Kirsi Rannastele,  aasta kirjandusõpetajale
 
Sa ilmusid välja tagasihoidlikult,
sõnatu teretusega.
Ei karjunud, ei ropendanud,
ei olnud moes.
 
Sul õnnestus hoolega vältida
menu, preemiaid ja skandaale.
Sina ei sattunud kohtu alla, ei saanud 
kunagi nii suureks, et sind oleks võimalus 
esimese vajaduse tekkides tühistada.
 
Sa ei löönud mitte kunagi
oma naist või meest
ega lapsi või loomi.
Sina hoidsid neid
nii, nagu oskasid,
sündmustevaeselt.
 
Sa tulid tuppa nii märkamatult,
et kohalolu läks lihtsalt meelest.
Sa ei pannud pahaks ega kurtnud,
kuigi ükski ideoloogia polnud parasjagu sinu poolt
ja lugeja sind ei leidnud ...
 
Lõpuks lahkusid sama märkamatult,
kui olid tulnud. Sõnatult hüvasti jättes. 
Nii nagu inimene upub,
hääletult,
nii kaob vaateväljalt
Nähtamatu Kirjanik. 
 
Kaob ja ise ei teagi, et
keegi mõtles ka tema peale,
keegi pani teda tähele,
hindas tema kannatlikku vaikust
sõnade koorma all. 
 
Ja märkas, kuidas ta hästi ettevaatlikult 
puistas oma südant,
et teised jääl ei libiseks ...