Jürgen Rooste

Balti graafikute väljapanek „On the Edge of Change“ ehk „Muutuse serval“ Riia Art Space’is 11. VI – 6. VIII, kuraatorid Ieva Nagliņa, Al Paldrok ja Taje Paldrok ning kujundaja Paulis Liepa.

Kunstil ei ole üht eesmärki, rolli, lohutust või kohustust – see on võimalus olla inimene, valu- või paitegevas mõttes, elu lembehaardes, ta lämmatavas maadlusvõttes. Isegi, kui see kõik juhtub Pärnus.

See on nongratalikkuse üks alusvõti: teadlik inimülese rituaali kehutamine ja loomine ning elukestva rituaalsuse tagasitoomine maailma.

Kordaloov mõistus on haaranud iga-aastase ülevaatenäituse ja lugenud sinna sisse vägeva narratiivi, lõpmatult haakivad kujundid ja loonud sellest eesti kunsti praeguse näo.

Lily Marleen Verilaskja „Oma veres“ on tähenduslõks, süüdistus või torge, rahutus või murdumine, murtus sees, mida selle olemus ja esitusviis justnagu esmapilgul ei lubaks.

Andrus Joonas on loonud kadestamisväärse maailma: see on kohalolemise, leppimise, aga ka päralejõudmatuse tunne.

Non Grata festival on omandanud järjest suuremad mõõtmed, toonud sisse põlvkondade segunemise mõõtme ning pannud sellega Pärnu kultuuri elama.

Tänavune kevadnäitus on nagu päris näitus. Nagu igal nii suurel näitusel, on ka seal kaost ja dissonantsi, kuid valik on täpsem, suunatum, selgem ja otsusekindlam.

Muuseum on nagu kaitstud pind, kus valikud on juba tehtud, külastaja ülesanne on valikuid hinnata, seedida ja järele proovida, aga see pole kaos või geriljasõda, vaid institutsioon.