Ja ega tegelikult olegi Uru Valteri ajaline ulatus täpselt teada – võib-olla oli ta rannikul koos kiviaegsete hülgeküttidega.
Maailm on Muski-vastast protestivaimu täis. Eesti sörgib (veel) sabas.
Huvitaval kombel pärib ühine probleemiseade peaaegu kõikide tänavuste skulptuuride juures inimsuse järele.
Florian Wahli ambitsioonikas Estonia-kontsert tõestab taas, et kultuuris on nähtused tihti kõige huvitavamad siis, kui need on kujunemisjärgus.
Akadeemia tee korterelamute renoveerimisprojektis uuriti hääbuva linnakunsti rolli kohaidentiteedi hoidmisel.
Marco te Brömmelstroet: „See on ju imelik, et avalikus ruumis tohib hoida vaid autot. Kui paigutaksin tänavale hobuse, külmkapi või klaveri, peetaks seda prügistamiseks.“
Lavastuse „Elleni sekund“ helge telg on Marika Barabanštšikova Ellen Niidu rollis: päikeseline, elujulge tüdruk, neiu, naine, ema, kes loob ja hoiab koduse maailma pidevust.
Jevgeni Gribi loomingulises biograafias on Eesti Rahvusballetis lavale toodud „Valgus maailma lõpust“ isikupärase käekirja vormimisel samm edasi.
Céline Sallette: „Me ei saanud Niki de Saint Phalle’i kunsti näitamiseks õigusi. Väljendasime soovi teha Nikist film, aga perekond ütles kohe, et nad ei luba seda teha.“
Metsapatoloogia professor Rein Drenkhan rõhutab kliimamuutuste otsest mõju meie metsale, mets vajab kliimamuutuste ja sellega kaasnevate probleemide eest kaitset.
Lühianimakassett „Animaffia“ pole mingi best of, vaid pooleteise tunniga maalitakse üles meie animatsiooni tänapäev kõigis tema värvides.
Etnograafid rändasid maailma äärde, püüdes põlisrahvaste hingemaailma mõista, kuid varjudes on teisi, kelle eesmärgid ei ole alati nii puhtad.
„Must auk“ tuletab meelde, et ühest ärevast või üksildasest päevast teise elades tasub mängida, et nõnda elust rõõmu tunda.
Hooletööst sõltub palju ja selle tegemiseks kulub palju aega ja energiat, ometi ei ole see ühiskonnas väärtustatud.
Damn.Loud on leidnud oma niši, mille esinejate nimekiri avaldab muljet, kontserte ja festivale toimub järjepidevalt ning korralduskombitsad on aetud ka Riiga ja Vilniusse.
Ei saa öelda, et Annie Ernaux kõneleb sellest, mis on olnud – et nüüd on kõik teisiti ja kohutavad ajad on möödas. Naise vabadus on alati midagi, mis tuleb aina uuesti kätte võita, selle nimel võidelda.
On rõõm, et metsasarvetrio koostöö algas paljutõotavalt, ja nüüd olid muusikud Arvo Pärdi keskuses antud kontserdi tarbeks koostanud juba ulatuslikuma kava.
Nobeli kirjandusauhinna laureaat seisab enda läbielamiste kujutamise kaudu kõigi teistegi naiste õiguse eest oma keha üle ise otsustada.
M4GNETi kontserdil sai kuulda viimistletud, läbimõeldud mängu, inspiratsiooni ja elavat hingust täis head koostööd – panustatakse palju ja ollakse asjale pühendunud.
James Hillmani arhetüüpiline psühholoogia ei rõhuta pelgalt sümboolse ülimuslikkust kontseptuaalse ees, vaid rõhub ka väärtuse ülimusele tõsiasjade ees.
Praegusel musta masendust tekitaval ajal on tore tõdeda, et inimesed ei ole kaotanud huumorimeelt ja jagavad seda lahkelt ka kuulajatega.
Pole juhuslik, et ükski vanadest liberaalsetest demokraatlikest riikidest ei esinda rahvust: britid, ameeriklased, kanadalased, austraallased, šveitslased pole rahvused.
Tänavuse novelliauhinna pälvisid Brigitta Davidjants ja Meiu Münt, kes paistavad silma oskusega avada inimloomuse ebatäiuslikkust ja haavatavust.
Markus Kasemaa: „Anatoomilise deformeerimise puhul on oluline, et keha mõjuks õigesti ja pildi üldkompositsioon töötaks.“
Esiküljel Florian Wahl. Foto Taavet Kirja