I
Üksildane, vaene, kuri, toores ja lühike – sellisena kirjeldab Thomas Hobbes inimese elu tolle looduslikus olekus (state of nature). Inimese olek on selline siis, kui ta ei ela ühiskonnas – siis on ta üksildane. Sellistes oludes ei saa ta teha tööd, sel poleks ka mõtet – seetõttu on ta vaene. Ilma ühiskondlike sidemeteta pole tal ei kombeid ega moraali – nendega poleks midagi peale hakata. Seetõttu on elu inimese vastu kuri (ja inimene inimesele hunt) ning kogu inimestevaheline suhtlus toores, rafineerimatuse laias tähenduses: inimene peab end üleval kultuuritult, loomana. Selline elu pole pikk.
Looduslikust olekust viib välja kaks teed, kas leping või leviaatan – Hobbes esindab viimast. XVIII sajandi revolutsiooniline elamus avas tee optimistlikule eluvaatele ning ühiskonna liikmetest hakati mõtlema kui võrdsetest partneritest elu ehitamisel. Ise endale tulevikku rajav vaba inimene astub ühiskondlikku leppesse: seda peetakse tema loomulikuks olekuks. (Eesti keel ei suuda ühte sõnasse kokku viia ladina sõna natura, ühe ja sellesama mündi kaht poolt: „naturaalne“ on kas „looduslik“ või„loomulik“).
Hobbes mõtles laastava kodusõja tingimustes, mis inimesed loomastas, ning tal polnud usku inimese lepinguvõimelisusse: loomad lepinguid ei sõlmi. Kuningriiklasena panustas ta kõikvõimsale käskijale, kelle nimetas kujundlikult leviaataniks, toetudes Iiobi raamatu 41. peatükile, kus öeldakse, et tol koletisel pole maa peal võrdset, ta on kõigi loomade kuningas ning – temaga lepinguid ei sõlmita.
John Grayd, Suurbritannia praegu tuntuimat ühiskonnamõtlejat, on Hobbesi traagiline visioon uusaja inimesest alati köitnud. Gray viimases raamatus „Uued leviaatanid“ täidab Hobbes nüüd teatavat traageldavat funktsiooni. Hobbesi tsitaadid hoiavad koos kireva mõttelehviku, millest paremal juhul oleks saanud kaks raamatut: üks Venemaast enne ja pärast bolševike võimuletulekut, teine tänapäeva maailma ootavast apokalüpsisest (selle raamatu on Gray juba kirjutanud, vt „Straw Dogs“ ehk „Õlekoerad“).
Pikkadest tsitaatidest nii tõstetud kui ka maadligi surutud tekst rohkem sugereerib, kui ütleb välja mõtte: me elame taas hobbeslikul ajastul. Kõige lähemale mingile kesksele teesile jõuab Gray sedastusega, et tänapäeva „ärksad“ „hüperliberaalid“, eriti Ameerikas, on juba läbi saaginud oksa, mis neid kannab. Kuidagi on see seotud bolševikega, kes oleksid Grayl ühtpidi nagu ühiskondi lõhkuvate protoliberaalide rollis, teiselt poolt aga teevad ületunnitööd meid kõiki tänapäeval ähvardava totalitaarse leviaatanina.
Leviaataneid on Grayl, erinevalt Hobbesist, mitu: Hiina ja Venemaa on juba sealmaal, Ameerika pole kaugel (Trump on Gray silmis sisuliselt bolševik). Käsikäes kapitalismiga õgivad uued leviaatanid ära selle, mis on lääne ajaloo võimalikuks ja suureks teinud. Spoiler alert: suureks tegi Gray hinnagul lääne tolerants ehk erinevate ühiskonnagruppide rahumeelne kooseksistents. Rõhk on siin sõnal „erinevus“.
Kausaalne selgus ei ole selle muljetekogumiku kõige tugevam külg: ühelt poolt süüdistab Gray lääne hävingus tolle „hüperliberaale“, kes ei tea, mis neile päriselt hea on; teiselt poolt näib ta väitvat, et siin on midagi ühist sellega, kuidas bolševikud hävitasid traditsioonilise ühiskonnakorra Venemaal (ja kommunistid edukamalt Hiinas). Nii bolševike kui ka Hiina praeguste kommunistide olemus – „konstitutsioon“ on aluspinnalt läänelik. Seega oleks nagu kõiges süüdi lääs, aga kuidagi heideggerlikult, hakust peale, hädavajaliselt. Hüperliberaalid istuksid nii juba ammu suitseva püstoli juures. Sellisele tõlgitsusele annab jumet asjaolu, et Gray mentor Michael Oakeshott käis
1930. aastatel Saksamaal Heideggeri loenguid kuulamas. Gray ise on kõigest sellest varem ja korduvalt paremini kirjutanud (mh ka moslemifundamentalismi lääne juurtest).
II
Kõnealuses raamatus jääb Gray vaade maailmale kolumnistlikult hüplikuks ja pealispindseks. Kuid oma sajandite taha ulatuvat pilku on ta teritanud aastakümneid. Toetudes ka Grayd sügavalt mõjutanud Oakeshotti teoreetilisele pagasile, võib üritada „Uutes leviaatanites“ puuduva teatavat ekstrapolatsiooni.
Oakeshotti huvitasid ühiskondlikud institutsioonid kui (mängu)reeglite instantsid. Isetekkeliselt sõltumuslikena ei allu need ratsionaalsele kavandamisele ega suunamisele. Reeglid omandatakse päriselt alati alles praktikas. Siin on olemas teatav paralleel Adam Smithi „nähtamatu käega“ ning turumajandusideoloogiaga (vt nt Friedrich Hayek ja Ludwig von Mises). Kuid Oakeshotti ja Grayd lahutab viimasest olemuslik erinevus – ajalooline sügavus. Ühiskond mitte üksnes pole ratsionaalselt nullist ehitatav nagu mõni firma (või erakond), vaid ühiskonna ja igasuguse korra toimimist ja selle aluseid ongi võimalik mõista ainult vastupidisest suunast: kord, institutsioonid ja reeglid on ühiskondliku praktika, sajanditega kogutud ja kogunenud kogemuse funktsiooniks ja tulemuseks.
See, mis lääne ühiskonnas on saavutatud, nimelt tolerants, isikuvabadused, õigusriik ja demokraatia, pole nende ajaloost lahutatav. See on osa sellest – ning, toimivana, „praktikana“, ainult sellest. Muidugi ei ole üleminekud ja piirid absoluutsed: see, mis äpardus täielikult Afganistanis, võib osaliselt õnnestuda lähemal, näiteks Eestis. 700 aastat Saksa kolonisatsiooni ja poolelijäänud kristlust on loonud teatava pinnase. Kuid mäletatavasti irdus Saksamaa eelmisel sajandil drastiliselt lääne ajaloo (post)kristlikust peavoolust. Sedavõrd kui „eestlastele“ (enne XIX sajandit anakronism) midagi sakslastelt külge jäi (arvestades sedagi, et siinne poliitiline sfäär avanes etnilisele eesti osalusele alles XX sajandi alguses), ei ole sel otsest puudet liberalismi ja selle tsiviliseeriva pärandiga, nagu viimast tuntakse Suurbritannias, USAs, Põhja-Euroopas või Prantsusmaal.
Vastupidi: mõte, et liberaalsed väärtused on nt Ida-Euroopas samavõrra kodunenud kui Suurbritannias, oleks Gray ja Oakeshotti vaatepiirilt ahistoristlik totrus. Institutsioonid, millele toetub toimiv riik, saavad õnnestunult olla rajatud üksnes praktilisele ajalookogemusele. Ajalisest sügavusest, mis on selleks vajalik, ei saada suures osas Euroopast lihtsalt aru.
Oakeshotti ja Grayd tõsiselt võttes paistab möödapääsmatuna küsimus: mis siis, kui näiteks Briti riigi tänapäevane kuju ja sisu pandigi paika juba vähemalt Hobbesi ajal, XVII sajandil, monarhia kollapsi ja järgnenud restitutsiooni käigus? Teisisõnu: 300–400 aastat on ka parimates tingimustes (Briti saartele tungis välisvaenlane viimati 1066. aastal) miinimum, mida on vaja ühiskonna (antud juhul) liberaalselt toimima panemiseks. Selline ajasüvis kattub üsna täpselt kõige väärikamate demokraatlike riikide loeteluga: Suurbritannia ja selle poolt kõige tõhusamalt koloniseeritud piirkonnad ehk USA, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa, lisaks Põhja-Euroopa ja Holland, Šveits, teatatava reservatsiooniga ka Prantsusmaa. Need kõik on vabad ühiskonnad, mis sisemiselt – välise impulsita – naljalt kokku ei varise. Ülejäänud Euroopas (rääkimata maailmast) kujutab liberalism, mida mõistetakse isikuvabaduse pühadusele põhineva ühiskonnakorrana, endast suuremal või vähemal määral implantaati.
Soome on üks väheseid, kel on õnnestunud sellesse leeri ida poolt sisse kasvada, kuid see on neilt nõudnud ligi 150 aastat visa ja teadlikku tööd. Samuti pärinevad Soome ajaloo germaanlased ehk rootslased meie omadega võrreldes nende ajaloo n-ö liberaalsest harust. Rootsi institutsioonide vanus on võrreldav Suurbritannia omadega ning Rootsilgi on olemas imperiaalne kogemus.
III
„Uutes leviaatanites“ Gray selliste küsimustega otseselt ei tegele, kuid juba 1980. ja 1990. aastatel analüüsis ta raudsest eesriidest vabanevat Ida-Euroopat impeeriumide võtmes (vt kogumikud „Liberalism“, 1989; „Post-Liberalism“,1993). 1980. aastate lõpul ennustas Gray ette nii Balkani sõjad kui ka kogu piirkonnas laiemalt lahvatanud etnilise ebastabiilsuse ja konfliktid. Kirjutades Kesk-Euroopa rahvastest, dateeris Gray toona nende kuldajastu Austria-Ungari impeeriumi aega: see tagas ungarlastele, tšehhidele, slovakkidele, lõunaslaavlastele jt konfliktivaba eksistentsi, pärssimata keelte ja kultuuride (mittepoliitilist) arengut, tagades seejuures ka teatud piiratud isikuvabadused.
Siin tõstab pead tänaseks märkamatult ketserlikuks muutunud küsimus: kas inimeste elu on praegu tingimata igas mõttes parem kui mõnes XIX sajandi lõpu valgustatud impeeriumis? Vähemalt teatud mõttes tuleb koos Grayga vastata: ei ole. Rahvused XIX sajandi Ida-Euroopas said üksteisest erineda tänastega võrreldes poliitiliselt stabiilsemates ja turvalisemates oludes (seda isegi arvestamata globaalse apokalüpsise võimalikkust 1940. aastatest alates).
Kuid ka ilma Grayta näib, et enam kui 50 000 eesti keele kõneleja elu imperiaalses Peterburis pidi kultuuriliselt olema palju rikkam – „suurem“ selle sõna filosoofilises tähenduses – kui inimeste elu praeguses Tallinnas. XXI sajandi rahvusriik ei teegi mingit saladust inimese kohtlemisest Sloterdijki loomaaia loomana. Tema kõrgeim eesmärk on keele ja vere alusel määratletud „kultuuri“ alalhoidmine täiesti sõltumata selle suurusest (ja võimalikust väärtusest läänelikult mõistetud inimsusele). Rahvus on eesmärk omaette, riik rahvuse reservaat, reservaadis hoiab looma üksnes jõud.
Impeeriumide hukk Ida-Euroopas XX sajandi esimesel poolel (koos Nõukogude Liiduga, mille Lenin projekteeris otsesõnu rahvuste mitte-vanglana) oli vältimatu. Impeeriumid ei suutnud kohaneda kiiresti muutuvate majanduslike ja poliitiliste oludega. Kuid see olm ei muuda tõsiasja, et meie regioonis täitsid impeeriumid aastasadu üht spetsiifilist ning võib-olla katastroofiliselt alahinnatud ülesannet: tegemist oli rahvusluse manageerimise instrumentidega. Koos impeeriumidega läks nii kaduma ka kaua kogunenud konfliktide vältimise know-how. Lootus midagi ratsionaalselt asemele konstrueerida on Oakeshotti-Gray vaate kohaselt olematu.
Selles kontekstis omandab „impeerium“ tähendus uue varjundi: ladina imperium tähendab „käsku“. Käskimise olemuseks on keelata. Impeerium ei salli vastuvaidlemist – nagu ka leviaatan. Impeerium ongi ühiskondade leviaatan. Impeeriumi puudumisel ei käsi ega keela ühtki ühiskonda keegi peale omasuguste. Mis tähendab, et see, mida tänapäeva riigid teevad, sõltub nende „võimuletahte“ suurusest. Kui see kõlab abstraktselt, siis mõeldagu Ukrainale või Gröönimaale. Putini Venemaa või Trumpi USA tegude mõistmiseks on mõõtmatult rohkem kasu paarist leheküljest Nietzschest kui läänemaailma kõigi mõttekodade toodangust läbi aegade.
Kui inimese looduslikuks olekuks uusaegses Ida-Euroopas on olla mingi rahvuse liige ja rahvuse omaks omada riiki, siis rahvusriikide looduslikuks olekuks on omavaheline konflikt. Sest rahvuslus tunnistab vaid üht, etniliselt määratletud vastust küsimusele „Mida tähendab olla kodanik?“. „Valesid“ vastuseid paremal juhul ei kuulata ning need koolitatakse ja kultuuritatakse välja. Halvemal juhul – s.t varem või hiljem – pole aga rahvuste rahulik kooseksistents piiratud ressurssidega maailmas imperium’i puudumisel võimalik: konflikt on vältimatu, kui seda keegi ei takista. Kui rahulik kooselu ei ole looduslik olek juba ratio’ga varustatud inimeste puhul, siis ei saa see seda kuidagi olla teiste rahvustega pidevalt konkureerivate ja omaenese võimutahte instrumentidest inimmassidele.
Suur osa liberaalsest poliitilisest teooriast selle mõiste kõige laiemas tähenduses teeb võimust mõeldes kategooriavea. Liberaalne demokraatia ei kujuta endast protsessi, mis viib end teostades suurema mõistuslikkuse ja valgustatuse poole. Ühiskonnad nagu Suurbritannia ja USA teavad seda oma ajaloolisest kogemusest. Euroopa kontinendil on tänu sealse metafüüsika tippudele sellesse probleemi võib-olla isegi sügavam sissevaade. Inimese loomulikuks olekuks, kas üksi või grupiviisi, on tahe võimule. Tahete võitluses võidab see, kelle tahe ulatub kõrgemale, ning piirid seab tahtele üksnes kujutlusvõime.
Nii võis XX sajandi suurimaks poliitiliseks katastroofiks tõesti olla impeeriumide lagunemine. Teatud mõttes on nii õigus ka Vladimir Putinil, kuid too eksib ca 70 aastaga. Nagu Gray „Uutes leviaatanites“ osutab, pole ei tänapäeva Vene ega Hiina postläänelikus imperialismis midagi ajalooliselt väärtuslikku. Tegemist on rahvusimpeeriumidega, mis tõstavad sellesama rahvusliku konfliktidünaamika lihtsalt kõrgemasse, globaalsesse potentsi. Pole juhuslik, et britid, ameeriklased, kanadalased, austraallased ega šveitslased pole rahvused. Saksamaa samas esindas (ja esindab tänapäevani) Euroopa suurimat rahvust.
VI
Lõpetuseks: mida väiksem ja ääremaisem on kultuur, seda suuremat väljakutset kujutab endast tõlkimine. Kuna pole realistlik loota, et iga tõlkija tõlgib keelest, milles ta on elanud, on kompromissid paratamatud. Meie vähem kui ideaalsetes oludes võiks soovitada üht rusikareeglit: tõlkida tuleks nii, et tõlkesse ei jääks kohti, millest tõlkija ise päriselt aru ei saa.
Teine lugu on kohtadega, millest tõlkija on valesti aru saanud: siin nihkub vastutus toimetajale. Üks näide: Gray „Uute leviaatanite“ eestikeelses tõlkes pole peaaegu ühtki Hobbesi tsitaati – ja need palistavad iga paarileheküljelist peatükki –, kus poleks midagi valesti tõlgitud. Me kõik eksime, aga suur osa vigadest olnuks otsingumootori ja Wikipedia abil välditavad. Ajanuks Hobbes nii segast juttu nagu selles raamatus, poleks Gray temast kunagi kirjutanud.
