Olgem ausad, prantsuse loodusfotograafi ja dokumentalisti Vincent Munier’ värskeima, peagi kinolevisse jõudva filmi „Metsasosinad“¹ jälgimine nõuab – eriti kärsitumalt vaatajalt – keskmisest rohkem kannatust. Sest ega seal juhtu ju tegelikult mitte midagi, aga samas juhtub väga palju. Film mõjub kui meditatsioon või nagu Munier ise ütleb – teraapia. Loodusteraapia.

Kui Munier’ eelmine film „Lumeleopard“² viis vaataja koos Nick Cave’i muusikaga Tiibetisse, siis seekord rännatakse Prantsusmaal Vogeesides Munier’ lapsepõlveradadel, kus vaikus, udu ja valgus loovad omaette poeetilise maailma. Ent see on ka väga isiklik perekonnalugu, sest Munier’d saadavad sel rännakul 12aastane poeg Simon ja loodusmehest isa Michael. Ja nende ühisel metsas kondamisel on ka väga konkreetne eesmärk kohata Prantsusmaal haruldaseks ja peaaegu eksootiliseks muutunud metsist.

„Eesti? Seal on ju palju metsa,“ noogutab Munier, kelle olen oma peas juba prantsuse Fred Jüssiks tituleerinud. „Ja kas ei räägi ka mitte film „Iidsed metsad“ just Eesti metsadest?“

Ütlen, et minu meelest mitte, ja pärast väikest guugeldamist selgub, et kõnealune film valmis 2017. aastal Leedus³ ja jutustab siiski sealsetest metsadest. Aga see selleks.

Eesti kuulsaimaid loodusemehi Fred Jüssi, kes on samuti mitme loodusfilmi ja raamatu autor nagu teiegi, on öelnud, et inimesed peaksid õppima ära molutamise ning tänapäeval tähistatakse meil tema auks ka molutamise päeva. Kas olete sellega nõus? Et peaksime võtma rohkem aega mitte-midagi-tegemiseks?

Kindlasti, kirjutan kahe käega alla! Tänapäeval tahetakse teha kõike kohe ja kiiresti ning tarbida asju, mida saab kohe ja kiiresti. Olgu selleks kiirmood või kiirtoit. Peaasi, et oleks kiire. Peaasi, et saaks kohe kätte! Ma arvan, et me oleme kaotanud mitte ainult oskuse lihtsalt olla, vaid ka oskuse olla kannatlik. Ja sellest on tohutult kahju.

Ka teie filmi vaatamine nõuab kiirusega harjunud inimeselt kannatlikkust. Kuidas see Prantsusmaal vastu võeti?

Üllatavalt hästi. Ütlen „üllatavalt“, sest jah, teil on täiesti õigus – „Metsasosinad“ on väga-väga aeglane film. Eks ma võtsingi ette paraja julgustüki, et sellise asja ekraanile tõin, sest mu eelmist filmi „Lumeleopard“ on vahest veidi lihtsam vaadata. Aga „Metsasosinad“ osutus väga populaarseks, mis omakorda näitab, et inimesed ehk vajavadki praegu vaikust ja aeglust. Kogu selle tiktokinduse ja instagramminduse juures, kus videoid näidatakse vahel topeltkiirusel, et aega kokku hoida. Ilmselt selline aeglane film rahustab inimesi ja mõjub ka teraapiliselt. Praeguseks on „Metsasosinaid“ Prantsusmaal näinud üle miljoni inimese, mis on sellise filmi kohta erakordselt suur saavutus.

Oo, palju õnne, see on tõesti suure­pärane tulemus!

On ju? Täitsa pöörane! Möönan, et see üllatas mind ja teisalt muidugi rõõmustas, sest see pole üksnes loodusdokumentaal, vaid ka ühe perekonna lugu. Minu jaoks väga isiklik projekt.

Seda ma tahtsingi just küsida, et selles filmis kuulate metsavaikust koos oma isa ja pojaga. Olete varasemates intervjuudes öelnud, et õppisite loodust tundma tänu isale, ent millal te tundsite, et just nüüd on õige aeg anda need teadmised edasi oma pojale Simonile?

Kui olin alustanud „Metsasosinate“ filmimist, tajusin, et pean hakkama end ette valmistama isa surmaks, sest keegi meist ei ela igavesti. Teades, et pean temast ühel päeval lahti laskma, väljendab seda ka filmi lõpustseen, kus näeme mu isa nii-öelda kadumas. Pean seda väga võimsaks sõnumiks, millega film lõpetada. Mu poeg sai kaksteist, kui filmimisega alustasime ja seegi on väga sümboolne, sest ma ise olin just selles vanuses, kui mu elus leidis aset pöördepunkt.

Mis see oli?

Ma nägin elus esimest korda hirve! Ootasin metsas tunde ja tunde ning siis nägingi teda! Olen seda meelt, et kui nii õrnas eas kogetakse midagi väga erilist või loetakse raamatut, mis mõjub silmi avavalt, võib see noorele inimesele anda kätte elu mõtte. Või vähemalt suuna, mida mööda liikuma hakata. Just sellepärast teadsin, et pean oma poja sellele metsaseiklusele kaasa võtma. Usun, et see võiks tekitada äratundmisrõõmu, sest meil kõigil on ju mingi suhe isa või vanaisaga. Nii et ühelt poolt on „Metsa­sosinad“ väga isiklik ja intiimne, teisalt aga äärmiselt universaalne lugu.

Tean inimesi, olgu nad lõhnaloojad, näitlejad või arhitektid, kelle lapsed teatavad just teismeeas, et soovivad tegeleda millegi hoopis muu kui sellega, millega nende vanemad. Tuleneb see siis huvipuudusest või hoopis trotsist. Kas teie poeg vaimustus metsast kohe?

Nii ja naa. Tegelikult on seda veidi ka filmis näha, et vahetevahel ta tüdines ja surfas telefonis. (Naerab.) Nüüd on ta viisteist, tõeline teismeline ega hooli aeg-ajalt üldse sellest, mida mina räägin. Eks tal ole ka palju muid hobisid ja asju, mis teda huvitavad – arhitektuur, teater, kostüümid … Ent ma siiski arvan, et olen loonud tema arenguks sobiva pinnase. Õpetanud talle väärtusi, mida ta saab oma elus ära kasutada. Olen kindel, et ta leiab oma õige tee.

Aga teie ise? Teis ei tekkinud kordagi teismelise ängi?

Ei, sest ma olin loodusesse pööraselt armunud! Olen siiani. Pärast seda hirve nägemist passisin iga päev tundide viisi metsas, et jälle mõnd looma näha. Eks elu oli ka lihtsam kui tänapäeva teismelistel. Mobiile ega ühismeediat ei olnud, elasime väga väikeses majas üsna tagasi­hoidlikes tingimustes. Jalutasime koos venna ja õega päevade kaupa metsas, meil ei olnudki mingeid muid ahvatlusi. Tollal ma muidugi ei arvanud, et sellest võiks mu elukutse saada, ent siis hakkasin tasapisi pildistama ja sealt edasi juba filmima.

Teie isa mainib filmis, et tema üheks vägevaimaks metsaelamuseks oli metsise nägemine …

… jah, isa nägi metsist 1960. aasta talvel!

Kas teil on, kui nüüd see kõige esimesena nähtud hirv kõrvale jätta, veel mõni eriline hetk, mida meenutada?

Hm … ehk on see kurgedega seotud. Teil Eestis leidub neid palju, aga minu jaoks on kurg justkui vaimulind. Nagu kaitsja. Seda ajast, mil olin umbes sama vana nagu Simon praegu. Minu tuba asus täpselt katuse all, mul oli Veluxi katuse­aken, mille kohal tegid kured võimatut lärmi. Nagu konnad oleksid katusele pääsenud, kujutad ette? See heli mõjus mulle nõnda, et niipea kui juhiloa sain, sõitsin hoobilt Skandinaaviasse, Soome ja Norrasse, et jälgida kurgede rännet. Huh, see oli võimas! Pühendasin kurgedele ja nende rändele ka oma esimese raamatu „Kurgede ballett“.⁴

Otse loomulikult teate metsadest ja nende asukatest tavainimesest kõvasti rohkem, ent kas on ka midagi, mis teid „Metsasosinaid“ tehes üllatas? Kas saite teada midagi uut looduse või miks mitte ka iseenda kohta?

Püha jumal, muidugi! Nii palju, et ma kohe ei teagi, millest alustada. Ma ju õpin kogu aeg. Kuigi veedan suure osa elust metsas, ei ole mul seal mitte millegi üle mingit kontrolli. Ja ma esitan endale kogu aeg küsimusi nii looduse kui ka iseenda kohta. Ja selle kohta, kuidas leida tasakaalu. Kuidas inimkond ja loodus võiksid üksteist austades harmoonias elada. Ja kui ma milleski kindel olen, siis selles, et nende küsimuste esitamist ei tohi kunagi lõpetada. See on nagu palve, väga spirituaalne. Me peame kogu aeg arendama oma teadlikkust selle kohta, mis toimub looduses ja meie ümber ning kogu aeg õppima.

Kas olete kunagi metsas hirmu tundnud?

Olen. Minu arvates on see haavatavuse tunne väga väärtuslik, sest paneb end tundma vähem dominantsena. Seda peab endale aeg-ajalt meelde tuletama. Sest kiputakse end pidama kõrgeimateks olenditeks, kellel on vaba voli teisi elusolendeid jälitada ja hävitada. Meist, kes me olime kunagi metsade kiskjad, on nüüd saanud looduse hävitajad. Seegi on üks „Metsasosinate” peamisi sõnumeid – taastada kõikide liikide võrdsus ja kaotada hierarhia. Usun, et hirm aitab seda teha. Jah, muidugi võib hirm samal ajal panna tegema ka halbu otsuseid ja tapma, ent teatud koguses hirm on siiski vajalik. See on väga huvitav teema.

Kas on mõni loom või lind, keda teil pole õnnestunud veel vabas looduses filmida või pildistada, aga kellega kohtumisest unistate?

Ükskõik millises maailma paigas?

Kus tahes maailma paigas.

Oh, lahe! Üks on kindlasti kuldtakiin. Väga eriline loom, suur mägine imetaja, kes meenutab nii kitse kui piisonit. Käisin hiljuti Bhutanis, kuningas ja kuninganna olid mind kutsunud juhendama üht sealset metsaprojekti. Bhutanist leiab väga palju erilisi loomi, ent kuld­takiin on neist raudselt kõige veidram. Aga neid loomi ja linde, keda näha tahaksin, on muidugi palju-palju rohkem. Ma ikka tahan kindlasti ka Eestisse tulla. Teil on ju palju saari, eks?

Kas just palju, aga mõned ikka on!

Väga hea, väga hea. Ma tõesti tahaksin Eesti metsi näha!

Tore, ootame! Aga loomade juurde tagasi tulles: milline loom käitub teie meelest kõige rohkem inimese sarnaselt?

Hm, huvitav küsimus. Euroopast rääkides ütleksin, et karu. Ja ehk isegi hunt, eriti just valge hunt. Need on loomad, kes tahavad omasugustega seotud olla nagu inimesed. Ma unistangi sellest, et inimesed võiksid loomadega harmoonias elada. Annan endale muidugi aru, et rahulepingu sõlmimine loomadega on sama keeruline nagu maailmas sõdade lõpetamine. Ent unistada ju võib! Elasin mõnda aega nomaadide ja pärismaalaste keskel ning nemad on leidnud viisi, kuidas koos loomade, isegi kiskjatega harmooniliselt koos eksisteerida. Nende vahel pole viha, ahnust ega vihkamist. See oli tõesti imetlusväärne.

„Metsasosinate“ helilooja on Warren Ellis, kellega olete varemgi koostööd teinud. Kuidas te tema muusika metsa­sosinate ja loodushäältega kokku kõlama panite?

Mul on tõesti olnud õnn teha koostööd suurepäraste muusikute, nii Warreni kui ka näiteks Nick Cave’iga. Warren suhtus projekti väga entusiastlikult alates hetkest, mil saatsin talle veel väga toore idee. Hiljem lisasime ka Dom La Nena ja Rosemary Stanley, kahe naise hääled, et leida tasakaal Warreni maagiliste helide ja naishäälte lüürilisuse vahel. Kokkuvõtvalt võib öelda, et püüdsin leida õiged doosid, kuidas ühildada muusika ja vaikus ning looduse hääled. Usun, et see õnnestus. Et kõik see kokku lõi maagia, mis toob vaatajale kananaha ihule!