
Filmi „Vaadates päikesesse“ tegelased on vaimselt pidevas langemises. Esivanematele osaks saanud negatiivne on olenevalt kogemusest kas normaliseeritud või tabu staatuses.

Alice Winocour: „ Eesmärk oli kõnetada selle filmiga naisi, kes on pidanud sellesarnaseid asju läbi elama, ja öelda neile, et nad pole üksi.“

„Pillion“ suhtub S&M-i kui ühte võimalikku täiskasvanute vahelisse läheduse vormi, mida maitsekuse piires raamib huumor.

Béla Tarri filmides pole sõnal ega dialoogil suurt kohta ega ausalt öeldes ka mõtet. See ei tähenda, et ta tegelastel ei võiks olla sügavaid mõttekäike.

Grigori Kromanovi ja Mati Põldre koostöös sündis 1969. aastal tunnipikkune dokumentaalfilm „Meie Artur“, mis erines kõigist seni Eestis tehtud dokumentaalfilmidest.

Mascha Schilinski: „Filmi neli tüdrukut või naist elavad eri aegadel ja igal ajal on neile omad piirangud, ometigi on naiste allasurumises näha korduvat mustrit.“

Vilniuse lühifilmide festival 21. – 27. jaanuarini.

Portreedokumentaalis „Karp“ on arhitekt Raine Karbile isiksusena väga lähedale saadud, ta on aus töönarkomaania ja isikliku elu arvelt lõivu maksmise teemadel, mis kõnetab kindlasti ka praegusi projekteerijaid.

End uhkusega üheks maailma poliitilisemaks filmifestivaliks pidanud „Berlinale“ on nüüd langenud iseenda taktika ohvriks, sest avalikkus ei soovi arutelu, vaid skandaali.

Óliver Laxe: „Ma olen visuaalkujundite looja. Usun, et visuaalid on ühed maagilised ja kummalised asjad, mille kaudu inimese siseelu väga sügavalt kõnetada.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.