
Sten-Johan Lill: „„Mo“-filmid on mulle filmikunsti ja filmiarmastuse kõige puhtam vorm. Just nende filmidega sünnib kõige puhtam looming ja põnevus olla tõeliselt elus.“

PÖFFil linastunud kunagiste Nõukogude vabariikide filmid on insaiderfilmid: Ukraina, Kasahstani, Moldova või Gruusia elu on näidatud selle mitmekihilisuses, ent konteksti tundmata seda ei taba.

Kaks sisuldasa nõukajärgsest juurikast aretatud filmi võtavad aegruumilises plaanis kardinaalselt erineva suuna: „Mälestus“ emigratsioonist minevikku, „Hiina meri“ kohapealt tulevikku.

Kleber Mendonça Filho näitab oma „Salaagendis“, kuidas igaühest võib kogemata saada autoritaarse režiimi vaenlane ja ühtlasi märter.

Sergei Loznitsa: „Seitsmekümne aasta jooksul õnnestus kommunistidel hävitada kõik, mis sellel territooriumil elusat oli.“

Richard Linklater tõestab „Uues laines“, et kultuurikeskkonnas on radikaalsete muudatuste teostamiseks vaja jõulist lainet, lausa tsunamit, mis sünnib sotsiokultuurilisest murrangust ja põlvkondadevahelisest pingest.

Detsembri esimesel nädalal tuleb üle Eesti näitamisele Kiisa 100. sünniaastapäeva mitmekesine filmiprogramm, mis toob vaatajani just Kiisa režissööripanuse.

„Löögimasin“ avab kahe tunni jooksul UFC veterani ja mitmekordse tšempioni Mark Kerri võidu- ja keerdkäigud, emotsionaalse taaga ja pideva eneseületuse.

Stephen Lang: „Kui mina ei suuda oma tegelaskuju armastada, siis ei tee seda ka keegi teine.“

Kõige valjemini ei jäänud Läänemere maade filmiajaloo konverentsil kõlama mitte küsimus, millest selle piirkonna filmid räägivad, vaid see, kuidas ja kelle vaatepunktist neist räägitakse.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.