Videvikku peetakse nagu kodulooma. Vaadatakse, kuidas ta kasvab (hommikupoole hakkab kahanema), öösel on enam-vähem stabiilne. Siis võiks seda nimetada pimeduseks, aga ei saa: kas on aastaaeg vale või elad linnas, kus öösiti on alati hämar. Videvik.

Selle pidamiseks on välja mõeldud tseremooniaid, kuid levinuim on selline. Kustutad kogu elektrivalguse (suur kokkuhoid), vaatad aknast välja. Ürginimesel sellega (ei elektri ega aknaga) muidugi asja polnud. Palju hiljem, tõsi küll, olid ka aknad, aga klaasi asemel seapõiega kaetud. Sealt sai siis välja vaadata ja näha, mis paistab. Ja see, mis paistis, oli emiski – nimetagem seda hämaruseks. Videvik, mis imbus ka tuppa, oletatavat vaatajat endasse mässides.

Võib-olla oli seal ka elav tuli, võib-olla vahtis tulle. Võib vaielda, kas siis oli videvik – tulevalgel paistab ümbrus pimedam –, aga eeldame, et videvik algas ja lõppes lihtsalt varem, siis kui päev oma täies (või pooles) jõus veel läbi seapõie kumendas.

Aga tagasi tulevikku, s.t tänapäeva. Mul oma keskküttega korteris elavat tuld pole, niisiis piisab elektrivalguse kustutamisest. Aken on, sellest vaatan välja. Hämardub, valgeneb või on lihtsalt hämar, ühesõnaga, videvik. Vaatan seda, ja videvik tuleb tuppa, õigemini, toas juba ongi, kuigi põhiliselt ikkagi õues. On üks majadevaheline sisehoov, mida vaatan. Pilt tõmbub uduseks: hämarusest, kaugusest, nende ja tänavavalgustuse kombinatsioonist või ongi lihtsalt udune ilm. Ja sellest udust ilmuvad suured puutüved (ütleme, kuusemets), puude vahel teerada, siin-seal metsa all kummalised tuled. Mis tuled need on? Ja mis teerada? Kes seda mööda tuleb? Ja millal? Seni pole veel keegi tulnud. Aga ükskord …