Kas Fortuna on meid hüljanud? Ta on kuuldavasti heitlik ja ennustamatu oma tujudes – ühel päeval soosib üht, teisel teist. Või ehk oleme hoopis meie hüljanud Fortuna, kaotanud silmist tema kohalolu? Üritame end alalõpmata veenda selles, et elu on kuidagi siiski meie kontrolli all, et me pole sattumuslikkuse tuulte kätte heidetud. Kuid iga natukese aja tagant ilmub kuklasse häirivalt kipitsev tunne, et midagi on valesti. Iga tagasilöök on ülekohtune – õnn pidi ju olema minuga, teen kogu aeg tööd ja näen vaeva, siis pidi väidetavalt tulema ka … kõik see muu hea ja parem. Kuid viimasel ajal tundub, et töötamise peamine tagajärg on läbipõlemine. Tegin, mida nõuti, lõpuks läksin katki.

Galerii põhikorruse seintel leidub pilte ja peegleid, saali keskel kokteili­retseptide raamat, aknalaual klaas­pokaale. Nende vahelt läbi liikudes jõuab trepini, millest keldrisse laskumine mõjub nagu laskumine allilma, kus võiksid oodata Hades ja Persephone. Kuid ootab hoopis valgustatud alusel lamav surnud (?) betoonist ja tuhast Fortuna-keha, mis valatud nähtavasti kunstniku enese järgi. Keldri­korruse põrandail on veel klaaspokaale – nii terveid kui lõhutuid – aga ka purustatud kell, kiviketaste tükke. Seintele on kinnitatud klaaspaneelid, millel hajuvaid, lagunevaid tekstilõike, ka üks vitraaž, millest läbi paistev valgus maalib seinale peidetud tähendusi. Varjumängud ning drone’i-laadne taustaheli manavad apokalüptilise õhkkonna. Saali kaugeimas nurgas on ekraan, millel mängib Liina Leo peformance-riitus.

Leo näitus oma müstiliste riitustega mõjub salajase maa-aluse kultusena, umbes nagu mitraism või ükskõik milline muu neist kümnetest-sadadest kultustest, mis ajaloos üles kerkinud ning hiljem sumbunud. Vaid mõned neist arenesid organiseeritud religiooniks, valdav osa suruti maha. Fortuna õnnetäringud mängisid selleski suurt osa – võib proovida kujutada ette paralleelajalugu, kus ühe või teise religiooni asemel sai populaarseks hoopiski mõni teine kultus. Siinne näitus ilmutab ennast aga XXI sajandile kohaselt postmodernistliku kollaažina või lihtsalt sünkretistlikult (nagu nii mõnedki muistsed usundid), kõikjale on põimitud vihjeid-viiteid eri ajastutele, mitmetele kultuurikihtidele. Fortuna-jumalanna kuvand on läbi teinud mitmeid metamorfoose. Eks kõik omaaegsed jumalused ole nii ehk naa eelnevate kultuuride jumaluste aasta­sadade ja -tuhandete vältel toimunud ümbertöötlused. Nad kuhjuvad ajast aega üksteise peale, kihistudes omamoodi mütoloogiliseks huumuseks.

Kas Fortuna on sel juhul õnn, juhus või saatus? Roomlastel oli ta neid kõiki korraga. Mõneti ilmneb mulle selles mingi sisemine konflikt, sest tahaksin ju öelda, et sattumuslikkus ja determinism on omamoodi vastuolus. Ilmselt peitub selles lahendamatu paradoksaalne loogika, et saatuse ettemääratus, kui sellesse üldse uskuda, on ühtaegu lõputu puhta juhuse (puhaste juhuste?) jada. Olgu, aga kui Fortuna on inimkonna juba hüljanud – võib-olla lausa jäädavalt –, siis kas saatus on nüüd hoopiski enda teha? Liina Leo kunstirituaalide komplekt laenab siit ja sealt, integreerib tähenduslikuna mõjuvaid motiive. Sestap kajastus mulle näituse õhkkonnas ka tontoloogia või hauntoloogia.

Selle mõiste esialgne kasutus pärineb Jacques Derridalt, ehkki mõiste piirid on siiani laialivalguvad ning seda mõtestatakse valdkonniti erinevalt. Siinpuhul liiklen pigem Mark Fisheri ja Simon Reynoldsi muusikakriitika radadel, kus hauntoloogia kaudu vaagitakse kunstivormides vohavat nostalgiat, ajalisi katkestusi, (kultuuri)mälu ja mineviku pidevat kohalolekut, alati-juba-puuduoleva-oleviku tunnetust. Kultuuriloost kerkivad alalõpmata vaimud, mis jäävad igapäevaelu kummitama. Aeg on liimist lahti, minevik ilmutab end järjepidevalt, temporaalsused ja kultuurid varisevad kokku. Sünkretismil ja nostalgial on tugev ühisosa. Samal ajal kaasneb hauntoloogia hõnguga loominguga lootustandev tõik, et kuidagi ilmneb selle pideva nostalgilise mineviku hõivamise põhjalt mõnikord ka midagi uut. Hauntoloogia võimaldab refleksiooni, et ühel päeval nende vaimudega toime tulla, ära leppida, end neist vabastada ning seeläbi uuel moel üles ehituda.

Kummituslikku tunnetust süvendab videoinstallatsiooni asukohavalik – mahajäetud kasiino, mille lagunevaid seinu katab kõdu ja hallitus ning koridorid on täidetud varasemate aegade kolaga. Kunagi oli siin elu, nüüd kadu. Fortuna seostub ometigi vedamisega, mida igas kasiinos vaja läheb, kuigi kusagil ajukurdude vahel teame, et the house always wins, sest õnnega on neis tegelikult vähe pistmist – süsteem on alati minu ja sinu, üksikisiku, vastu kaldu. Kasiinoga seostub ka külluse-priiskavuse mõiste, neis institutsioonides peitub pealiskaudne ja petlik vihje luksusele, mille muljet videos Fortuna käest klaaside püramiidi valatud Riesling vaid süvendab. Külluse taga peitub ikkagi ka midagi pahelist, kullatud pealispind varjab midagi roiskuvat, relss näib viivat küllusest katastroofi, paratamatusse allakäiku.

Kasiino hoonevare pole ainus, mis liigub kokkuvarisemise poole. Galerii põrandal ja aknalaudadel leidub katkisi kivikettaid ja klaaspokaale, seintel killustunud peegleid, trepi all purunenud raame; sellesarnane protsess on toimumas ka seintele paigutatud klaaspaneelidega, millel erinevad tekstilõigud – „O Fortuna“ kaob, need read on lünklikud, elliptilised, katkendlikud ja lõhedega. Sõna ja ruum vajuvad lõpuks unustusse, nagu ka kunstniku (või meie kõigi?) minapilt. Seintel rippuvad metall(?)-alusel fotod on negatiivis, kord otsekui põletatud, teisel roostese värvinguga. Neil olevat pilti, selle detaile on mõnel juhul raske tabada – kuvatu tuvastamine nõuab perspektiivinihet … umbes nagu siis, kui üritada heita pilk omaenda elule?

Näitus kõnetab lagunemise ja katki­oleku kaudu. Kõdu ja kaduvik kajastuvad igal pool. Entroopia jõud on selge ja vääramatu, lõhutut on keeruline tagasi kokku panna, kuigi vahel ehk natuke õnnestub. Ehk ongi see, mis pärast kokku­panekut ilmneb, hoopiski uus, ilus ja huvitav, nagu jaapanlaste kintsugi puhul? Niimoodi ehitabki tagasilöökidele vaatamata end uuesti üles kunstnik ise, aga ka ühiskond, kultuur, inimene kui selline. Oleme oma kogemuste ja eksiarvamuste viljad, kes mõnikord üritavad lahti öelda mineviku taagast, et end sellest kõigest puhastada.

Näituse kummastav rituaalsus mõjub siiski omajagu jõustavalt – lõhutud peeglite killud pidavat tooma halba õnne, kuid kui Fortuna on meid juba hüljanud, siis mida halba enam oodata. Järgmiseks võiks purustada kaasaegset „kultust“, mida igapäevaseks harjumuseks saanud rituaaliga kummardatakse – kõikjal lokkavaid ekraane, mis toodavad ennekõike meie endi peegeldusi. Sotsiaalmeedia üks funktsioone on võimaldada iseenda imetlemist, lõputut enese­peegeldust, kuhu Narkissose kombel uppuda. Suurkorporatsioonid taastoodavad õõnsat varju, et sind sulle endale tagasi müüa. Ehk on aeg sinna peeglisse mõra lüüa ning näha end uuesti, värskelt ja värskena, lugematutes kildudes. Sellest kaleidoskoobist paistab olevik lugematute juhuste ja mütoloogiate kogumina, mille pinnalt ehk saabki kord võrsuda parem tulevik.