Eesti riigi suurimaks ja väärtuslikumaks materiaalseks varaks oli, on ja jääb mets. Eesti maaülikooli endine (alates 1. märtsist 2025. Rein Drenkhan enam teadusprorektor ei ole) teadusprorektor Rein Drenkhan on metsanduse arengukava juhtkomitee liikmena südant valutanud segase seisu tõttu metsandusvaldkonnas, mis, kui vaadata tervikpilti – nii keskkonnakaitset kui metsade majandamist, on tasakaalust väljas. Tema arvates on meedia viimasel ajal liialt keskendunud raiemahtude teemale. See diskussioon on jätnud tähelepanuta metsanduse arengukava põhisisu, mis keskendub metsade jätkusuutlikule majandamisele, kliimamuutuste leevendamisele, metsade tervisele ja elurikkusele, samuti metsa- ja puidusektori konkurentsivõimele ning puidu efektiivsele kasutamisele ja parimale väärindamisele. Praegu tehtavad otsused mõjutavad olukorda mitmel järgmisel kümnendil, mistõttu on vaja keskenduda pikaajalisele strateegiale, mitte lühiajalistele otsustele.

Professor Drenkhan ütleb otse välja, et meedias toimuvad vaidlused raiemahtude ümber on sageli emotsionaalsed, mis ei aita ühiskonda ega edenda metsanduse pikaajalisi eesmärke. Metsanduse arengukava põhineb teadlaste soovitustel, mis kinnitavad, et Eesti metsad ei kao, kuid samas arvestavad looduslike, kultuuriliste, sotsiaalsete ja majanduslike väärtustega. See on kompromiss, mis ei rahulda täielikult kõiki, kuid on vajalik metsanduse jätkusuutlikkuse tagamiseks.¹

Olles metsapatoloogia professor rõhutab ta kliimamuutuste otsest mõju meie metsale, igasugust (ka teadmata) päritolu istikute toomine meie loodusesse on imelihtne, kuid see võib kaasa tuua püsivaid või äärmiselt raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi, kahjulikke patogeene. Seega mets vajab kaitset ka kliimamuutuste ja sellega kaasnevate probleemide eest.

Eesti maaülikooli koosseisu kuulub praegu kolm instituuti ja kaks interdistsiplinaarset teaduskeskust. Suur osa EMÜ teadus- ja õppetööst viiakse läbi ligi 30 hektaril laiuvas ülikoolilinnakus. Teadus- ja praktikabaasid asuvad ka Järvselja õppe- ja katsemetskonnas, Polli aiandusuuringute keskuses, Rõhu katsejaamas, Märja katselaudas, Puhtu katsebaasis ja Võrtsjärve kaldal asuvas limnoloogiakeskuses.

Mõistan, et olete alates 1. märtsist eksteadusprorektor, kuid sellegipoolest andke palun mõnede näitajate abil ülevaade, millises seisus maaülikool praegu teaduslikust vaatevinklist on. Millega saab eriti rahul olla ja millega vähem?

Eesti maaülikool on Eestis ainus ülikool, mis kuulub põllumajanduse ja metsanduse valdkonnas maailma 100 parima ülikooli edetabelisse, olles 45. kohal (QS World University Rankings by Subject 2024). Rahvusvahelises edetabelis asub maaülikool 1000 parema ülikooli seas vahemikus 801–1000 (Times Higher Education 2022). Taime- ja loomateaduste ning keskkonna ja ökoloogia valdkonnas kuulub maaülikool maailma 1% enim viidatud teadusasutuste hulka.

Eestis hinnati teadus- ja arendustegevuse valdkondi rahvusvahelise standardi kohaselt 2024. aastal kolmes valdkonnas: põllumajandusteadus ja veterinaaria, tehnika ja tehnoloogia ning loodusteadused. Kõikides nendes valdkondades hinnati maaülikoolis tehtavat teadus- ja arendustegevust kõrgelt ja meile antud tagasiside järgi oleme rahvusvaheliselt heal tasemel. Seega, ülikooli taset saab hoida nüüd ja tulevikus vaid kõrgetasemeline teadus- ja arendustöö. Siinjuures tänan kõiki maaülikooli akadeemilisi töötajaid professionaalse panuse eest ning soovin enesekindlust ja jaksu meile edaspidiseks.

Teadus- ja arendustegevuse mahult on maaülikool Eestis põllumajandusteaduse ja veterinaaria valdkonnas liider, tehnika- ja tehnoloogia ning loodusteadustes oleme mahult kolmandad. Eeltoodu viitab asjaolule, et nendes valdkondades tehakse maaülikoolis rahvusvahelisel tasemel teadust ja me oleme tõsiseltvõetavad partnerid ühiskonna teenimisel ja ettevõtluse toetamisel.

Ülikooli eelarves on nii õppe- kui teadustöö maht ligikaudu 50%. Teadus- ja arendustöö projektide ja lepingute, sh ettevõtluslepingute maht, on alates 2019. aastast kasvavas trendis. 2023. aastal oli teadusrahastuse maht 19,6 milj eurot, millest püsirahastus ehk teadus- ja arendustegevuse baasfinantseerimine moodustas u 22%.

Ülikooli üheks teaduse kvaliteedi näitajaks on kõrgetasemeliste teaduspublikatsioonide hulk akadeemiliste töötajate kohta, kusjuures meie võetud eesmärk – publikatsioonide hulk akadeemilise töötaja kohta aastas üks või enam, on juba saavutatud. Tähtis ei ole ainult publikatsioonide hulk, vaid nende viidatavus, mis näitab tegelikku kvaliteeti.

Tuletan poliitikakujundajatele meelde, et majanduslanguse taustal olid 2024. aastal (ja on seda olnud varemgi) üks positiivsetest majandusse panustajatest põllumajandus ja metsandus.² Kui soovime, et selline võimekus säiliks edaspidigi, siis on vaja, et nende valdkondade teadus- ja arendustegevuse rahastamine tagaks uued teadmised ja võimalused ka tulevikuarenguks. Maaülikool on uute põllumajanduse, sh bio- ja ringmajanduse valdkonnas parim partner teadmuse looja ja esindajana.

Millised on EMÜ sihid teaduses, mida tahetakse ära teha?

Ülikooli olulisim väärtus on kõrge teaduslik tase ja kvaliteet, mis muuhulgas mõjutab ülikooli reitinguid. Teadusprorektori tähtsaim ülesanne on aidata väärtustada ja hoida kõrget teadustaset ning kvaliteeti ja seda mitte ainult sõnades, vaid ka isikliku eeskujuga. Püüan kaasa aidata, et ülikooli töökeskkond oleks akadeemilisele töötajale võimalikult sõbralik ja motiveeriv. Oleme akadeemiliste töötajate motiveerimiseks kasutatud sildrahastust, s.t kui kõrgel teaduslikul tasemel teadusrühmal ei ole õnnestunud projektitaotluse rahastamine, kuid taotlusele antud hinded olid kõrged, siis eraldame neile baasfinantseerimise (riiklik püsirahastus) vahenditest toetust, mis võimaldab töörühma kuni järgmise võimaliku positiivse rahastuseni vastu pidada. Kuna iga akadeemiline töötaja on väga hinnaline, siis selline suhtumine aitab hoida stabiilsust ja järjepidevust ning toetab kaudselt ka akadeemiliste töötajate järelkasvu.

Millised on proovikivid ja millega tuleb aktiivselt tegelda nii minul kui ka järgmistel teadusprorektoritel? Kõigepealt teaduse püsirahastuse osakaalu kasvatamine. Maaülikooli teaduse püsirahastuse osakaal on u 20%, ülejäänud 80% on projektipõhine rahastamine, mis ei loo stabiilsust ega toeta pikemaajalisi uuringuid, vähendab noorte huvi teadlaskarjääri vastu, ei kindlusta akadeemilist järelkasvu ega meelita teadusesse talente. Euroopa Liidus on keskmine püsirahastuse osakaal üle 50% ja meie põhjanaabritel veelgi suurem! Kuidas me nendega konkureerime? Seega ei saa Eesti teadlaste tulemusi võrrelda põhjanaabritega. Projektipõhine osa võib jääda, kuid selle domineerimine ei vii meid edasi ega aita paremini ühiskonda teenida.

Samuti on tähtis pidev aruandluse ohjes hoidmine ning bürokraatia osakaalu vähendamine ja projektireeglite ühtlustamine. 2019. aasta uuringu alusel kulus professoril projektide taotlemiste, aruandluse ja juhtimisülesannete peale umbes 30% tööajast. Praegu on olukord sama või veelgi halvem – millal peaks professor looma uusi teadmisi ja jõudma uute avastusteni?

Laiemas vaates on vaja seista teadusrahastuse hoidmise eest vähemalt 1% SKTst. Teadusse panustamine on investeering, mis toob tagasi enam kui sellele kulutame.³ Kui riik soovib olla jätkusuutlik ja arendada tarka majandust, siis teist võimalust ei ole kui investeerida teadus- ja arendustegevusse. Isegi raskel ajal on teadus- ja arendustegevuse vahendite kärpimine riigi ja rahva tulevikku arvestades enam kui rumal otsus.

9. detsembril kinnitas valitsus maaülikooli uue nõukogu koosseisu järgmiseks viieks aastaks. Ülikooli pressiteates mainitakse, et uus nõukogu koosseis soovib aktiivselt kaasa lüüa ülikooli uue arengukava koostamises.

Maaülikooli arengukava koostamise avapauk tehti 1. XI 2024 sümpoosioniga „Eesti Maa – elamisväärne ja igikestev“. Kuidas jõuda Eestimaa igasse paika?

Seega on ülikoolil uued ülesanded, mida uue arengukava toel püüame lahendada, sättides kaugemad ees­märgid kümneks aastaks ja lühemad viieks. Need peavad olema ambitsioonikad ja edendama ringbiomajandust oskuslikumalt kui kunagi varem ning toetama Eesti majandust ja inimeste toimetulekut. Tagama toidu ja energia julgeoleku ehk parandama kestlikku tootmist ja ressursside väärindamist kõrgemal tasemel kui varem. Ka kestlik regionaalareng ja maaelu jätkusuutlikus on tähtsad teemad, milles maaülikool tahab kaasa rääkida.

Selleks, et olla edukas partner, peame hoidma kõrget teaduslikku taset, millest sõltub innovatsioon ja heal tasemel kõrgharidus, et noorte esimene valik oleks maaülikooli valdkonnad. Seega kvaliteetne õpe, kuhu on kaasatud motiveeritud akadeemilised töötajad ja üliõpilased, tagabki innovaatilise, elamisväärse ja igikestva Eesti.

Maaülikoolil eraldi arendusprorektori ametikohta ei olegi, seega eeldan, et rakendusteaduslikum suund, innovatsioon ja koostöö ettevõtlusega olid ka teadusprorektori vastutusalas, veel kord, te pole enam teadusprorektor, kuid mida siin välja tooksite?

Arendusprorektori ülesandeid veab meil tõesti teadusprorektor. Maaülikool on avatud ettevõtluskoostööks, ettevõtluslepingute maht on alates 2019. aastast kasvanud kaks korda. See kinnitab meie selget huvi ja soovi ettevõtlusse veelgi enam panustada.

Ülikoolide ja ettevõtete koostöö sisukaks edenemiseks ja õnnestumiseks on vaja täita teatud eeldused, mis vajavad riiklikul tasemel läbimõtlemist ja täiendamist.

Tooksin eelkõige välja paar aspekti, kõigepealt laboribaas ja võimekus. Maaülikoolis on see väga hea ja oleme valmis suuremaks ettevõtluskoostööks, aga kuna osa laborivarustusest on hangitud ELi struktuuritoetuste vahenditest, siis kehtivad sellele riigiabi reeglid, nii et majanduslik tegevus on piiratud ja lubatav vaid teatud mahuni. Ja ega kallid seadmed ja aparatuur ju ise midagi ei tee, nende kasutamine nõuab tippasjatundjaid, need on ülikoolides olemas, aga projektipõhine rahastus ei loo stabiilsust nende inimeste tööjõukulude katmiseks.

Teiseks seda, et ettevõtted ise peavad tahtma panustada teadus- ja arendustegevusse. Selle soodustamiseks on vaja rakendada nt maksusoodustusi, alles siis võib oodata ka eraraha osakaalu märkimisväärset kasvu. Ainuüksi bürokraatlikud meetmed, nt sektoritevahelise mobiilsuse toetus SEKMO seda tühimikku ei täida.

Milline on ülikooli hoiak, kui teadlane on ühtlasi ettevõtja ja soovib oma teadmisi kasutada ärilistel eesmärkidel?

Enam kui selge on see, et mis meid siia tõi, ei vii meid enam edasi. Eesti arengule on vaja kaasa aidata, aga see saab toimuda läbi sisuka teadus- ja arenduskoostöö ning teadmussiirdega, mis on eelduseks uute innovaatiliste teadmiste kommertsialiseerimisele.

Meie hoiak on toetav ehk mida enam suudame uusi avastusi ettevõtlusse viia, seda parem. Me ei saa loota, et kõik teadlased siirduksid ettevõtlusse, sest meil on talente vaja ka ülikooli, kus tuleb vedada tipptasemel teadustööd. Kuid oma avastuse kõrgemale tehnilisele tasemele viimiseks on vaja paindlikke võimalusi veel arendada, nt koostöös AS Metroserdi või muu sellesarnase arendusega.

Vaja on silmas pidada, et ilma kõrgel tasemel alusuuringutega ei ole häid rakendusuuringuid ega eksperimentaalarendusi, millele saavad tugineda teadmussiire ja innovatsioon ning meil ei ole midagi anda ka ettevõtetele ja rakendada ühiskonna hüvanguks. Seega innovatsioon ühiskonna ja ettevõtluse arenguks saab tekkida vaid kõrgtasemel teadusest. Nõustun vastse Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Mart Saarma mõttega, et meie majandus kiratseb, sest Eestis ei ole kõrgtehnoloogilist teaduspõhist tööstust.⁴

Olete metsapatoloogia professor, teie väitekirjad on hariliku männi okaste uurimisest. Mida te teadlasena uurite ja kuidas mõjutab kliima muutumine teie valdkonda?

Minu teaduslik suund on olnud hariliku männi haigused rõhuasetusega okkapatogeenide uuringutele. Nüüdseks on teaduslik ampluaa laienenud. Meie metsades, aga ka haljasaladel, levib lai patogeenide ring ja see sõltub puuliigist, sest eri puudel on erinevad patogeenid. Näiteks tegeleme süvitsi metsanduse tuntud vaenlase juurepessuga. Muide, juurepessu perekond on 2025. aasta seen! Juurepess on olulisim mädaniku tekitaja, mille tõttu puud on tormihellad, kuna patogeen mädandab eelkõige juuri. Suurendab puude suremust ja tekitab ka puidus mädanikku, mille tõttu kaotavad Eestis kasvavate kuusikute omanikud u 8,5 miljonit eurot aastas. Juuremädanike osakaalu mõjutavad valed majandusvõtted, aga ka soojenev kliima.

Kuid teaduslikult pakuvad enam huvi võõrad lõunapoolse päritoluga patogeenid, mis jõuavad siia kliimamuutuse lainel ja ka inimese poolt levitatuna. Tood endale aeda kauni puu koos saatjaskonnaga, mida märkad alles hiljem. Kusjuures saatjaskond võib sisaldada ka patogeene ning nii see puu kui ka naaberpuud võivad saada kahjustatud! Viimase 20 aasta jooksul on metsapatoloogia töörühm avastanud tosinkond uut puude patogeeni ja arvata võib, et neid tuleb veelgi. Ohtlikku patogeeni uude keskkonda tuua on lihtne, kuid sellega hiljem toime tulla palju raskem. Seega on tähelepanu liikunud nende kiirele tuvastamisele, leviku bioloogiale, võimalike kahjude analüüsile ja tõrjevõimaluste otsimisele, aga ka kliima­muutuste suhtes plastilisemate, sh haiguskindlamate puujärglaste otsingule.

2018. aastal saite riigi teaduspreemia uuringu „Invasiivsete dendropatogeenide varajane tuvastamine ja levikuanalüüs“ eest.

Käsitletud tööde väärtus seisnes selles, et koos taimse istutusmaterjali ja puittoodete impordi kiirelt kasvava mahuga oli ülivajalik otsida efektiivsemaid võimalusi invasiivsete patogeenide varaseks avastamiseks ja levikuteede tuvastamiseks. Töötati välja diagnostilised võimalused efektiivsema ja ühtlasi ökonoomsema kontrollimehhanismi loomiseks invasiivsete patogeenide varajaseks tuvastamiseks imporditavas bioloogilises materjalis, mis omas olulist praktilist rakendamise potentsiaali. Töö avardas ka majanduspoliitilist ja ühiskondlikku teadlikkust taimse materjali kontrollimata impordiga seotud riskidest.

Teil on vastutajana käsil Euroopa Komisjoni rahastatud teadus­grant „Põllumajanduse ja metsanduse kohanemine muutuvate kliima­tingi­mustega Euroopa boreaalses regioonis“.⁵

Rahvusvahelise projekti eesmärk on võimalike lahenduste väljatöötamine kliimakindluse suurendamiseks metsanduses ja põllumajanduses Euroopa boreaalses piirkonnas. Projekti viiakse ellu koostöös Taani, Eesti, Soome, Norra ja Rootsi teadlaste ning huvitatud osapooltega, et suurendada kliimakindlust ja näitlikustada metsas ja põllul kasutatavaid majandamise võtteid.

Kuna praegused poliitilised suundumused soosivad püsimetsamajandust, siis on vaja analüüsida võimalikke kaasnevaid riske. Seega on minu ja kolleegide huvi selles projektis suunatud eelkõige sellele, kuidas metsa majandamise eri võtted mõjutavad puistute tervist. Põllumajanduse suunda veavad kolleegid maaülikooli taimetervise õppetoolist.

Samuti vastutava täitjana on teil veel üks huvitava pealkirjaga ETAgi rahastatud grant „Invasiivsete metsa­patogeenide sisenemine ja kinnistumine metsakooslustesse Põhja-Euroopa muutuva kliima tingi­mustes ja selle tõrjevõimaluste uurimine“.

Projektis uurime eksoot-patogeenide riski ja levikut ning nende tõrjevõimalusi, otsides võimalikke biopreparaate haigusetele, nagu seda on näiteks saaresurm. Analüüsime ka puujärglaste haiguskindlust muutuvates kliimaoludes ja aitame tuvastada haiguskindlamaid puude isendeid, praegu on tähelepanu all harilik mänd.

Biopreparaatide disainimiseks on vaja mikroorganismide eluskogu ehk puhaskultuuride kogu – see on metsapatoloogia kui teaduse alus. Maaülikooli metsapatoloogia eluskogus on umbes 7000 seene isendit üle maailma.

Veel olete osaline ETAgi rahastatud teadusprojektis „Kvaliteetse puidu kasvatamine majandusmetsades ja istandikes“. Mis on selle uurimisprojekti eesmärk? Mida arvate teadlasena nn puidupõldudest? On need kurjast või lihtsalt üks puidu kasvatamise viis?

Metsapatoloogia töörühma eesmärk selles projektis on analüüsida eelkõige kasepuidu kahjustajaid ja puidu kahjutuse põhjusi.

Üldiselt ei ole puidupõldude puhul erutumiseks põhjust, teemale tuleks läheneda tasakaalukalt. Mida üleüldse puupõldude või puuistandike all mõeldakse? Eesti metsas ei ole puupõlde, vaid võivad olla istutatud puhtpuistud, kus alati on mingis osas looduslikult tekkinud puid. Näiteks, puhtkuusikute rajamine on ajalugu, seda enam ükski arukas metsamees ja maaomanik ei tee, kuna kuusk on põuahell. Pärast põua-aastaid suureneb kuusel patogeenide ja kahjurite risk. Kuuske istutada võib ikka, kuid tuleb kujundada segamets, näiteks kuuse ja kase segamets.

Kui puuistandike all mõelda väheväärtuslikule põllumaale istutatud puistut, siis meie kohalikku päritolu puuliikidega istandike rajamine ei ole probleem, vaid võimalus puidu saamiseks olukorras, kus metsamaad läheb aina enam kaitse alla. Näiteks kasvab arukask suurepäraselt ja annab kvaliteetset puitu, mida saame väärindada kõrge kvaliteediga tooteks. Mingit ohtu elustikule ka ei ole näha, sest tehtud uuringud näitavad nii istutatud kaasikutes kui ka isegi hübriid-haavikutes üsna sarnast elurikkust võrreldes samavanuses metsas kasvavate puistutega.⁶

Loomulikult ei sobi istandikud kõikjale ja neid tulebki maastikku sobitada. Näiteks viljakale põllumullale ei ole otstarbekas puuistandikke rajada, kuid tasub kaaluda turvasmuldadele rajamist.

Märksa suurem risk on see, kui istutada meie loodusse – metsa või linnahaljastusse – tundmatu või kontrollimata päritoluga puude isendeid, sest need puud ei pruugi sobida meie keskkonnaga ja saavad kahjustatud patogeenide ja kahjurite poolt.

Kas praegused aastased raiemahud – umbes 11 miljonit tihumeetrit – on teie arvates optimaalsed?

Küsimus ei ole raiemahus, vaid küsimus on parimatel teadmistel saadud andmetel põhineval pikaajalisel hinnangul ja selle järgneval plaanil ja kokkuleppel. Sellega antakse stabiilsus maaomanikele ja metsasektorile. Kui seda printsiipi järgida, saab ka tööstus hakkama. Kõige hullem on ebastabiilsus ja otsustamatus ning uskumuste baasil tehtud otsused, see on üks suuremaid takistusi majanduse taastumiseks.

Olin metsanduse arengukava (MAK) koostamise juhtkogu liige. Teadlaste ja teiste asjatundjate töö tulemusel valminud parim võimalik kompromiss osaliste vahel valmis juba 2021. aasta lõpus. Juhtkogu sisuline töö sai tehtud ja plaan välja pakutud, seda tutvustati ka avalikkusele. Avalikustamisele järgnes MAKi keskkonnamõjude analüüs. Keskkonnamõjude hindamise tulemused kinnitasid 2022. aasta septembris, et MAKi plaan on asjakohane ja jätkusuutlik ja sel puudub vastuolu seadustega. Arengukava esitati keskkonnaministrile kinnitamiseks, et seejärel edastada see riigikokku.

Kuid enne kinnitamist vahetus valitsuse koosseis ja ametisse asunud värske keskkonnaminister võttis maha majandusmetsade osakaalu, mistõttu jäigi kava riigikogus vastu võtmata – ja on seda tänini. Tuletan meelde, et nimetatud kavas on planeeritud vajalikud uuringud ja analüüsid, mis aidanuksid selgitada täiendamist vajavaid tuleviku metsanduse arengu üksikasju. Töö ja vaev on olnud asjata, sest varsti saab pool plaanitud arengukava perioodist läbi. Maaomanike ja majandajate ebaselgus kestab. Aga juba koostatakse uusi metsaseaduse muudatusi,⁷ ainult et millistel alustel ja põhimõtetel seda tehakse, jääb ebaselgeks.

Pole teada, millised uued plaanid veel metsanduses ees seisvad. See paistab udune ka otsustajatele, kuna puudub strateegia. Aga kuidas on sellistes oludes võimalik parandada Eesti majandust, sh soodustada uusi investeeringud ja ettevõtete kindlustunnet, jääb niisamuti arusaamatuks. Ebaselgus metsanduses on maaelule kahjulik ja ilmestab järjekordselt regionaalpoliitika nõrkust.

Kas teie arvates on looduskaitsjate taotlus, et 30% Eesti metsaalast võiks olla kaitse all, optimaalne või üle- või alapingutatud?

Juba praegu on metsamaast enam kui 30% kaitse all, sh range kaitse all on 18,1% ehk enam kui 420 000 ha (statistiline metsainventuur, SMI 2022). Range kaitse tähendab, et igasugune majandustegevus on keelatud. Pole kindel, et sellega kaitsealade laiendamine veel piirdub. Leian, et range kaitse selline osakaal ja selle suurendamine on läbi mõtlemata ja sisustamata, mille tõttu jätame maa kasutusest välja. Tõsi, teatud liikide kaitse aspektist on puutumata alad olulised. Kuid range kaitsega alad ei saa lõputult kasvada, iga sellise laienduse juures peab olema sotsiaal-majanduslik arvutus, kui palju see meile maksab. Ka looduskaitsel on hind, midagi ei ole tasuta. Seega on mõistlikum teatud piirangutega kaitse, kus majandamine on siiski lubatud. Võtaksime märkimisväärselt pinget maha, sest riigil ei ole nüüd ega hakka ka olema piisavalt vahendeid maaomanikele piirangutest tuleneva õiglase kompensatsiooni maksmiseks. Veel on meie riigi institutsioonidel üllatav komme korraldada looduskaitset, sealhulgas uusi piirangud seada, maaomanike teadmata. Maaomanikud saavad piirangutest teada alles siis, kui küsivad luba mingi majandustegevuse tarvis. Kuidas see saab nii olla? Oleme maailmameistrid kehtestama uusi piiranguid ja takistama maaelu arengut, aga mitte pakkuma lahendusi ja toetama maaelu edenemist.

Samal ajal kui majandus kiratseb, tegeleme aina uute kaitsealade laiendamise ja uute piirangute loomisega. Arusaamatu!

1 Rein Drenkhan, Metsanduse arengukava pidi tooma rahu. – ERR 14. II 2023.

2 Majandus langes kolmandas kvartalis 0,7%. – Eesti Statistikaamet 29. XI 2024.

3 Why fund research. The Science Business guide to the value of public spending on research and innovation. Sciencebusiness.net

4 Mart Saarma: Eesti majandus on käpuli, sest pole kõrgtehnoloogilist tööstust. – Postimees 29. I 2025.

5 Precision solutions for climate resilience

6 Soil fungal diversity of birch plantations on former agricultural land resembles naturally regenerated birch stands on agricultural and forest land. – Forest Ecology and Management 2023, 54.

Soil mycobiomes in native European aspen forests and hybrid aspen plantations have a similar fungal richness but different compositions, mainly driven by edaphic and floristic factors. – Frontiers in Microbiology 2024, 15.

7 Metsa- ja looduskaitseseaduse muudatused. Ülevaade looduskaitse ja metsandusega seotud muudatusettepanekutest. Kliimaministeerium 28. VIII 2024.