Rohealade olulisus linnaruumis on palju käsitlemist leidnud. Arutelus rohelise linna üle keskendutakse ühelt poolt linnade tihendamisele, teiselt poolt küsitakse, kuidas säilitada ja paremini korraldada praegusi haljasalasid. Kas tihe ja roheline linn sobivad kokku? Kas üks välistab teise? Milline on linnaruum, kus on hea olla paljudel, olenemata väga erinevatest soovidest? Milline roll on linnas nii-öelda metsikul loodusel? Artikkel tugineb hiljuti läbi viidud Tallinna linnahalli taguse ala juhtumi­uuringule,¹ kus on vaatluse all poolmetsiku roheala kasutus praegu ja tulevikus.

Biofiilia hüpotees

Biofiilia hüpoteesi kohaselt on inimesele kokkupuude loodusega elutähtis. Hüpoteesi aluseks on evolutsioon: inimeste igapäevaelu, näiteks toidu, vee ja peavarju leidmine ning kiskjate vältimine, sõltus kunagi suuresti looduse ja selle ohtude tundmisest. Seega oli loodusega rohkem seotud inimestel evolutsiooniline eelis. Praegusel ajal on side loodusega muutunud ning inimese võõrandumine sellest süveneb järjest. Räägitakse isegi looduskogemuse olematusest (ingl k. extinction of experience). See mõjub aga halvasti tervisele ja heaolule ega soodusta keskkonnateadlike hoiakute ja käitumise kujunemist. Väheneb huvi keskkonnateemade vastu, kaob motivatsioon keskkonda hoida ja kaitsta. Selline nõiaring on ohtlik, kuna inimene on paratamatult keskkonna osa. Mida nõiaringi vältimiseks teha?

On välja toodud, et mida rohkem loodusega kokku puututakse, seda tugevam on ka side sellega, hoolimata sellest, mis tüüpi on need kogemused.² Seega on selge vajadus keskkonna järele, mis soodustab kokkupuudet loodusega – ja seda päevast päeva. Inimese ja looduse tihedama kontakti korral kasvab ka mõistmine, kui tugevasti on heaolu loodushoiuga seotud: loodust hoides ja kaitstes hoiame tegelikult ju ka ise­ennast looduse osana.

Poolmetsikute rohealade roll linnas

Poolmetsik roheala ehk tühermaa on linnas selline paik, mille loodus on justkui tagasi võtnud ning mille hooldamise, korrastamise ja kasutuse korraldamisega inimesed vaeva ei näe. See aga ei tähenda, et neis paigus pole inimmõju, vastupidi, see on küllalt suur. Pigem on seal looduse ja inimese mõju niivõrd omavahel põimunud, et üht võib olla teisest raske eristada.

Linna poolmetsikuil rohealadel puutuvad inimene ja loodus kokku vahetult. Hoolitsetud rohealad võivad muutuda liigse kujundamise tõttu üheülbaliseks, sealt kaovad elurikkus ja elupaigad. Poolmetsikuid rohealasid aga ei kujundata ega hooldata. Need paigad on liigirikkad, ühendades linna ja looduse. Kuna seal võib täheldada looduse mitmekesisust ja elurikkust, suurenevad sellega teadmised loodusest ja väheneb biofoobia ehk metsiku looduse kartus.³

Linnahalli ümbruse uuring

Vaatluste ja intervjuudega uuriti, kes kasutavad poolmetsikut roheala Tallinna kesklinnas linnahalli taga, mida seal tehakse, millised on kasutajate hoiakud ning millist rolli mängib see paik seal käivate inimeste elus, aga ka kogu linna vaates.

Paik on mitmekesiselt kasutusel. Oluline maamärk ja piirkonna kujundaja on Logi saun. Koerajalutajad hindavad ala seetõttu, et lemmiku saab vabalt jooksma lasta. Seda peetakse paigaks, kus on hea veeta aega nii üksi kui ka seltskonnaga, kus saab aja maha võtta ja lõõgastuda. Tullakse merd vaatama ja oma mõtteid mõtlema, ka loodust vaatlema, jalutama, lugema, mediteerima. Toodi välja ka praktilist laadi tegevust: kes käib teravatel merekividel, et jalgu ravida, kes aga on endale kohapeal pajuvitstest räätsad pununud. Väga oluline on seegi, et seal pole vaja üldse mitte midagi teha, vaid see on koht, kus lihtsalt niisama olla. Üks intervjueeritav tunnistas: „Ma, jah, ei teegi midagi. Ma ilmselgelt olen väga selle poolt, et see ongi hullult vajalik, et on mingi koht, kus sa ei peagi mitte midagi tegema.“

Avalik ruum on tihti muudetud monofunktsionaalseks ja nii on ette kirjutatud nii selle kasutamine kui ka kasutajad.⁴ Sellistes paikades nagu linna­halli ümbritsev poolmetsik rohelus saab tegutseda ka viisil, mis pole mujal aktsepteeritud, ning on teretulnud inimesed, kes mujal ehk alati pole. Poolmetsikud rohealad on kui pelgupaigad: kõik mahuvad ära ega häiri kedagi, näiteks valjuhäälsed seltskonnad, seda isegi tegevuse puhul, mis teist tüüpi ruumis võib segada. Teretulnud on kõik inimesed ja ka liigid.

Vahepealsus

Poolmetsikute rohealade oluline omadus on liminaalsus: need paigad on vahepealsed, mitmetähenduslikud, ebamäärased. Need eristuvad sageli muust keskkonnast, mis on korraldatud, kujundatud ja kontrolli all, mistõttu on kontrast ülejäänud linnaruumiga tugev. Vastandumist ja ebamäärasust toodi positiivsena esile ka linnahallitaguse ala puhul. Vahepealne olek väljendub selles, et linnahallitagune on justnagu linn ja justnagu maa, kuid pole otseselt kumbki. Reguleerimatuse tõttu eristub see ala ümbritsevast linnakeskkonnast: seal on rohkem vabadust, iseolemist ja lõdvakslaskmist. Kontrasti võimendab tõenäoliselt veelgi kesklinna lähedus ning teiste ümbruskonna metsikumate alade kadumine.

Looduskogemus

Inimese ja looduse kokkupuutes on oluline roll kohal. Inimesed, kes käivad linna­halli taga aega veetmas, väärtustavad metsikust ja looduslikkust ning hindavad kohtumist liikidega, kes seal tegutsevad. Osa küsitletuist tõigi välja vajaduse olla looduses, rõhutades: selleks peaks avanema võimalus linnas, et ei peaks linnast välja sõitma. Üks intervjueeritav leidis, et hakkab loodusega kontakti otsimata reaalsest elust irduma, sest on liiga palju aega ekraani taga.

Looduskogemuste osas olid inter­vjueeritud positiivselt meelestatud ning pidasid kohtumist teiste liikidega meeldivaks: see on põnev, tekitab uudishimu, toob ellu vaimustust, elevust ja teeb rõõmu.

Kõrgelt hinnati asukohta mere ääres ning suur osa ettevõtmistest oligi merega otseselt või kaudselt seotud. Intervjueeritavad leidsid, et sellises paigas väheneb stress ja tekib meelerahu, et saab mõtted välja lülitada, end lõdvaks lasta. Räägiti ka meeltega seotud kogemustest, mida linnaline keskkond alati ei võimalda, näiteks lõhnad, mida „asfaldi peal ei tunne“.

Mure tuleviku pärast

Kuigi valdavalt leidsid linnahalli roheala püsikasutajad, et tegu on meeldiva keskkonnaga, peeti vajalikuks siiski minimaalset sekkumist. Tihti osutati vajadusele koristada inimmõju jäljed: näiteks häiris prügi või see, et ala lähedale kuhjab linnavalitsus talviti tänavatelt kokku lükatud lume, ka ei meeldinud osale paiga räämas välimus. Mõned, vastupidi, leidsid, et paik ei vaja mingisuguseid muutusi. Kuigi paljud soovivad, et ala natuke korrastataks, oldi selle osas valdavalt skeptilised, sest korrastamine on sageli viinud metsiku, meeldiva ja vaba keskkonna kadumiseni, avaliku ruumi üheülbastumiseni. Negatiivse näitena nimetati linnahallist teisele poole jäävat Kalaranda, kus kinnisvaraarenduse tõttu on kaduma läinud ka keskkonna senine väärtus. Intervjueeritav selgitab: „Selliste kohtadega, millel on kõva potentsiaal kinnisvaraarenduseks, on alati see, et nad jäetakse meelega rääma, et saaks inimestele öelda, et me teeme nüüd ala korda. Kuigi tegelikult lihtsalt betoneeritakse ja ehitatakse ala täis ehk siis võetakse inimestelt see ala justkui ära.“

Mida positiivsemad on tunded, seda rohkem ka kardetakse, et varsti on see meeldiv linnaruum kadunud. Tahetakse aga väga, et paik jääks ka tulevikus võimalikult sarnasel kujul selle kasutajatele alles ning et seal ei arendataks kinnisvara.

On vaja vaba ruumi

Alad, mida nimetatakse tühermaadeks, poolmetsikud rohealad, on paigad, millest sageli on räägitud negatiivselt. Nagu intervjuudest ja uuringust selgus, siis paljud tegelikult naudivad poolmetsikuid rohealasid, mis on pelgupaik neile, kellele pole reeglitega linnaruum just meelepärane paik, samuti neile, kes tahavad looduses viibida. Sellistest paikadest on meil linnas pigem vajaka. Mida rohkem saab linnas loodusega kontakti, seda edukamalt õnnestub peatada loodusest võõrandumine ning kaitsta keskkonda, seega kaitsta ka iseennast.

Kuidas selleni jõuda?

Eestis arutatakse linnaruumi üle aina elavamalt. Kas arutelud on aga ka osalusvõimalus, nii et eri ühiskonnagrupid ka tegelikult kaasa rääkida saavad ja nende sisendiga arvestatakse, või on kaasamine pigem vormitäide? Kaugeltki mitte kõik avaliku ruumi kasutajad ei pruugi aruteludel esindatud olla.⁵ Üks viis sisulisemaks kaasamiseks on luua rohkem võimalusi kohapeal osalemiseks, näiteks võiksid arutelud toimuda planeeritaval alal. Nii saaksid planeerijad, otsuse tegijad ning ruumi kasutajad tulla välja oma tavapärasest rollist ning vaadelda keskkonda teiste vaatenurgast, nagu ütleb prantsuse-belgia maastikuarhitekt Sébastien Penfornis.⁶ Oluline on, et linnaruumi kasutajad saaksid aktiivselt osaleda selle tuleviku kujundamises, et nende soove ja vajadusi võetaks planeerimisel arvesse.