Arvo Pärdi keskuses sai 1. märtsil kuulda võrdlemisi tavatut kooslust: esines viiuli, metsasarve ja klaveri trio, millele ennustan põnevat lavateed. 2022. aastast Berliini Filharmoonikute koosseisus töötav Paula Ernesaks sai alles hiljuti Tallinna Kammerorkestri ees ette kanda Mozarti metsasarvekontserdi ning kogu eesti rahvas sai teda selle teose fragmente esitamas näha ka Tõnu Kaljuste kokku pandud Eesti Vabariigi aastapäeva kontserdil (lavastaja Elmo Nüganen). Kaksikõed Triin ja Kärt Ruubel on koosmängu harjutanud nähtavasti kooliajast peale, nad on rahvusvahelise pagasiga isikupärased kammermuusikud, on Rostockis õppides asutanud tunnustatud uue muusika ansambli Neuphon (2011) ning nende jäljed on Eesti muusikaelus juba märksa sügavamad. Mõlemad töötavad praegu Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris: Triin koguni kontsertmeistrina, Kärt küll kommunikatsioonijuhina, kuid mängib ERSO kontsertidel sageli klaverit või muid klahvpille. Samuti teeb ta kaasa mitmes viimastel aastatel esile kerkinud kammeransamblis, näiteks Ludensemble, ja korraldab festivali „Kammermuusika Fotografiskas“. Mõlema tegevusväljal on ka hiljuti asutatud Viimsi Sinfonietta, mida juhatab Lõuna-Aafrika päritolu Xandi van Dijk. Kuna õdedest on kirjutatud rohkem, siis keskendun seekord rohkem metsasarvemängijale.

Kuuldavasti ulatub Paula Ernesaksa ning Triin ja Kärt Ruubeli trio ajalugu tagasi 2023. aasta sügisesse, kui nad astusid rahvusvahelisel nüüdismuusika festivalil „Afekt“ üles kontserdiga „Kuula kaks korda“. Selle mõte oli lihtne, aga geniaalne: nad esitasid kaks korda György Ligeti metsasarvetrio ning kahe kuulamise vahepeal sai publik osa muusikateadlase Kerri Kotta loengust, kus ta võttis teose üksipulgi lahti. Igaüks, kes tookordsest elamusest ilma jäi, võib oletada, kuidas mõjutab n-ö analüütiline teose sisse minek teist kuulamiskogemust.

Igatahes on rõõm, et trio koostöö algas paljutõotavalt, ja nüüd olid muusikud Arvo Pärdi keskuses antud kontserdi tarbeks koostanud juba ulatuslikuma kava.

Metsasarvetrio on Eestis kindlasti täiesti omanäoline kooslus, kuid maailmas on seda varem siiski proovitud, muidu poleks neil muusikutel midagi mängida. Ometi on triol õnnestunud leida koguni kolm teost, mille saab täiesti loogiliselt omavahel seostada. (Õnneks on repertuaari edaspidiseks veel, aga kui head, ei oska arvata.) Kuna juba „Afektil“ ette kantud Ligeti metsasarvetrio on pühendatud Johannes Brahmsile (just tema metsasarvetrioga koos esitamiseks ongi Ligetilt see teos tellitud), saigi nüüdse kava ühendavaks lüliks Johannes Brahms ning Brahmsi metsasarvetrio kõrval võis kuulda Clara Schumanni romansse. (Millegipärast on jäänud mulje, et Brahmsi ja Clara Schumanni sidus romantilisemat laadi suhe, kuid kavalehel on delikaatselt juttu, et Clara Schumann oli Brahmsile pisut vanem sõber, loominguline eeskuju ja nõuandja.) Clara Schumanni tsükkel on kirjutatud küll ainult viiulile ja klaverile, kuid metsasarvemängijal oligi kahe trio vahel vaja puhkepausi, sest lihtsad need teosed kindlasti ei ole.

György Ligeti metsasarvetrio (1982) sisaldab kõlalisi äärmusi, kuid eelkõige üllatab, kuidas metsasarve kõla, selle pehme ja ühtlane toon, on triosse sulandatud ja peidetud. Heliloojagi on oma tolle aja heliotsinguid iseloomustades lausunud, et tal mõlgub meeles „hingestatud, tugevalt kontsentreeritud kunstivorm“ ning et ta proovis „väljaspool igasugust modernsust“ muusikas uuesti elustada midagi oma aja elutundest.* See on õnnestunud ja puudutab sügavalt nii kiiretes ja äkilistes hüplemistes, aga eriti veel aeglastes, Ligeti n-ö kaubamärki mikropolüfooniat ja valjusid ülemhelisid sisaldavates osades, kus (metsasarve)liinid võivad olla mahedad, aga ka väga pingelised. Ehkki teose teises osas domineerivad klaveri ja viiuli erksad partiid, tõestab see, et ka metsasarvel saab liikumine olla vilgas ja energiline – seejuures õhkus Paula Ernesaksast vaid rahu.

Metsasarvele algab Ligeti teos kohe suurte piano’s hüpetega ja need ei läinud publiku ees alustades seekord ideaalselt, kuid õnneks Ernesaks kogus end kiiresti ja edasine tõi esile metsasarve omadused, mida enamasti kuulda ei saa juba sellepärast, et heliloojad ei rakenda selle pilli kõiki võimalusi. Ja miks – ju ei ole ka palju mängijaid, kes oleksid tehniliselt piisavalt võimekad.

Kahe metsasarvetrio vahel ette kantud Clara Schumanni kolm romanssi viiulile ja klaverile op. 22 lubasid ka Triin Ruubelil rohkem esiplaanil olla ja pärast tõsist, ent ilusat Ligeti teost kõrvadel romantiliste meloodiatega puhata. Klaver on neis korralikes, mitte kuigi mässulistes palades ikkagi enamasti saatja rollis, ehkki kavalehel väidetakse, et võrdne partner (Robert Schumanni mõttes igatahes mitte). Vaid mõnel korral sai ka Kärt Ruubel solisti kohale asuda, ent see mulje ei pisenda muidugi kummagi interpreedi tõlgenduse väljendusrikkust.

Brahmsi metsasarvetrios op. 40 on sarvel, aga ka teistel pillidel romantismiajastule kohaselt hoopis mahlakamad toonid kui Ligeti helitöös. (See teos on Brahmsil originaalis kirjutatud naturaalsarvele, millel ventiile ei olnud, kuigi ventiilidega pill oli teose loomise aastal 1865 juba olemas.) Enam ei pea mõistatama, mis pill mängib: kõigi instrumentide meloodiad on selgemad ja mitte nii ühtepõimunud. Metsasarve toon oli siingi imeline: olgu siis parasjagu sõjakas või läbipaistev ja voolav, olid meloodiad väga kenas legaatos, sealjuures registrid imeliselt ühendatud. Brahmsi trio lõpuosa tõestas, et üldiselt kohmakaks peetud pillist võib tulla ka väga erksaid staccato-liine.

Kuna metsasarvemäng nõuab erakordset stabiilsust ja keskendumist, siis pole seda vahest visuaalselt nii põnev vaadata kui õdesid Ruubeleid, ent sellegipoolest ei hakanud kontserdi jooksul sugugi igav. Vastupidi, kõlanüansid olid kõrvale pehmed ja tundlikult mängitud. Muidugi on seda instrumenti mängida väga raske: see nõuab tohutu õhumahu suunamist imepisikese ava kaudu umbes neljameetrise krussi keeratud toru sisse, kusjuures pisimgi huulte asendi ebatäpsus võib tähendada intonatsiooni kvaliteedi või häälestuse puudujääki. Vaskpillimängijatel olevat koguni selline nali, et parim viis tromboon metsasarve moodi kõlama panna on toppida käsi kõlalehtrisse ja kõik noodid mööda mängida.

Ometi võib täheldada, et metsasarvemäng läheb siinmail järjekindlalt paremaks. Vaikselt on Eestis peale kasvanud uus põlvkond interpreete, kelle oskused on varasemast kuuldeliselt märkimisväärselt üle. Meenub, et mullu maikuus tõi Olari Elts ERSOga publiku ette Robert Schumanni kontsertpala neljale metsasarvele ja orkestrile op. 86. Selles teoses astusid üles neli noort naissolisti: juba tuttav Paula Ernesaks, Kairi Sosi, Eliise Kannukene ja Kreete Jacob. Mälestus teosest ja esitusest on helge – ja ega Elts midagi sellist kavasse panekski, kui poleks väärt soliste, keda teosega publikule tutvustada. Sealjuures tuleb mainida, et too Schumanni kontsertpala (1849) on esimene teos, kus helilooja püüdis uurida uue aja metsasarve tehnilisi võimalusi (varem oli kasutada ilma ventiilideta eelkäija naturaalsarv), ning too teos kuulutati pikaks ajaks suisa esitamiskõlbmatuks.

Loodetavasti leiavad muusikud muude koosseisude kõrval aega edasi arendada ka metsasarvetriot ning ehk saab imeansamblit edaspidi näha püsivamalt. Heliloojad haaraku võimalusest ja katsetagu metsasarve ja Paula Ernesaksa võimaluste piirid ära – kas või selle triokoosseisu kõlakombinatsioonides on veel palju salapärast potentsiaali.

* Festivali „Afekt“ 2023. aasta kavaraamat, toim Virge Joamets.