõjivis, ja ka sellest, et mitmes linnaosas puudub elekter ja vesi; mõtlesin veel, et milline luksus – juukseid pesta). Kell 12 ilmus ekraanile sõnum, et Kõjivis töötab (jälle!) õhutõrje ründedroonide tõttu. Ja nii mu sõit ära jäigi. Seisin nõutult keset tuba, üks jalg pükstes ja juba valmis minema, aga kuradi venelased.
Mitmes linnas on olukord jätkuvalt kriitiline elektri ja soojaga. Jaanuari alguses said kõvasti pihta Dnipro ja Zaporižžja. Kriitiline taristu töötas generaatorite peal, koolivaheaega pikendati mitme päeva võrra, elektritransport oli linnades asendatud bussidega. Siis jõudis see energiahävingu laine Kõjivisse: 13. jaanuari seisuga jäi 70% mitme miljoni elanikuga linnast ilma elektrita. Kõigepealt Vene rünnakute, aga ka ilmaolude, täpsemalt lumetormi tõttu. Inimesed, kellel pole generaatorit või muud küttevõimalust, soojendavad ennast soojaveepudelite, kuumaks aetud telliskivide ja teega. Ukraina päästeamet pani püsti lisasoojenduspunktid. (Sotsiaal)-meedias jagatakse soovitusi, kuidas saada sooja. Kirjutasin endale ka üles: katta aknad lisakilega; valida välja üks tuba, kus üritada hoida talutavat temperatuuri; soetada soojendustekk ja -kott; hankida talvemagamiskott; teha süüa koos teistega, et säästa ressursse; võimalusel hoida termoses kuuma vett; tuulutada tuba, isegi kui väljas on miinus 20 kraadi, sest õuest tulnud kuiv õhk läheb kiiremini soojaks; riietuda mitmekihiliselt ning vahetada riideid enne magamaminekut; kallistada teisi inimesi ja oma loomi.
Lõpuks kirjutan arvude keeles: 2025. aastal saatis Venemaa minu Ukraina suunas u 100 000 drooni, u 60 000 lennukipommi ja u 2400 eri tüüpi raketti. Mitmes oblastis on energiataristu olukord üliraske. Kõjivi elanikel tuleb hakkama saada elektrikatkestuse ajal (22. jaanuari seisuga) kuni 20 tundi, kuigi olen kuulnud ka mitmest päevast.
Aga. Aga! Me oleme ikka siin. Seisame koos. Ja oleme üks.
22. jaanuaril 2026
