James Hillmani (1926–2011) nimi on eesti keeles lugejale kummastaval kombel võõras. Ja oleks seda küllap veelgi, kui Hardo Pajula poleks tema otsa n-ö komistanud ja võtnud eesmärgiks, et see nii ei jääks¹. Populaarsemal tasandil püsib meil huvi klassikaliste freudiaanide ja jungiaanide vastu², professionaalsel tasemel tuleb sisse veel hulk psühhoanalüüsi puutuvaid autoreid³. Ja neile, kes ei pea oluliseks teadusmaailma konsensuspiirides püsida, on saadaval Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni raamatuvaramu. Seda kummalisem on, et Hillman jõuab meieni tõlkes alles nüüd. Tuleb ainult rõõmustada.

Arhetüüpiline psühholoogia

Postjungiaanlik analüütik James Hillman oli aastatel 1959–1969 Zürichi Jungi instituudi juht, maineka psühhoanalüütilise kirjastuse Spring Publications looja, praktiseeriv terapeut, viljakas kirjanik ja loengupidaja. Teda võib pidada ka uusplatoonilise lõngakera edasiviijaks (pidas oma eelkäijateks nt Plotinost ja Marsilio Ficinot). Hillman on arhetüüpilise psühholoogia rajaja. Ta ise on määratlenud, et see on psühholoogia, mis vastandub analüütilisele psühholoogiale – seda eesmärgiga toimida väljaspool teaduslikke mudeleid ja professionaalsete terapeutide praktikaid. See on „kultuuriline liikumine, mille eesmärk on psühholoogia, psühhopatoloogia ja psühhoteraapia revideerimine Lääne kujutlusvõime kultuurisfääri terminites“⁴.

Seda suunda iseloomustav peamine märksõna ongi kujutlusvõime. Kui Jung postuleeris, et inimpsüühe kõneleb sümbolite keeles, siis Hillman astub sammukese edasi ja samastab psüühe ja sümbolid. Jung ja tema lähedased järgijad pidasid oluliseks teha vahet psüühilisel sisul, mis on mitteempiiriline ja -lineaarne, ja psühholoogiateadusel, mis kasutab klassikalisi empiirilisi meetodeid, et seda sümbolite maailma uurida⁵. Hillmanile on ka teoorialoome sellesama kujutlusvõimemaailma, kõikehaarava psüühe osa. Arhetüüpiline psühholoogia püüab luua sidet humanitaardistsipliinidega, mitte nagu varasem jungiaanlik traditsioon, mis püüdis rohkem läheneda reaal- ja sotsiaalteadustele.

Hillmani püüul leida religioosseid, ja eriti poeetilisi, sügavusi on abiks eripalgelised müüdid. „Teiste sõnadega on müüdil lunastav psüühiline funktsioon ning müüdist tuletatud psühholoogia võib müüdile rajatud elu tiivustada“
(lk 20). Muidugi ei heida ta kõrvale ka klassikalist psühhoanalüütilist unenäomaailma. See kõik on seotud uusplatoonilise anima mundi (maailmahinge) ideega. Inimene ujub ringi psüühe­meres, unenägija on kujutluspildis, mitte vastu­pidi. Sümbolid ongi hing ise, mitte millegi muu peegeldused. Oluline pole mitte indiviidikesksus, vaid see, kuidas universaalne leiab individuaalsetes eludes oma väljenduse. Hing pole taandatav üksikkogemustele, teda ei saa mõistetega piiritleda, ta on transpersonaalne⁶.

Oma kirjutistes paistab Hillman meelega vastanduvat eripalgelistele mõttevooludele. Ta võtab aluseks polüteistliku lähtekoha, vastandudes teooriatele, mis paigutavad keskmesse monoteistliku Ise või mingi fikseeritud keskpunkti. See on teadlik rünnak kõiksuguste kivistunud institutsioonide vastu, olgu need siis jäik-materialistlikud või hoopis oma müütilise elujõu kaotanud religioossed struktuurid. Nõnda sõnastab ta teoses „Meil on olnud sada aastat psühhoteraapiat ja maailm muutub hullemaks“, et subjektiivsusesse sumbunud psühhoanalüütiline maailm on unustanud ära, et maailm laiemalt vajaks teraapiat: „[Ise on] kogukonna interioriseerimine [—] Kui ma pole koos teistega psüühheväljas – koos inimeste, ehitiste, loomade, puudega –, siis mind ei ole.“⁷

See on midagi sarnast Elo Viidingu tõdemusega: „Praegu olen üha enam kaugenenud endasse süüvimise väärtuslikuks pidamisest – mind huvitab psühhoanalüüsi asemel pigem see, kuidas inimene saab reaalselt tegutseda nii, et teistel sellest kasu oleks. Nendel, kellel on vähem võimalusi – hingelisi, intellektuaalseid, materiaalseid. Mitte kogukonnal – see on liiga kitsas mõiste; kogukond koosneb mõttekaaslastest, kes kirtsutavad teistsuguse peale ninaga.“⁸

Hinge kood

Hillmani abimeheks on, nagu juba öeldud, müüt. Oma eripalgelistes teostes võtab ta appi klassikalisi lugusid ja mõisteid, olgu nendeks siis senex ja puer (kronoslike vanamehejõudude vastandumine igavesele noorusele), et analüüsida meie ühiskondlikke protsesse, või hoopis Paani müüt, mille abil mõista painajaid. Müüdid aitavad psüühilisi protsesse personaliseerida, nendega kõnelusse astuda.

„Hinge koodi“ keskseks müüdiks on sõjamehe Er’i surmajärgse kogemuse lugu Platoni „Riigi“ lõpust, mille Hillman võtab kokku nõnda: „Enne, kui me sünnime, antakse meist igaühe hing ainulaadsele daimonile, kes on valinud välja kuvandi või mustri, mille järgi me maises ilmas elame. Hingekaaslane daimon talutab meid siia, aga tulles unustame kõik, mis aset leidis, ja usume, et me saabume sellesse ilma puhta lehena. Daimon mäletab, mis on teie kuvandis ja kukub teie mustrisse, seetõttu on teie daimon teie saatuse kandja“ (lk 20). „Kutsumust võib edasi lükata, vältida, selle võib puhuti silmist kaotada. See võib teid ka täielikult vallata. Kuidas ka poleks, lõpuks tungib see esile. Esitab oma nõudmise. Daimon ei lähe ära:“
(lk 21)⁹.

Arhetüüpiline psühholoogia ei rõhuta pelgalt sümboolse ülimuslikkust kontseptuaalse ees, vaid rõhub ka väärtuse ülimusele tõsiasjade ees. Nõnda eemaldub arhetüüpiline psühholoogia objektiivsustaotlusest, ta näeb erinevaid inimelu väljendusi, sümboleid, kõike meie ümber tähendusrikkana. Ta nõuab tähendust nii terapeudilt, teraapia otsijalt kui ka ühiskonnalt. Arhetüüpilise psühholoogia üks eesmärke on hingeloome – pidev dünaamiline liikumine väärtuste taipamise poole, innustades tolle daimoni poolt etteantud mustri järgi­mist. „Indiviidi ettemääratuse kutse ei ole usuta teaduse ja teaduseta usu vaheline vaidlusküsimus. Individuaalsus jääb psühholoogia teemaks – psühholoogia, mis ripub oma nimetuse esimese osa psüühe ja selle valdkonna hinge küljes, et mõistus saaks omaks võtta usu ilma institutsionaliseeritud religioonita ning vaadelda nähtusi hoolikalt ilma institutsionaliseeritud teaduseta“ (lk 23).

Tõruteooria

Nõnda võtab Hillman appi poeetilise keele, eemaldudes klassikalisest jungiaanlikust poolteaduslikust keelest ja kõneleb „Hinge koodis“ tõruteooriast, mis viskab meie ette pildi inimestest kui tammepotentsiaali realiseerivatest tõrudest. „Ma kasutan paljusid tõru kohta käivaid mõisteid – kuvand, iseloom, saatus, genius, kutsumus, daimon, hing, ettemääratus – vaheldumisi, eelistades üht või teist vastavalt kontekstile. Vabam väljendusviis jälgib stiili, mida kasutati teistes, sageli vanemates kultuurides, millel on sellest inimelu mõistatuslikust väest parem arusaam kui meie tänapäeva psühholoogial, mis kaldub kitsendama keerulisi nähtusi ühetähenduslikeks definitsioonideks. Suuri sõnu ei maksa karta, need pole õõnsad. Need on lihtsad hüljatud ja tahavad ennistamist“ (lk 22). Psüühe on pilteloov nähtus ja temast peab rääkima luulekeeles. Seepärast on Hillmanil olnud alati suur mõju luuletajatele (tuntumaid neist nt Charles Olson ja Robert Duncan).

„Hinge koodis“ võtab Hillman ette suure hulga tuntud inimeste elulugusid, et oma tõruteooriat näitlikustada, näidates kuidas too seesmine kutsumus inimese arenedes oma tee leiab ja kuidas sellele mittealistumine sageli kehvasti lõpeb. Nõnda on eripalgelised häired, pettumused, tagasilöögid ettemääratuse ja arengu osa, mõjutades märkama daimoonilisust. Silmapaistvate inimeste esiletoomine on meetod näitamaks, kuidas impersonaalsete tegurite ja arhetüüpsete energiate integreerimine ning nende teadlik taipamine aitab inimestel oma eripära realiseerida. See ei tähenda, et Ella Fitzgeraldi, Charles Darwini või Igor Stravinski elu oleks kuidagi parem kõrvaltänava pagari omast. „Ma tahan oma raamatus pöörata psühholoogia aega kakssada aastat tagasi, aega, kui romantiline õhin purustas mõistuse ajastu. Ma tahan, et psühholoogia alus oleks inimeste kujutlusvõimes, mitte statistikas ega diagnostikas. Ma tahan, et juhtumilugusid käsitletakse poeetilise meelelaadiga, et me loeksime neid sellena, mis need on: tänapäevases vormis ilukirjandus, mitte teaduskeelest kubisevad aruanded“ (lk 45-46).

Lapsepõlvetraumade vastu

Hillman pöördub laialt levinud adlerliku kompensatsiooniteooria vastu ning lööb segi igikestva vaidluse pärilikkuse ja keskkonna mõjudest. „Me ei sa enam olla kindlad, kas psüühe on minus, või olen mina nagu unenäos, nagu ma olen maastiku ja linnatänaval, nagu ma olen muusikas, mis kostab nii sügaval, / et ei kosta üldse, ent sina oled muusika, / kuni muusika kestab (T. S. Eliot). Kus lõpeb keskkond ja algan mina, ja kas ma saan üldse alata kui ei viibi mingis paigas, ei ole sellega sügavalt seotud ega maailma loomusest hoolitsetud“ (lk 167)?

Hillman kritiseerib sellega seoses tõsiselt vanemlikku rolli inimese kujunemisel: „Kui on üldse mõni fantaasiarikas väljamõeldis, mis hoiab tänapäeva tsivilisatsiooni raudses haardes, siis on see uskumus, et meie kui oma vanemate laste saatuse esmane kujundaja on ema ja isa käitumine“ (lk 79). Lähtudes daimoni müüdist valib hing ise oma väljendusvormi ja nõnda pole inimese kogemused ja tunded pelgalt meie isiklik loome, vaid üldisema väljendused. Lääne kultuur on aga kinni jäänud süükompleksi, kus raskusi ja patoloogiaid kiputakse projitseerima kellelegi teisele. Hillman lähtub klassikalisest kangelasmüüdist, kus oluline on enesemääratlus. „Ohver on kangelase vastaspool“
(lk 18). „Igas inimeses [on] ainulaadsus, mis palub eluõigust ja on olemas juba enne eluõiguse saamist“ (lk 19).

Muidugi on selles kõiges omajagu provokatsiooni. Hillmani on mõnus lugeda, sest ta suudab kirjasõnaga teha seda, mille eest ta võitleb – panna kõnelema pildikeele, panna käima kujutlusvõimekombitsad, mis kipuvad argielus nüristuma. Tema lugemus ja kogemus on laiahaardelised ja arutelud kurjuse või keskpärasuse üle on pikitud heade näidetega. Samal ajal on muidugi julge öelda, et ei tasu traumadesse kinni jääda, pealtnäha võib see paista, justkui keegi pakuks suitsidaalsele inimesele rahunemiseks palderjani. Ta on siiski palju nüansirikkam, aga selleks on vaja juba tema enda kirjutatusse süüvida.¹⁰

Ja lõpeks jääb kajama positiivne noot: „Omaenda hinge algseemne tajumine ja selle jutu kuulmine ei pruugi kerge olla. [—] Nimelt on meie kõval peal raske aru saada, et tähtsaid sõnumeid võib tulla ka mujalt kui Centelist ja internetist, et kõik tähendused ei jõua meieni kiiresti, vabalt ja kergesti, vaid on kodeeritud valusatesse patologiseeritud sündmustesse, mis on võib-olla ainus viis, kuidas jumalad saavad meid äratada“ (lk 292). „Hinge kood“ on raamat, millel on potentsiaali olla keerulistel aegadel abimeheks ja teenäitajaks, kuidas selles segaduses oma tee leida ja daimoonilist rada käia. Kerge eneseabiraamatu otsijad peavad siiski pettuma, sest vaja on süveneda ja tunda rõõmu läänemaisest kirjandus- ja filosoofiatraditsioonist.

1 Pajula kirjutab, et „tänaseks on James Hillmanist saanud üks kõige enam Tähenduse teejuhtide veergudel tsiteeritud mõtlejatest.” – Hardo Pajula intervjuu Dick Russeliga: mu mõistatuslik poeg. Tähenduste teejuhid, 50 (veebruar 2025) https://teejuhid.postimees.ee/8191959/hardo-pajula-intervjuu-dick-russeliga-mu-moistatuslik-poeg. Dick Russel on kirjutanud Hillmanist mahuka kolmeosalise eluloo The Life and Ideas of James Hillman. Arcade, 2013–2023.

2 Vt nt hiljutist Freudi pärandit kaitsvat teost Frank Tallis, Saatuslikud saladused. Freud, Viin ja moodsa mõistuse avastamine. Tlk M. Rehesaar. Sinisukk, 2024.

3 Vt nt Ants Parktal, Jane Meimer-Parktal „Psühhoanalüüs Eestis“ – Akadeemia 2018, nr 8,
lk 1376–1401.

4 James Hillman, Archetypal Psychology (James Hillman Unifrom Edition, 1). Spring Publications, 2013, lk 13.

5 Hea ülevaate psühholoogia püüst saada tõsiteaduseks vt Sonu Shamdasani, Jung and the Making of Modern Psychology: The Dream of a Science. Cambridge University Press, 2003.

6 „(Ma olen skeptiline) kontseptuaalsete mõistete kasutamisel psüühilise elu kohta. Ma ütlen sageli, ära kasuta sõna „ego“. Ma pole kunagi ühtegi näinud. Ma ei ole kunagi „ego“ näinud. Ma ei tea, millest jutt käib.“ – James Hillman, Sonu Shamdasani, Lament of the Dead: Psychology after Jung’s Red Book. W. W. Norton & Company, 2013, lk 8.

7 James Hillman, Michael Ventura, We’ve Had a Hundred Years of Psychotherapy and the World’s Getting Worse. HarperCollins, 1992, lk 40.

8 Kristjan Haljak küsib, Elo Viiding vastab. Rmt: Elo Viiding, Kirjanik kõneleb minuga. Tuum 2024,
lk 112-113.

9 Daimoni mõiste kohta parema konteksti saamiseks vt nt „Hinge kood“ puhul 26. II 2024 toimunud vestlust Tartu Kirjanduse Majas Neeme Näripä, Rico Veskivälja ja Siim Lille vahel. https://www.youtube.com/watch?v=WJX48ePk0l0

10 Üks värskemaid teoseid, mis lähtub Hillmani tõruteooriast ning analüüsib selle abil eri sektides psühholoogilisele manipulatsioonile allunud inimeste lugusid on Linda R. Quennec, Depth Psychology, Cult Survivors, and the Role of the Daimon: Oppression, Agency, and Authenticity. Routledge, 2024.