30. jaanuarist 1. veebruarini avati Rakveres kolme kontserdi ja ühe matineega Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru [samuti avati Ukuarus Eesti Kunstimuuseumi külalisnäitus „Virumaastikud“ – toim]. See on esimesena valminud riikliku tähtsusega kultuuri­objekt, mida on rahastanud kultuurkapital. Ehk on huvitav teada, et 2009. aastal välja kuulutatud rahvusvahelisele arhitektuurivõistlusele laekus 136 projekti 29 riigist: Eesti ja Euroopa riikide kõrval ka India, Tšiili, USA, Kanada, Jaapani ja Hiina arhitektidelt. Tõeliselt üleilmne võistlus ja tulemus on tõesti selle vääriline. Taastatud on arhitekt Alar Kotli projekteeritud ja 1940. aastal valminud Pauluse kirik, mille uue lahenduse autorid on arhitektid Kristiina Aasvee, Kristiina Hussar ja Anne Kose. Valminud on tõeliselt kaunis, nii väljast kui ka seest nauditav hoone, mis väärib suurmehe nime ja tõstab väikelinna (15 695 elanikku) Rakvere nüüd meie muusikakultuuri esiritta. Rakvere kultuurikeskuse ja ühtlasi Ukuaru muusikamaja direktor Kertu Orro on sõnastanud soovi, et majast kujuneks paik, kuhu tullakse kontserdile ja kust lahkutakse selgema mõtte, sügavama sisemise rahu ning kindla sooviga tulla tagasi. See soov sobib haruldaselt suure looja Arvo Pärdi olemusega ning kirjeldab täpselt tundeid ja meeleolu, millega lahkusin 31. jaanuari õhtul muusikamajast kargesse (–25°C) talvisesse Rakverre – ja see kõik oli väga tõeline.

Nagu öeldud, avati maja nelja muusikasündmusega, millest kolme sisu oli kokku pannud dirigent Kaspar Mänd ja neljanda täitsid Rakvere tublid tegijad. Esmalt tuleb väga kõrgelt tunnustada Kaspar Männi kava, kus pakuti tema juhatusel suurepäraseks tervikuks kujundatuna Arvo Pärdi, Tõnu Kõrvitsa ja Ástor Piazzolla loomingut Tallinna Kammerorkestri ning solistide Hans Christian Aaviku, Annabel Soode ja Kaspar Uljase (bandoonium) esituses. Kuid kõigist kõige olulisemana alustas kontserti (31. I) jalgrattal saabunud Rakvere koolipoiss Paul Saamot, kes esitas klaveril muidugi maja nimiteose „Ukuaru valss“. Muusikamaja kontserdi helikutsungina kõlab sama teos ja kuidas teisiti võikski. Hans Christian Aaviku ja Annabel Soode nimi ei vaja kommentaare, kuid Kaspar Uljase kohta lisan mõningast teavet. Uljas on tunnustatud akordionist ja bandooniumimängija, kes on lõpetanud EMTA džässmuusika erialal ning saanud magistrikraadi bandooniumi erialal Rotterdami Codartsi kunstide ülikooli maailmamuusika osakonnas. Ta on oma oskusi viimistlenud 2011. aastal Hispaanias ja Argentinas ning 2017. ja 2021. aastal Prantsusmaal. Viimased kümme aastat ongi ta keskendunud bandooniumile ning Argentina tangole ja folkloorile. Ta on seisnud ka ERSO ja Alam-Reinimaa Sümfooniaorkestri ees nende uusaastakontsertidel. Kes sobikski etemini esitama Tallinna Kammerorkestriga Ástor Piazzolla loomingut.

Ja kes sobikski rohkem selle kontserdi keskseks heliloojaks Pärdi ja Piazzolla kõrvale, kui mitte TKO resideeriv helilooja Tõnu Kõrvits maja avamisele pühendatud teose „Serenaad („… and it’s getting dark“/„… ja hämardub juba“)“ esiettekandega. Pean seda teost ja teose esitust kõige olulisemaks tähiseks kogu muusikamaja avasündmustel ja ennustan sellele suurt tulevikku. Kõrvitsa serenaadi pealkiri on inspireeritud kulguri Opportunity 2018. aastal Marsilt Maale saadetud viimasest sõnumist: „Mu aku on tühjenemas ja hämardub juba.“ Kõrvitsa teosest leiab pealkirjast kuni teose lõpuni juba esimesel kuulamisel niivõrd palju vihjeid ja allteksti, et ootangi selle suurepärase meistriteosega juba järgmisi kohtumisi. Pealkirja sõnumis ei tasu otsida traagikat, pigem ühe masina mängulist imetlemist võime tõttu teatada oma tegevuse paratamatust lõpust nii poeetiliselt.

Kolmeosaline teos on sisustatud ikka Kõrvitsale omase romantilisele osutava helikeelega. Päris alguses kuulsin lausa vihjet Sibeliusele – tõsi, pisut kergemeelsemat kui tema teise sümfoonia algus, aga ikkagi kui suunda näitavat või, et „teil Sibelius, aga meil Pärt“. Teose kestes kuulsin järjest enam Pärdi moodi keelpilliorkestri kõlameelt Kõrvitsa meisterlikus orkestratsioonis. Tegemist ei ole tsitaadiga, vaid ikka ja ainult vihjetega, mida võib kuulda nii või naa, oleneb kuulajast. Seda peangi väga hea uue muusika tunnuseks: on värske, aga ei hülga eelnevat. Ja miks ei võiks pealkirja pöörata ka nii: juba hämardub, lähme Ukuaru Fratrese saali akusid laadima? Hea on ennustada, et Rakvere muusika­maja ja selle avamisele pühendatud Kõrvitsa serenaadi tabab Beethoveni avamängu „Die Weihe des Hauses“ ja selle objekti Viini Josefstadti teatri saatus: mõlemad on tuntud, aga seost mäletavad vaid asjatundjad.

Kontsert algas aga Arvo Pärdi teosega „Cantus in memoriam Benjamin Britten“ (1977). Teose meisterliku esituse iseloomustamiseks on kohane tsiteerida Paul Hillieri: see, kuidas me elame, sõltub meie vahekorrast surmaga; see, kuidas me teeme muusikat, sõltub meie vahekorrast vaikusega. „Cantus“ on vormilt ja loometehnikalt nüüd küll geniaalne. Seda, kuidas teos algab kellalöögiga ja lõpeb justkui sama löögi kajaga, millist raami täidab laskuvalt laulev a-moll kõikides häältes – erinevates, aga matemaatiliselt arvutatud pikkustes –, ei saa teisiti iseloomustada. Ettekanne oli üks paremaid minu kuulduist. Kui järgnenud teos poleks olnud „Fratres“, oleks Pärt pidanud selle kirjutama, sest muusikamaja suur saal on ju Tõnu Kaljuste õnneliku suu läbi saanud just selle nime. Ette kanti versioon viiulile ja keelpillidele ning kõlapulkadele ja suurele trummile. Solist oli muidugi Hans Christian Aavik pillifondi „eks-Sapožninil“ ehk Maggini viiulil. „Fratres’t“ mängides saab olla ainult väga, väga hea esitus, mida see ka oli. Mulle imponeerib eriliselt TKO täpsus, mitte ainult pikkade pedaalinootide alguses, vaid need ka lõppevad absoluutses sünkroonis – seda ei kuule iga päev. Muide, ka vibraato intensiivsus on sükroniseeritud – seda ei kuule ega näe üldse!

Nagu jätkuva jutustusena kõlas nüüd keelpillide esituses Pärdi „Silouan’s Song“, mis on autoril pühendatud arhimandriit Sofronile ja tema kloostrivendadele. Järgnenud teos „L’abbé Agathon“ on helilooja algversioonis sopranile (Barbara Hendricks) ja Beauvais’ tšellooktetile, kuid siin sai kuulda Tõnu Kõrvitsa (!) seadet sopranile ja keelpillidele Annabel Soode ja TKO esituses. Teos on kui novell ehk pigem jutuke isa Agathonist, kes võtab turule oma asju müüma minnes tee pealt kaasa leeprahaige, ostab tollele omateenitud raha eest leiba ja viib ta siis samasse paika tagasi. Tekst on nende omavaheline vestlus sel teekonnal. Teekonna lõpus on pidalitõbine aga kadunud, sest tegelikult oli tegu Issanda ingliga, kes pani Agathoni proovile. Lihtne inimlikkuse proovikivi – aga kui sugereerivalt mõjuv muusika, mis seepärast toob meelde Schuberti laulva jutustuse „Metshaldjas“. Annabel Soode süvenenult veenev esitus ainult soosis seda paralleeli.

Kontserdi teine pool algas Tõnu Kõrvitsa serenaadiga ja jätkus kuni lõpuni Ástor Piazzolla loominguga, bandooniumil soleerimas efektses asendis, vasak jalg klaveritoolil ja selle põlvel instrument, Kaspar Uljas. Teosed olid seadnud norra helilooja-aranžeerija Sverre Indris Joner ja hollandi viiuldaja Tim Kliphuis – nii et Piazzolla eurokastmes. Tunnustavalt tuleb nentida, et seekord teravalt maitsvas ja nauditavas ettekandes. Ei mäletagi nii temperamentset lavatäit eesti muusikuid oma mängu nautivat, hetkega kandus see ka saali. Braavo! Viimase teosega tuli justkui spontaanselt lavale ka Aavik ja piazzollada sai vinge lõpu muidugi „Libertango’ga“. Tahan alla joonida Kaspar Uljase tegevuse laval. Tegemist on väga kõrgel tasemel interpreediga. Kõik kontserdikorraldajad – moodustage järjekord, kes ees, see mees. Kogu õhtut juhtisid äärmiselt vahetult, aga soliidselt Ülle Kaljuste ja Harriet Toompere ning lõpuks tulid nad lavale karmoškadega ja siis kõlas kogu kambaga, kaasa arvatud Uljas, Aavik ja TKO, Arvo Pärdi „Ukuaru valss“. Ja kui publik jäi nagu veel midagi ootama, kõlas Ülle Kaljuste veenev kooda: „Ukuaru saal on nüüd avatud!“