
Ajal, mil Euroopa otsib maailma geopoliitilisel maastikul oma kohta, püütakse Euroopa filmiauhindadega filmikunsti valdkonnas sama probleemi lahendada – ja üsna edukalt.

Mark Soosaar pole trikster sellepärast, et ta tahab skandaale. Ikka seepärast, et ta ei karda skandaali kõrvalmõju. Teda käivitab see, kui ta on tabanud mingit ühiskonna närvi.

Anna Cazenave Cambet: „Tahtsin kujutada 40aastast naist, kes soovib avastada oma seksuaalsust ja kellel on oma tõekspidamised hoolimata sellest, mida ühiskond temast arvab.“

„Hamnetis“ on väljapaistvaid näitlejatöid, aga ka leina ülemäärast romantiseerimist.

Bernd Buder: „Väikeriikide filmitegijad, kriitikud ja rahastajad on kinni arvamuses, et väljaspool ei olda valmis vaatama teiste kohalikke lugusid. Vastupidi: kui lähen Eesti filmi vaatama, tahan näha just midagi Eestist.“

Joachim Trieri perekonnatraumas „Sentimentaalne väärtus“ on harjumatult palju ruumi jäetud headusele.


IDFA kahe sõltumatu žürii ja rahva ühetaoline valik võib viia kiusatusse kõneleda dokumentalistikas teatavast Iraani lainest.

Fantaasiaelementidega „Sinisest sinisem“ on järjekordne tõestus ebaõiglusest, mida suuremas osas ühiskondadest enamasti eakate puhul kohtab.

Elen Lotman: „Filmikirjaoskus peaks olema õpetatav laiaulatusliku õppeaineülese oskusena, mida saaks omakorda rakendada kõigis õppeainetes.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.