Eesti kaasaegse kunsti muuseumis on veel paar päeva hooajavälises korras avatud Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri osakonna korraldatud Noore Skulptori preemianäitus. Juba kolmeteistkümnendat aastat tunnustab üritus plastiliselt ja ruumiliselt mõtlevaid kunstnikke, enamasti EKA praegusi või juba lõpetanud kasvandikke. Huvitaval kombel pärib ühine probleemiseade peaaegu kõikide tänavuste skulptuuride juures inimsuse järele.

Ülevaatus- ja võistlusnäituste arvustamine kipub olema keeruline töö – harva on kevadnäitusel või muul samalaadsel mingit ühtset liini või teemapüstitust, mille külge saaks intellektuaalseid muskleid kulturistina pingutav kriitik oma vaimutoonust haakida. Meediumipõhistel näitustel on vähemasti vormilise liiniga lihtsam. Kujude kõnevõime sõltub ju nende kehalisest olemisest. Kuid tänavuse noorkujurite preemianäituse puhul näib vähemalt siinkirjutajale, et Noore Skulptori preemiale pretendeerijaid ühendab rohkem teema­käsitlus kui kujuriamet, taust või vanus (kuigi „noor“ on vaieldamatult kõige väheütlevam ja mitmetimõistetavam omadussõna, mille kaudu üht inimest iseloomustada – „noor ja edukas“ on lausa sõimulaadne epiteediduett).

Skulptuuri ja inimolu vaheline seos mõjub juba meediumi olemuse tõttu tunduvalt vahetumana kui pildilis-tasapinnalise kunsti puhul – kujude illusoorsuse määr on märksa tagasihoidlikum, puudub vajadus kujutist füüsilisse ruumi üle kanda. Seda, loodetavasti enesestmõistetavat, rudimentaarset ruumifenomenoloogiat peaks illustreerima: kujutage ette, et ratsutate metskitse seljas. (Vaene loomake!) Kas olukord on rohkem lõuendiserva jalgevahega nühkimise moodi või olete pigem Tallinnas Nunne uulitsal ning turistid teevad teist Jaan Koorti „Metskitse“ koopiaga sündsusetult käitumise tõttu pilti? Võimalikku vastuargumenti ennetades – ka abstraktsioon ei päästa skulptuuride elulise vahetuse eest. Toolina või pingina toimiks hüpoteetiline Malevitši „Must kuup“ tunduvalt paremini kui päriselt olemas olev maal „Must ruut“. Teoste potentsiaalne brikolöörlik kasutusväärtus on ümarplastika puhul alati rohkem esil kui tasapinnalisel pildil.

Veebruarikuu viimasel päeval avatud näitusel (kas pole mitte kena numbrimaagia? toda suutnuks lüüa vaid liig­aastale ainuomane kuupäev) kuulutati konkursi võitjateks Kati Saarits ja Katariin Mudist, palju õnne mõlemale. Kuid ühel või teisel moel on mõlemad laureaadid suunanäitaja või -mudija omaenda kaaskondsete seas, sest pea iga teos preemianäitusel on võidutöödega sarnaselt autoportreeline ja peeglilaadne. Viimast just selles tähenduses, et teos toimib inimlikkuse kujutisena.

Inimesest ja sellest, mis tast sõltub

Näitusel on kuusteist taiest, kuigi kandideeris ligi kaks korda rohkem. Kureerimisprintsiibina on hindavate komisjonide otsus pärast Harald Szeemanni tegevust ja ülejäänud kuratoorset pööret küll aukohalt langenud, kuid võib viia kas või sattumuslikult huvitavate tulemusteni. Noore Skulptori preeminäitus on kas komisjoni harukordse üksmeele (milles võib kahelda) või konkursil osalejate sarnasuse tulemus. Sama komisjoni otsusega auhinnatud Mudist ja Saarits saagu meie teejuhtideks.

Kummagi pärjatu tööd on esiteks isiklikud, teiseks anekdootlikud. Mudist seadis laekõrgusesse virna hunniku lugemata Sirpe, nende sekka Diplomaatiat ja kulka jaotiste vihikuid. Saarits seevastu lõi leidmööblist, originaalsest tarbekeraamikast ning kodutekstiilist ulmelisi installatsioone – sihuke hruštšovkakorteri kosmose­odüsseia. Mudisti enda sõnade järgi ei ole ta usin Sirbi lugeja ning virnastatud ajalehed on tal kõik lugemata. Lubage isiklik kraaksatus: hea Katariin, mina vaatan küll sinu teoseid, miks sa minu tekstid lugemata jätad? Ma võiks ju lausa solvuda, kui tahaksin, aga ma saan su kurtmisest, et pead kõigega kursis olema, täiesti aru. Saarits on introspektiivne: ta vaatab oma elu läbi tumma intiimsuse, mida tihti kohtame näiteks feministlikus kunstis. Selline suhtumine on omane rõhumisega tegelevale kunstile laiemalt, olgu autor naine, ori või prole – ma olen siin, teisiti ma ei saa, kui lubada endale pruukida Lutheri sõnu.

Mudist tahab näidata kreemiselt ülbes eneseirooniakastmes, kuidas ta ei saa midagi parata, et ta säärane on. Saarits näitab samamoodi olemise paratamatust ning seeläbi on mõlemad äärmiselt sümpaatsed.

Kes ma olen?

Ma olen, tahan või ei taha, mitte keegi ei küsinud mu sünni aegu midagi, nüüd enam ammugi mitte. Bob Bicknell-­Knighti videomängu-esteetikast ammutav „Rigged“ või Lea Svendby „Ma usun merineitsidesse“ esitavad samasuguse küsimuse iseenda olemise ja olemuse kohta. Aga näiteks Nele Kurvitsa „Kividest ja inimestest“ (postminimalistlikud keraamilised pseudokivid koduses dušinurgaolukorras) või Sonja Sutti „Kujutamise talumatu kergus“ (ilonwiklandilik, kuid sarkastiline lapsepõlvestseen) proovivad olla tüünemad ning suurema üldistusjõuga.

Iseenda personaalküsimuse lahkamine illustreerib üldinimlikkuse kui aatelise positsiooni probleeme. Iga avaldus, mis pretendeerib inimelu keerukust üldistama, on mingi konkreetse isiku kogemuse väljendus. Isegi siis, kui see avaldus tõele vastab või kui see avaldus on veenev. Kollektiivsus esineb alati indiviidi näol: kui keegi kõneleb kõigi eest, kõneleb ta iseendast. Samasuguses suhtes on omavahel ka surmavalt ebamäärased sõnad „kogukond“ ja „indiviid“ ning miks mitte ka „teadvus“ ja „mitte-teadvus“, viimane väljendub ju üksnes läbi teadvuse.

Narratiivselt või temaatiliselt kureeritud näitus, jutustav näitus, on saanud standardiks, mille kõrval muude näitusformaatide veenmisjõud näib hääbuvat. Õige kah, esseistika jõulisusele on pelgal ülevaatusel vähe vastu panna. Seda toredam on EKKMis näha noorte kujurite – või komisjoni – ühtset meelt. Kuid tõsiasi, et näitusele pääses kandidaatidest pool, näitab vähemalt minu meelest lootusrikkalt, et seltskond kujureid mõtleb ühtmoodi, et asi pole komisjoni maitses. Omaenda hariduse ohvrina peaksin ehk siinkohal esitama väiteid koolkondlikkuse või millegi muu sellelaadse kohta, aga see ei ole oluline.

On täiesti arusaadav, miks inimese teemat kui ammendamatut võib pidada kunstiliselt kindla peale minemiseks. Kuid õnneks kuulub see küsimus „kes on inimene?“ visuaalse kunsti vanimate sekka ning isegi kui tegemist on turvalise teemaga, on see ikkagi teema, mille kohta saab alati midagi huvitavat öelda. Teosed meist enesest on alati minev kaup, eespool sai juba kirjutatud sellest, kuidas iga üldinimlikkuse avaldus on individualistlik. Meie, publik, tunneme end neis teostes ära just see­pärast, et näeme neid enda, mitte inimese väljendusena. Eks nad seda tihti ka on: eneseväljendus sõna otseses mõttes – üksnes see „enese“ on siinkohal kõnelejast sõltuvalt muutuv tähendusmarker. Ma sublimeerin kujuri eneseväljenduse iseendasse ning saan seeläbi teosest aru. Kindlasti allutan ta endale ja vististi loodetud kohtumist Teise või Sellega ei saa hästi toimuda. Te tahate rääkida inimesest, head kunstnikud, aga teie õnnetuseks on ainuke inimene, keda me tunneme, me ise.