Vastukajas lavastusele „Elleni sekund“ saab määravaks siinkirjutaja eesnimi. Olles Pille-Riin, pole mul võimalik suhtuda Elle Niitu puudutavasse lavamaailma erapooletult. Isiklik poolehoid ja pinev ootusärevus on nimega kaasa antud. Sündisin samal aastal, kui ilmus raamat „Pille-Riini lood“, kaudselt on Ellen Niit mu ristiema. Nii et kui lavale ilmub Piret Laurimaa Pille-Riin, läheb meel hellaks. See eatu tüdrukutirts näeb välja täpselt nagu Vive Tolli illustratsioonil, hingeelugi on tal sama läbipaistev kui raamatus. Ja mõelda vaid, see Pille-Riin oligi Laurimaal veel mängimata, August Gailiti „Ekke Moori“ Pille Riin on ta laval olnud.

Vägagi tähtis on autor Ott Kiluski ja autor-lavastaja Kaili Viidase loodud lavailmas Pille-Riini roheline klaasitükk, mis valgustab Elleni sekundit. Just läbi rohelise klaasitüki kumav, aega seiskav sekund raamib lavalugu, mis suuresti toetub Maarja Unduski vaimustavale raamatule „Heleda mõtte laast. Ellen Niit“ (kirjastus Tammerraamat, 2022). Huvitav, kui suur osa tekstist, protsentuaalselt, pärineb sellest Ellen Niidu tütre raamatust? Ei tihka arhiivimeetriga mõõta, pelgan muunduda arhiivikriitikuks. (Igaks juhuks täpsustan, et eelmine lause oli eneseirooniline viide Per Olov Enquisti näidendile „Vihmausside elust“.) Kummitab kiusakavõitu küsimus, kuidas siinkohal tõmmata piir dramatiseeringu ja algupärandi vahele.

Sekundi vältel näeb Ellen keset argipäeva nii oma minevikku kui ka tulevikku. Idee pole uus, aga alati võimalusküllane. Kummatigi jääb lavatervikus miski hingele kripeldama. Mingi kentsakas vastuolu peitub ses ligi kolmetunniseks lavastatud sekundis. Ühelt poolt kimbutab ontlikkus, kammitseb kronoloogiline korrektsus. Tõsi, vallatlemisega tembitud, aga ihkaks veel üllatavamaid assotsiatsioone, miks mitte ka julgeid ajahüppeid. „Minul on tundemälu. Mu niisugune asjalik mälu on keskpärane, aga tundemälu on väga hea …“ kinnitab Ellen Niit ise 1995. aasta intervjuu tsitaadis kavalehel.

Teadagi, eks me ole omajagu „rikutud“ Urmas Vadi elu- ja vaimulugude rabavalt vabadest uperpallidest näitelaval, mis kujundlikult paotavad loomingu saladusi. Spontaanselt tahaksin arvata, et „Elleni sekund“ meeldib väga publikule, keda on teinud nõutuks või isegi haavanud Vadi Alliksaare-mäng „Sada grammi taevasina“ (Vanemuine, 2023) sessamas Sadamateatris. Aga nii mustvalge see kõrvutus kindlasti ei ole. Kumbki lavailm on hoopis värvilisem.

Üpris keeruline on esimese hooga määratleda „Elleni sekundi“ adressaati. Omajagu sisaldab see kodust kirjandustundi noortele, kes alles avastamas peategelase loominguilma ja möödunud aega. Näiteks tekib tabav aegade võrdlus jõulupühade tähistamise ja sunnitud mahavaikimise kaudu, mõte kandub ka tänapäisele mõõdutundetule jõulutrianglile.

Kui „Heleda mõtte laast“ ahnelt läbi loetud ning Ellen Niidu ja tema kaasteeliste luule mälus kumisemas, mõjub lavailm siin-seal ülemääragi tuttavlikult. Muidugi torkab see silma ja kõrva, kuis nimme on valitud need kõige-kõige tuntumad luuleread, mida üle lava tuhisedes lausuvad Kirjanike Maja elanikud August Sang, Paul-Eerik Rummo, Juhan Viiding, Jaan Kaplinski, ulatades oma värsse kui visiitkaarte. Sekka libiseb mängu suisa olmelise estraadimaiguga sketšikesi ja siis sugeneb kahtlus, et ehk oleks kerge kärpimine head teinud. Mick Pedaja muusika koos Ivar Piterskihhi musikaalse valguskujundusega kannab tundemälu ja unelisemaid hetki, Elleni midrimaad ja turteltulemisi …

Lavastuse helge telg on Marika Barabanštšikova Ellen Niidu rollis: päikeseline, elujulge tüdruk, neiu, naine, ema, kes loob ja hoiab koduse maailma pidevust. Kui võrdluseks mõelda August Strindbergi „Preili Julie“ nimirollile (lavastaja samuti Kaili Viidas, Karlova teater, 2023), pole eriilmelisemaid naisi ilmas olemaski! Niisugune koostöö järjepidevus väärib tunnustust. Nagu ka Elleni osalahenduses peegelduv veendumus, et aval, vapper, katkematu headus ei ole põrmugi igav ega staatiline.

Elulugusid, eriti aga eluloolisi romaane lugedes olen tihtilugu olnud kärsitu, et saaks see lapsepõlve osa juba läbi, siis algaks „päriselu“. Küllap lähtub see lugeja enda elueast, mida kaugemale jääb lapsepõlv, seda lähemale nihkub ta mälus. „Elleni sekundis“ ongi hoopis niipidi, et 1928. aastal sündinud Elleni lapsepõlv kütkestab, Barabanštšikova lavaelus sulanduvad laps ja täiskasvanu sujuvalt üheks. Värvikad ja tundlikud rollid loovad lapsepõlvemaal Piret Laurimaa (südamlik, kindla iseloomuga ema Helene Hiob), Karol Kuntsel (kare töömees, pudelit kummutav isa Otto Hiob), Hannes Kaljujärv (lapselapse mängumaailmaga haakuv, ka pimedana põhilist nägev vanaisa Jaan Hiob).

Edasi tuleb Elleni ülikooliaeg, armutundmused ning tuleristsed luuletajana, ideoloogiliselt sõgedal ajal. Teravmeelne on maitsekohtunike seostamine Jaan Krossi tõlgitud Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“ jabura teelaudkonnaga. Veiko Porkaneni Eno Raud kurameerib Elleniga innukalt, Robert Annuse Heldur Niit seirab neid kiivalt ja valvsalt, oodates ära oma aja.

Kuna „Elleni sekund“ käivitub aastal 1972, viibib laval algusest peale abikaasa Jaan Kross, kes ülakorrusel kirjutusmasinal nii energiliselt klõbistab, et näib, nagu saaksid kirjatähed nähtavaks. Kunstnik Marion Undusk on loonud lavale oma vanaema-vanaisa kodu Tallinna Kirjanike Majas. Raamaturiiulid on lavaruumis olulised, riiulite siia-sinna nihutamised ning misan­stseenid riiulite vahel, sees ja taga sisuliselt kõnekad. Riiulisse mahub ka televiisor, raamatutest ümbritsetud pildikast sekkub aeg-ajalt kommentaatorina.

Huvitav, kuis raamatute kaudu tekib Sadamateatri saalis mälusild Tiit Palu näidendi ja lavastusega „Põlenud mägi“ (2016), kus muuhulgas viidati ka Krossi ja Niidu loomingule. Nüüd näeme Tiit Palu raamatute keskel Jaan Krossi rollis. Annab meenutada, millal lavastaja Palu viimati ise teatri­laval mängis. Kord õige ammu, eks ole. Erandiks pandeemiaperioodi asendusroll lavastuses „Vennad Lõvisüdamed“, võib-olla on lavastajal sedalaadi „püstolrolle“ veel tehtud. Kui nüüd kursusekaaslased Barabanštšikova ja Palu (lavakooli XVII lend, 1992–1996) käsikäes diivanil istuvad, kangastub äkitselt mälupilt nende efektsest tantsu­numbrist Jean Giraudoux’ ja Ain Mäeotsa „Undiinis“ (Vanemuine, 1996).

Tiit Palu on põnev valik Jaan Krossiks, tema mängumaneer või lava­natuur eristub isikupärase distantseeruva, kergelt-kargelt lavastajapilgulise varjundiga, mis Krossi tegelaskujuga sobib. Aimub üllatavat kõlalist ja välist sarnasust, näiteks kui Jaan vangilaagrist naasnuna seisatab ja ainiti Ellenit vaatleb, kangastub järsku Krossi skulptuur-mälestusmärk Harju tänaval, Kirjanike Maja juures. Kuigi see on tublisti vanem Kross, aga nõnda tekibki aegade sild. Vaimukad on Palu napis rollijoonises Jaan Krossi kohmakavõitu jooksusammud kabinetis, selline peaaegu paigallend … vabandust, paigaljooks annab aimu, et kirjaniku tõeliseks maratoniks on tema suurromaanid. Tööka ja pühendunud autori viibimine oma maailmas on vahel koomilisem, vahel valusam, lähtudes Elleni vaatepunktist. Õnneks puudub mustvalge hinnangulisus, väljaspool kahtlust on abikaasade vastastikune armastus ja kodurahu.

Eespool juba nimetatud viis näitlejat, kuuendaks inspitsient Liisa Jurtom, mängivad kambapeale kolme­kümne tegelase ringis. Sedalaadi vilkad rollivahetused on muhedad. Kõige sümpaatsem mänguline võte on Elleni laste samastamine lasteraamatute tegelastega. Nii kannab konkreetset isikunime üksnes Kaljujärve roll: väike Toomas Niit. Elleni ja Jaani tütar on laval Pille-Riin, pojad aga lustakas ja elav karvane Krõll (Veiko Porkanen) ning rangema olekuga onu Ööbik (Robert Annus). See tore trikk mõjub südamlikult ja igati loogiliselt, eks ole lapsed ja raamatud omavahel seotud, katkematute nähtamatute niitidega.

Aga kuidas jääb selle kirjutamata raamatuga, millest Ellen elukohustuste keerises kõigega toime tulles siiski vargsi või ka selgesõnaliselt unistab: romaan täiskasvanutele, aga lapsest. Kahetsuse õhkkerge virvendus läbi rohelise klaasitüki ju helgib ja tantsiskleb … Ometi needsamad lapsed, need vahvad ja vaprad tegelased kinnitavad viimaks veendunult, et ka nähtamatud raamatud on olemas, on ehtsad. Sest kõik on kokku looming, eriti lastele jagatud armastus. See tõdemus on Viidase lavastuses südamlik.

Osa Elleni nähtamatust raamatust on mulle seesama „Pille-Riini lood“. Lugesin nüüd taas tänu „Elleni sekundile“, otsekui oleksin teatrilavariiulilt raamatu kaasa kahmanud. Tõeline, hea lastekirjandus ei vaja vanusepiiri, vähemasti mitte seda ülemist, kuni täiskasvanu hinges elab laps. Koos Pille-Riiniga rändan tagasi oma lapseaastaisse – nagu rändab ema Ellen Niidu luuletuses „Turteltulemine“. Taas ärkan Pille-Riinina suvel maal, suur kollane päikeselapp virvendab põrandal, paitab pehmelt ja soojalt jalataldu. Igaühel on maakodu meenutus isemoodi ja isiklik, aga päikesevalgus üks ja seesama. Ja see kõige saladuslikum peatükk, tulvil seletamatut ärevust, kriipivat nukrust: „Jäljed“. Pille-Riin koos vanaisaga maailma äärel, kus laulab kõrgepingeliin. Jälle tunnen lugedes klompi kurgus, hoopis teisiti kui lapsena, aga natuke samamoodi ka.

„Ma vaatasin läbi klaasi. Kui roheline, kui tore oli maailm! Sellist olin ma nagu kuskil enne näinud. Ja ma vaatasin tükk aega“ (Ellen Niit, „Pille-Riini lood“, lõpujutt „Roheline klaasitükk“).