Jõuan Teras Beachile, sisehalli randa, kui esimesed umbes 200 rannatooli lava ees on juba võetud: neil lebavad sallid, väikesed ebamäärased nutsakud ja igasugu muud loovad lahendused istekohtade hõivamise markeerimiseks. Veelgi eespool, päris orkestrile püstitatud lava juures, on poolsada riidest lamamistooli, mis on reserveeritud muusikanautlejatele, kes ei pea paljuks sümfoonilise muusika eest preemiumpiletit osta. Lavalt kostab mõnusalt kakofoonilist heli, kuskil kaugemal on kuulda kõlaritest voogavad ookeanilained koos kajakate kiledate karjatusetega, inimesed sagivad valges liivas nagu sipelgad ja mulle ulatatakse valge kilekott saabaste tarbeks. Atmosfäär tohutus angaaris on teatraalne, kirju rohekaspunane valgus heidab jalgadest tekkinud liivadüünidele dekoratiivseid varje. Olen siin esimest korda ja ruum avaldab muljet.
Esimene laine
Øyvind Torvundi vulisev sümfooniline poeem „Forest Morning“ (2019) on kerge nagu kevadine tuuleõhk – flöödid lipendavad taeva all, kuskil hingavad-paisuvad bassid – ja juba kuulemegi sümfoonilis-harfitseeritud allikavulinat. See muusika on siin tõenäoliselt selleks, et tekitada kerget unustust ja hõllandust, mõjuda n-ö teraapiliselt, aga minus vallandab see kujutluspildi Disney bämbifilmi metsalagendikust või David Attenborough’ maheda koolitatud hääletämbri ootuses ennast kännule üles seadnud mägraperest. Korraga kuuleme ärevat nooti: hundikari on ilmselt liikvele läinud ja otsib mängukanni kutsikatele, kes murdmist õpivad. Taevasse ilmuvad sünkjad pilved, kihutab kõle tuul – Bämbi plaksutab oma armsaid kunstripsmeid ja taganeb pelglikult kuuse alla. Selliselt päevalt võib kõike oodata. Ilm muutubki süngemaks, linnud laperdavad iilides ja vesipüks haarab enda tumedasse embusesse lõokese ja suitsupääsukese, kes ei suuda stiihiale vastu panna. Ent kuskil metsasügavuses on veel aasake, kuhu kõik head loomad võivad varju pugeda: seal lendavad liblikad, rõõmus orav toob sõpradele käbisid ja punahirvepere saab hetkeks aja maha võtta. Nüüd rullitakse kõlaritest ärevale dramaatikale ookeani unustustevaip ja kõik saalis hingavad hetkeks kergemalt – seekord läks metsarahval hästi!
Teine laine
Vaikselt ja hiilivalt juhatatakse rannalt tee järgmise teoseni ning lained annavad tasasel viiulivihinal teed Maria Huld Markan Sigfúsdóttiri teosele „Oceans“ (2018).
Kinematograafiline ekskursioon jätkub: nüüd lendame tüüne ja rahuliku ookeani kohal, aga nagu aimata võib, toimub pealispinna all midagi salapärast ja ulatuslikku. Niikaua saab jälgida vee sillerdusi ja mustreid, mis moonduvad aeglaselt massivsemaks, et siis jälle päikeses helkida. Ookean, nagu teada, on meie planeedil üks eepilisemaid vorme, raske on sellega vaielda ja seda endale allutada. Orkester paisutab lainet laine järel ning selle kohal signaliseerib teises koloriidis metsasarv, kutsudes välja sellele järgnevat viiulihägu. Siin on kõik harmooniline ja loomulik, isegi tapeedilaadne, üksteisele järgnevate paisutustega korrapärane muster. Pisut veel ja juba kostabki kõlaritest taas vaikset vee loksumist, millele sekundeerib spetsiifiline õllepurgi avamise klõpsatus. Dirigent on dramaatilises poosis tõstnud käed ja orkester ootab tema märguannet. Kõrgel laes meie kohal simuleerivad prožektorilaigud vee helkimist ja orkestrandid tõstavad uuesti pillid. Kuuleme pingestatud harmoonilist helivälja, millest siin-seal ulatuvad välja mõned ülemheliread ja pulseeriv paisutus, mis hõljub harmoonilise masinavärgina õhus.
Adamsid, kes ei ole perekond
Alanud lugu „Common Tones in Simple Time“ (1979) on John Adamsilt, USA postminimalistilt. Tema teos ei illustreeri midagi, vaid räägib helist kui materjalist – otsib selle miniatuursetest kordustest haake, mille külge uusi helisid riputada. Adamsi teos kõlab minu kõrvale oma minimalismis ja monotoonsuses, mis otsib väljundit meloodilisuses, tuttavalt, aga ka turvaliselt: muusika oleks otsekui ruumi sattunud ja otsib endale selles kohta, kajades angaari seintel. Tunnen tungi tõusta oma kohalt ja ruumis, liivarannal, ringi liikuda või siis suure kirju rannapalliga mängida vaatamata sellele, et ei ole vajalikus rannavormis – lihtsalt, et tajuda muusikat eri füüsilistes materjalipeegeldustes, mis seda voogu edasi-tagasi suunavad. Pulseerivad, kõlisevad helid õrnal sümfoonilisel taustal panevad esimest korda kogu kontserdikava jooksul keskenduma helile endale, mitte sellele, mida see kujutab.
Suure orkestri tekitatud heliväljas on suursugusust, mis ei väljendu selle valjuses, vaid vastupidi – see justkui hiiliks vaikselt ruumis ringi, täites kõik orvad, pugedes läbi laetalade ovaalsete nurkadega avauste, veigeldes kuulajate veiniklaasidel ja baari pudelikastides. Helid Adamsi muusikas on nagu Šveitsi kella eri suurusega väikesed hammasrattad, mis üksteisega salapäraselt seotult ringi käivad, ühed kiiremini, teised aeglasemalt, nii et kogu kellavärk vaikselt ruumis tiksub. Adamsi teose spektraalsed värvid ja säravad fragmendid on ehk ainuke seos, mille suudan veekogudega leida, aga siin on see tunda pigem allikavee kui ookeanina. Kuna teos on eelnenutest ajaliselt pikem, saab see ennast läbi mitmete registrite kiigutada, ent ühel hetkel hakkab seda jälle matma kõlaritest kostev lainemüha: DJ Ookean on taas oma lemmikloo peale pannud ja saabub pooletunnine vaheaeg.
Teine Adams häälestab lainele
Kergetes rõivastes publik suundub baari, mina jalutan lavale lähemale, uurin ruumi, valgust ja inimesi ning üritan mõelda, kas vastus küsimusele, mis inimesed sellesse simulaakrumi kokku ajab, on tõesti lihtsalt see n-ö polaarsus, millest sünnib pinge. Õues oleva külmkapi jääkambri temperatuur vastandub sisehalli suvesoojusega. Tõenäoliselt. Aga siis jääb küsimus – milleks siia veel sümfooniaorkester? Kas see lisab ehk midagi luksuslikku elu keskpäeva jõudeküllasele valgusele?
Kontserdi teise poole alguses kõlab taas Adamsi teos, seekord John Luther Adamsi oma, kes ei ole eelkuuldud heliloojaga kuidagi suguluses. (Tuleb meelde juhtum tudengiga, kes läks ettekandes sujuvalt Martin Lutherilt üle Martin Luther Kingi eluloole ja hämmastas kõiki selle ajaloolise koondkuju elujõulisusega.) Teost sissejuhatav ookeanimüha, mis on nüüd juba natuke kurnavaks muutunud, ning sellest läbi kostvad pillide häälestushelid viivad mõtted Titanicuga põhja läinud ansamblile, mille pillide kaja kanduks justkui fragmentidena ookeanisügavusest üles.
Osa pilligrupist joondab ennast kahele poole publikut, nii et neile õnnelikele, kes on saanud kohad orkestrile lähemale (mina nende hulka ei kuulu), saab osaks laiendatud helikogemus. Teos „Dark Waves“ (2007) algab vaikselt ruumi valguva madala vaskpillitooniga. Selle kohale riputab orkester õrna, kauguses heljuva õhulise atmosfääri, mis tundlikult ruumis õhku moduleerib. Teise Adamsi teos on esimesega võrreldes küll samalaadses registris, kuid jõulisem, pingelisem ja intensiivsem. Ka siin leidub üksikuid trompetihelisid ja sillerdusi, aga pigem paisub teos ühtlaselt massiivsemaks, mida võimendab ruumi suurus ja saali kogunenud inimeste kogus. Võiks isegi ette kujutada, et oleme suurel nüüdismuusika festivalil kuskil Euroopa kultuuriruumis – õhk on täis sooja atmosfääri –, aga see ei ole niivõrd rannaliivast ega soojast valgusest kui helimassiivide mahedast hõljumisest. Näib, et õhtu on lõpuks leidnud õige hoo ja registri.
Ootused pakitakse bossanoovasse
Tuleb aga öelda, et pärast järjekordset ookenilainete müha, mis eelneva loo viimased helid enda alla matab ja muusikud uuesti lavale kokku liidab, hakkab kõik laiali valguma ning Adamsite helile keskendunud sonoorsed teosed asendab Mason Batesi „Liquid Interface“ (2006). Kõlaritest kostva tuule ja mütsatustega liitub elektrooniline meetrum ning kuulen ilmselt esimest korda, kuidas sümfooniaorkester tiksu peale mängib. Heli muutub taas jutustavaks ja illustreerivaks, siin käiakse läbi kõik klassikalised kontrastsed kompositsioonivõtted, korraks mõjub üllatavalt üks pisut mürane lõiguke, siis võtab maad teatud muusikaline etteaimatavus ja loba ning on selge, et kontserdi mõjuvam osa on juba möödas. Teose viimases osas on loobutud efektitsemisest, aga see jääb ikkagi siinkirjutajale emotsionaalselt kaugeks ja pealiskaudseks. Mõtlen, millise filmi heliriba see võiks olla, ja näen vaimusilmas kedagi, kes rühib, kulm kipras, mööda tühja randa, et kuuluda võitjate hulka (loodetavasti see tal lõpuks ka õnnestub), igatahes rulluvad sinna taas lahti need igavesti mühisevad lained, mille kohal kisendavad prožektoritest virvendavas taevas kajakad. Jään natuke nõutuks: kirjus kavas on küll ühte ja teist, aga minu poolehoid kuulub ilmselt ikkagi eneseküllasele helile ja vähem millelegi, mis üritab inimestes lihtsalt meeleolu tekitada.
Aga sellegipoolest on ookean mulle oma etteaimamatust sügavusest jalge ette heitnud kaks pärlilaadset terakest, mida ei olegi nii vähe, olgugi et need on ääristatud mõnevõrra kahvatuma raamiga, kui nad seda vääriksid. Rannale jääb pärast dirigendi viibet baari poole mängima bossanoova ja osa inimestest suundubki sinna. Väljas on pime eesti talv, jätkub elu külmkapis kõledal kuupaistel.
