Olin läinud aasta lõpus Indoneesias Ida-Nusa-Tenggara provintsis töölähetuses ELi teadus- ja innovatsiooniprogrammi Horisont 2020 rahastatud OCSEANi projekti (Oceanic and Southeast Asian Navigators) raames. Selle 24 Euroopa ja Aasia partnerit hõlmava projekti eesmärk on koguda geneetilist, arheoloogilist, lingvistilist ja rahvapärimuslikku materjali, et selgitada Kagu-Aasia saarestiku ja Okeaania rahvaste etnogeneesi. Kogumis- ja uurimistöö tegijad on ennekõike kohalikud ise, Euroopa partnerite panus on sealsetele teadlastele ja kogukonnale dokumenteerimis-, analüüsi- ja uurimismeetodite tutvustamine, suuremahuliste andmestike analüüsimine ning eeskuju andmine. Projekti juhib Monika Karmin Tartu ülikooli genoomika instituudist.
Pakkusin projekti raames välja mõtte koostada Indoneesia rahvajuttude kogumik kolmes keeles: kohalik keel, indoneesia ja inglise keel. Juba enne minekut olin palunud moodustada töörühma, kuhu kuuluvad juttude salvestajad. Kohapeal selgus, et kõik töörühma liikmed ei suutnud salvestatud tekste ise litereerida, sest ei osanud piisavalt oma esivanemate keelt. Tunnistati, et lihtsam on tõlkida inglise kui indoneesia keelde, sest viimane ei ole igapäevases kasutuses ning mitmed sõnad ja ka koolis õpitud ortograafia paistsid olevat ununenud. Argisuhtluses kasutatakse kohalikke keeli.
Meie jutukogumikku tuleb jutte kaheksas austroneesia keelkonna keeles ja ühes paapua keeles, mida kõneldakse Alori saarel. Sellelt saarelt kogutud müüt seletab sealse rahva päritolu. Töörühma liikme onu, kes müüdi vahendas, sai selleks puhuks korraldatud rituaali käigus esivanematelt loa, et lugu võib esimest korda ajaloos trükivalgust näha. Seega oleme ELi programmi eetikanõudeid laiendanud elavate inimeste maailmast väljapoole..
Näen, kui suur tulu võib tõusta raamatu ilmumisest nii Indoneesia rahvale kui ka laiemale lugejaskonnale. Kohalikud hakkavad väärtustama oma suulist pärimust senisest enam, ülejäänud lugejaskonnale aga tutvustab raamat vähe tuntud ja uuritud kultuuripiirkondi ning avardab nende maailmapilti. Pealegi on mul tunne, et selliste raamatute avaldamine annab ühe võtmekese, mida pöörates hakkab terve maailm ümber pöörama.
Kogu ametlik haridussüsteem ja riiklikud struktuurid toetuvad meil praegu aluspõhimõttele, et teaduslik lähenemine maailmale on ülimuslik ja kõik teised maailma tajumisviisid vähem legitiimsed. Minule näib kohati naeruväärne, kuidas mitte ainult tava- ja ühismeedia (sh reklaamid), vaid ka mitmed alternatiivsed lähenemised ja enesearengukoolitajad käsitavad teadusuuringuid ja teadlasi n-ö püha lehmana ning viitavad neile igal võimalikul juhul. Teadust peetakse tõe kriteeriumiks, pahatihti täiesti arvestamata sellega, et tõsises teaduses peaks vaatepunktide paljus ja eri seisukohtade üle arutlemine olema igati soositud. Ühtlasi ei teadvustata, et eri teadusharude lähenemised ei anna kokku ühtset pilti maailmast.
Niisiis on aeg ärgata maailma tajumise viiside paljusele ja tunnistada kõigi nende eluõigust. Kunstipärane, rahvapärimuslik, animistlik, totemistlik või religioosne maailmataju pole vähem õiguspärane või tõene kui teaduslik, Descartes’i ja tema mõttekaaslaste uskumustel baseeruv maailmapilt, mille alusoletused on mateeria ja vaimu (psüühika) vastanduv olemus, materiaalse ülimuslikkus vaimse ees ning mõistuse ülemvõim maailma tunnetamisel. Need oletused kinnistusid järk-järgult uskumustena ning hakkasid XVII sajandi lõpus Lääne-Euroopast väljapoole imbuma.
Nüüdseks oleme jõudnud ajajärku, mil Eesti parapsühholoog toob oma väidete tõestamiseks teaduslikke argumente ning Indoneesia ülikooli õppejõud räägib oma seletamatutest kogemustest nähtamatu olendiga kohmetult ja end pooleldi naeruvääristades. Aga nii Indoneesia saartel kui Filipiinidel on tagaõued prügilaod, rannad plastmassi täis. Nägin Kupangis, kuidas väga külalislahke ja korralik pereema – kirikuõpetaja abikaasa – pakkis autos söömisest-joomisest järele jäänud pakendid ja toidujäätmed kilekotti, ning … laskis autoakna alla ja viskas kilekoti aknast välja. Indoneesias on inimene loodusest võõrandunud (küll omal moel: vee austamisest pole näiteks Balil loobutud ja igapäevased ohvriannid igale väiksemalegi (solgi)ojale on seal kohustuslikud).
Eestis on inimene võõrandunud pigem inimesest. Üksildus ja abielulahutus olid minu külastatud Indoneesia paikades täiesti võõras asi ning kollektiivne elulaad hakkas minusugusele läänest tulnud individualistile selgelt silma. Loodusest ja teistest inimestest võõrandumise taga näen mina suuresti kartesiaanlik-teadusliku maailmamõistmise mõju. Kartesiaanlik peavooluteadus on tunginud ühel või teisel moel peaaegu igasse maailma nurka, olles mitmekümnete tuhandete aastate pikkuse inimeksistentsi jooksul ainus maailmanägemisviis, mis on levinud niivõrd laial alal.
On aeg hakata mõistma, et lääne teadusele ei ole vaja igal võimalikul või võimatul juhul viidata, kõige muu kõrval on see teinud ka väga palju kahju. Kuidas saab ehitada üles jätkusuutlikku maailma lähtuvalt sellisest maailmanägemisest, kus inimelul puudub sügavam tähendus, sest inimene on lahutatud loodusest ning kõigist neist nähtamatutest niitidest, mis seovad meid üksteise ja kõiksusega?
Tim Ingold, Philippe Descola ja päris paljud teised antropoloogid on kirjutanud ontoloogilisest mitmekesisusest. Nende teostes kõlab väide, et lääne inimeste viis maailma näha ja tajuda ei ole kaugeltki ainus ja teistest parem. Paljusid ontoloogilist pööret esindavaid antropolooge ühendab asjaolu, et nad on uurinud põlisrahvaste pärimust. Teadus on teadagi inertne ja sageli toimib teadlaste ringkaitse. Kui teatud sorti lähenemine maailmale on kestnud juba XVII sajandi lõpu teadusrevolutsioonist saati, ei ole mõtet eeldada, et see kümmekonna aastaga olematusse kaob.
Kuni suurem osa peavooluteadusest tegutseb kartesianismi vaimus edasi, tasub rõõmustada selle üle, et Eestis toimub rohujuuretasandil palju. Kartesiaanlik-teaduslikust lähenemisest jätkusuutlikumaid esindab lugematu arv rühmitusi ja kogukondi, kes kindlustavad inimelule sügavama sisu ja tähenduse andmisega eesti rahva vaimse tervise säilimise. Paljuski kasutatakse vana uues kuues, mõnikord seda rõhutades, mõnikord maha salates, mõnikord võib-olla teadmatagi, et lähenemise juured on pärit iidsetest aegadest või et uus on ammu unustatud vana. Põlisrahvaste tarkusest, rahvapärimusest ja ka lihtsast talupojatarkusest leiab ellujäämiseks ja õitsenguks vajalikke ivakesi küllaga.
On vaimustav, et ELi projekti raames on võimalik liikuda eurotsentrismist välja ja aidata kaasa sellele, et indoneeslased pööraksid pilgu omaenda keelte ja kultuuride väärtuste poole. Trükisõna prestiiž tõstab paratamatult rahvajuttude staatust ja toob need suulisuse efemeersusest teisele tasandile. See ei tähenda, et suuline kultuur kaob või et seda tuleks vähem väärtustada. Suulisuse aussetõstmisele aitavad kaasa valmiva raamatu vahetekstid, kus iga rahvajutu koguja annab teada, kellelt ja kuidas ta jutu kuulis, ning lisab omaenda meenutusi juttude loomuliku esitusolukorra kohta.
